.”
“Ausalt öeldes olen ma väga üllatunud, et soovisite just minuga oama intervjuud teha. Kuigi ma olen üks kolmest peamisest mastiiditekitajast, ei saa ma viimasel ajal kuigi suure tähelepanu osaliseks. Ma arvan, et selle peamiseks põhjuseks on Mycoplasma bovis, kes kogu tähesära endale saab ja kellele pööravad tähelepanu kõik. Samas ma siiski ei peaks ka väga kurtma- vähemasti ei ole ma Streptococcus agalactiae, kelle peagi võib ilmselt kanda väljasuremisohus liikide nimekirja.”
“Las ma räägin teile natukene endast.”
“Ma olen väga tavaline ja hoopis laiemalt levinud kui teised mastiidi-tekitajad. Ma olen olemas peaaegu kõigis farmides. Osad farmerid teavad seda ja tegelevad minuga, teised aga mitte eriti.”
“Teid ilmselt huvitab, et kuidas ma kõikidesse farmidesse jõudnud olen. Ma elan nakatunud udarates ja reisin ühelt lehmalt teisele lüpsmise käigus. Lisaks udaratele võin ma elada sellistes kohtades nagu loomade sõõrmed, karvastik ja vagiina. Praktiliselt alati võite mind leida udara haavadest ja paisetest.”
“Muide, kärbsed armastavad mind väga. Nad hängivad sellistes kohtades, kus minulegi meeldib elada ja ma saan nendega prii sõidu järgmise peremeheni. Minu jaoks on see parim võimalus nakatada ka mullikaid, sest kärbsetõrjele mullikate aedikutes enamus rahvast tähelepanu ei pööra. Ja kärbestega reisimine on minu jaoks vägagi arvestatav viis liikuda farmist farmi.”
“S” nagu superbakter
“Kui ma olen udarani jõudnud, saan ma kogu oma jõu valla päästa. Palun ärge naerge, see on tõsi. Ma olen küll väike aga väga võimekas.”
“Mul on arsenalis terve rida toksiine ja ensüüme, mida ma hakkan eritama kohe, kui olen omale mugava peatuspaiga leidnud. Ma suudan toota fibrinogeeni, lahustuvat proteiini, mida leidub veres. Lisaks sellele suudan ma lõhkuda DNAd, põhjustada paiseid, moodustada rakkudest “klimpe”, taluda väga kõrget temperatuuri ja toksiine, mis paljud teised bakterid hävitab.”
“Arvan, et olen üks geniaalne tegelane. Teen seda kõike selleks, et kaitsta ennast antibiootikumide vastu. Tegelikult olen ma nende suhtes vägagi tundlik aga ärge palun sellest kellelegi rääkige. Paljud farmerid lasevad juba ainuüksi mu nime kuuldes käed rippu ja loobuvad edasisest võitlusest. Kui nad vaid teaksid, et ma allun antibiootikumidele päris hästi ja et kui nad jõuaksid minuni enne, kui ma keskkonnaga kohaneda jõuan, võiksid nad mu hävitamisel olla vägagi edukad. Eriti puudutab see mullikate nakkusjuhtumeid. Farmerid võiksid teada, et minuga võitluses on ajal suur tähtsus, sest ma ei ole kuigi kiire kohaneja.”
Minuga võitlemiseks pole imerelva vaja
“Kuidas mind välja juurida? Peab vist ütlema, et järjekindlus on minu vastu parim relv. Ma ei suuda kannatada neid tüüpe, kes pidevalt tegelevad mullikate ja äsjapoeginud lehmade pidamistingimuste ja hügieeniga. Ja nad ei unusta ju ka mastiidiga loomi!”
“Kui nad arvavad, et ma olen uus infektsioon, üritavad nad mind auti lüüa erinevaid raviskeeme kasutades. Kui nad aga taipavad, et olen krooniline, siis panevad nad mu koos peremehega haigete loomade aedikusse, kus mul praktiliselt puudub võimalus leida endale uut peremeest. Nii tegutsedes on nad mu mitmetest farmidest lausa hävitanud aga sellest ma parem rohkem ei räägiks - see paneb mind ennast tundma nagu Strep. agalactiae.”
“Oi, ma oleksin peaaegu unustanud- ma vihkan udaradeso. Aeg-ajalt meeldib mulle pärast lüpsi istuda nisa välispinnal ja lihtsalt hingata värsket õhku. Ja siis järsku ilmub see ilge desovahendi laviin ... ning kui läheduses ei ole ka ühtegi päästvat kärbest, kellest kinni haarata, olen ma kadunud mees.”
“Mõnikord mul veab ja lüpsjad ei saa mulle pihta, sest nad tegelevad samal ajal ka millegi muuga. Heh, ja mis veel parem, nad küll pritsivad aga enamus seda ilgust läheb must ikkagi mööda, sest et olen peidus hoopis nisa tagaküljel, milleni deso ei ulatu. Minu arust on see väga hea trikk, kuid jätke ka see pigem enda teada.”
вторник, 29 декабря 2009 г.
Valguse oluline mõju piimatootmisele
Valgusel on oluline mõju piimatootmisele - lehmade toodangule ja sigivusele ning noorloomade arengule. Vaatamata sellele, et lehmalautade valgustus ja lehmade valgusevajadus ei ole seadusandlusega reguleeritud, on nii loomulik kui kunstlik valgus oluline lehmade heaolu ja sellest tulenevalt ka tervise ja toodangu seisukohast.
10.05.2004 kehtima hakanud “Loomakaitseseaduse” järgi peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
*
kohases koguses sööta ja joogivett
*
sobiva hoolduse
*
sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile vajalikku liikumisvajadust
*
muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku
Valguse mõju toodangule
Valguspäeva pikkus mõjutab mitmeid piimaveiste bioloogilisi protsesse, lehma hormoone. Üks nendest on piima tootmine. USA ja Soome teadlaste poolt läbi viidud katsed on näidanud, et piimalehmad, kellele võimaldatakse 16-18 tundi valgust ööpäevas, annavad 5-16% rohkem piima võrreldes lehmadega, kes saavad 13,5 või vähem tundi valgust ööpäevas.
Uuringutes on enamasti kasutatud 16-18 tunnist valgusperioodi, millele järgnes 6-8 tunnine pime aeg. Põhjuseks on see, et loomadel kestab valgustundlik periood 14 -16 tundi peale valgusaja algust. Sel ajal toodab looma organism hormoon prolaktiini, mis mõjutab piimatoodangut. Kui loomade valgustundliku perioodi ajal tuled laudas põlevad, käitub loom, nagu oleks tegemist pika loomuliku valguspäevaga. Järelikult peab maksimaalseks valgustundliku perioodi ärakasutamiseks olema loomadele võimaldatud 16-18 tunnine pidev valgusperiood. Kindlasti peab olema puhkamiseks tagatud ka 6-8 tunnine pime aeg.
Udar ei lähe rasva ja piimatoodang ei vähene laktatsiooni ajal oluliselt. Tänu rohkemale ja kestvamale valgusele on lüpsilehmad kiiremini innal, mis vähendab poegimisaega. Samuti on väga oluline, et võrreldes lehmaga, kes kõnnib laudas, kus on rohkem kui 13,5 tundi valgust ööpäevas, toodavad kauem valgustatud lauda lehmad 6-15% rohkem piima ilma mingite muutusteta piimavalgu protsendisHilissügisel, talvel ning varakevadel, kui valguspäeva pikkus jääb soovitust märgatavalt lühemaks, on lisavalgustuse võimaldamine loomadele väga oluline. Valguspäeva pikendamisega ei tõuse lehmade piimatoodang mitte järsult silmaga mõõdetavas koguses vaid järk-järgult paari nädala jooksul.
Pikk valguspäev mitte ainult ei suurenda lehmade piimatoodangut, vaid suureneb ka loomade poolt tarbitav söödakogus ja paraneb sööda omastamine ning loomade rasvumine väheneb. Piima rasvasisaldust ning valgu- ja laktoosisisaldust valguspäeva pikkus ei mõjuta.
Valguse mõju noorloomade arengule
Noorloomad kasvavad kiiremini, kui kõnnivad 16 tundi ööpäevas valguse käes, millele järgneb 8 tundi ööpäevas pimedas. IGF-1 hormooni mõjul jõuab noorkari varem puberteeti, isegi kui loomad ei saa energiarikast toiduratsiooni.
Vasikate kasvukiiruse paranemine on seletatav antikehade taseme tõusuga veres, mille kaudu nende vastupanuvõime suureneb ja tervis paraneb. Parem kasv võib olla seotud ka pika päeva poolt tingitud hormonaalsete muutustega, peamiselt prolaktiini suurema eritumisega. Prolaktiin osaleb piimanäärme arengu reguleerimises, piimaerituse käivitamisel ja kasvu reguleerimisel.
Valguse mõju loomade sigivusele ja aktiivsusele
Ka mullikate ja vasikate juurdekasv sõltub valgusest. Keskmised juurdekasvud on 10-15 % suuremad neil mullikatel, kellel on talveajal valguspäeva pikkus olnud 16 tundi võrreldes nendega, kelle valguspäev kestab 9-12 tundi.
Pika valguspäeva puhul hakkavad mullikad varem näitama suguküpsuse märke, piimanäärmete areng kiireneb ja nende puberteediiga saabub varem kui lühikese päeva puhul.
Mullikad, keda on kasvatatud 16-tunnisevalguspäeva tingimustes, saavutavad suguküpsuse umbes 1 kuu varem kui mullikad, kelle valguspäev on olnud 8-tunnine. Kuna lehmad ei ole sessoonselt indlevad, ei mõjuta valguspäeva pikkus nende sugulist aktiivsust ega innatsüklit.
Uuringud näitasid, et lõaspidamisega lautades on pika valguspäeva tingimustes loomade aktiivsus väiksem, nad on rahulikumad ja lamavad rohkem. Lamamisaja lisandumine tuleneb sellest, et lehmad söövad rohkem ja sellega seoses kasvab mäletsemisaeg. Peamine mäletsemine toimub lamades. Vabapidamisega lautades selliseid erinevusi loomade käitumises ei täheldatud.
10.05.2004 kehtima hakanud “Loomakaitseseaduse” järgi peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
*
kohases koguses sööta ja joogivett
*
sobiva hoolduse
*
sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile vajalikku liikumisvajadust
*
muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku
Valguse mõju toodangule
Valguspäeva pikkus mõjutab mitmeid piimaveiste bioloogilisi protsesse, lehma hormoone. Üks nendest on piima tootmine. USA ja Soome teadlaste poolt läbi viidud katsed on näidanud, et piimalehmad, kellele võimaldatakse 16-18 tundi valgust ööpäevas, annavad 5-16% rohkem piima võrreldes lehmadega, kes saavad 13,5 või vähem tundi valgust ööpäevas.
Uuringutes on enamasti kasutatud 16-18 tunnist valgusperioodi, millele järgnes 6-8 tunnine pime aeg. Põhjuseks on see, et loomadel kestab valgustundlik periood 14 -16 tundi peale valgusaja algust. Sel ajal toodab looma organism hormoon prolaktiini, mis mõjutab piimatoodangut. Kui loomade valgustundliku perioodi ajal tuled laudas põlevad, käitub loom, nagu oleks tegemist pika loomuliku valguspäevaga. Järelikult peab maksimaalseks valgustundliku perioodi ärakasutamiseks olema loomadele võimaldatud 16-18 tunnine pidev valgusperiood. Kindlasti peab olema puhkamiseks tagatud ka 6-8 tunnine pime aeg.
Udar ei lähe rasva ja piimatoodang ei vähene laktatsiooni ajal oluliselt. Tänu rohkemale ja kestvamale valgusele on lüpsilehmad kiiremini innal, mis vähendab poegimisaega. Samuti on väga oluline, et võrreldes lehmaga, kes kõnnib laudas, kus on rohkem kui 13,5 tundi valgust ööpäevas, toodavad kauem valgustatud lauda lehmad 6-15% rohkem piima ilma mingite muutusteta piimavalgu protsendisHilissügisel, talvel ning varakevadel, kui valguspäeva pikkus jääb soovitust märgatavalt lühemaks, on lisavalgustuse võimaldamine loomadele väga oluline. Valguspäeva pikendamisega ei tõuse lehmade piimatoodang mitte järsult silmaga mõõdetavas koguses vaid järk-järgult paari nädala jooksul.
Pikk valguspäev mitte ainult ei suurenda lehmade piimatoodangut, vaid suureneb ka loomade poolt tarbitav söödakogus ja paraneb sööda omastamine ning loomade rasvumine väheneb. Piima rasvasisaldust ning valgu- ja laktoosisisaldust valguspäeva pikkus ei mõjuta.
Valguse mõju noorloomade arengule
Noorloomad kasvavad kiiremini, kui kõnnivad 16 tundi ööpäevas valguse käes, millele järgneb 8 tundi ööpäevas pimedas. IGF-1 hormooni mõjul jõuab noorkari varem puberteeti, isegi kui loomad ei saa energiarikast toiduratsiooni.
Vasikate kasvukiiruse paranemine on seletatav antikehade taseme tõusuga veres, mille kaudu nende vastupanuvõime suureneb ja tervis paraneb. Parem kasv võib olla seotud ka pika päeva poolt tingitud hormonaalsete muutustega, peamiselt prolaktiini suurema eritumisega. Prolaktiin osaleb piimanäärme arengu reguleerimises, piimaerituse käivitamisel ja kasvu reguleerimisel.
Valguse mõju loomade sigivusele ja aktiivsusele
Ka mullikate ja vasikate juurdekasv sõltub valgusest. Keskmised juurdekasvud on 10-15 % suuremad neil mullikatel, kellel on talveajal valguspäeva pikkus olnud 16 tundi võrreldes nendega, kelle valguspäev kestab 9-12 tundi.
Pika valguspäeva puhul hakkavad mullikad varem näitama suguküpsuse märke, piimanäärmete areng kiireneb ja nende puberteediiga saabub varem kui lühikese päeva puhul.
Mullikad, keda on kasvatatud 16-tunnisevalguspäeva tingimustes, saavutavad suguküpsuse umbes 1 kuu varem kui mullikad, kelle valguspäev on olnud 8-tunnine. Kuna lehmad ei ole sessoonselt indlevad, ei mõjuta valguspäeva pikkus nende sugulist aktiivsust ega innatsüklit.
Uuringud näitasid, et lõaspidamisega lautades on pika valguspäeva tingimustes loomade aktiivsus väiksem, nad on rahulikumad ja lamavad rohkem. Lamamisaja lisandumine tuleneb sellest, et lehmad söövad rohkem ja sellega seoses kasvab mäletsemisaeg. Peamine mäletsemine toimub lamades. Vabapidamisega lautades selliseid erinevusi loomade käitumises ei täheldatud.
понедельник, 21 декабря 2009 г.
loomade konditsioon, söömus ja haigused
Mastiidi ennetamine on igati parem kui selle ravimine. On rida olulisi punkte, mis määravad mastiidi ennetamise edukuse: looma konditsioon tiinuse lõppstaadiumis, kinnijätmine, päramiste peetuse ennetamine, söömus poegimispäeval, kliinilise ketoosi, viirusliku kõhulahtisuse ja laminiidi ennetamine ning liiga heas toitumuses loomade kehakaalu vähendamine.
Kui kinnisperioodi alguses on loomad õiges konditsioonis, siis on nende immuunsüsteem tugevam ja nad on nakkustele vähem vastuvõtlikud. Sel perioodil peaks loomade kehakonditsiooni indeks olema 3-3,5. Loomadel, kes on kas liiga kõhnad või rasvunud, on immuunsüsteemi efektiivsus madalam. Tähtsal kohal on ka loomade kinnijätmise viis. Sageli nakatuvad loomad just kinnisperioodi ajal, kuid mastiit avaldub alles pärast poegimist, kui looma resistentsus on madalaim.
Kuigi looma söönus on tähtis terve laktatsiooniperioodi jooksul, tuleks sellele erilist tähelepanu pöörata just poegimise päeval. Mida paremini loom poegimispäeval pärast poegimist sööb, seda väiksem on nakkusoht, ehk siis: mida parem on söömus, seda väiksem on komplikatsioonide risk.
Enamusel lehmadest on vahetult pärast poegimist janu ja neile tuleks anda isu järgi leiget vett (20-50 l). Vastpoeginud lehmale võib joota ka “energiajooki”, millest ta saab energiat ja mineraale. See soodustab ka koresööda söömust.
Mastiiti mõjutavad haigused
Ketoosi ennetamine aitab ära hoida mastiiti nakatumist.
Kui lehm ei väljuta päramisi esimese 6 tunni jooksul pärast poegimist, suureneb emakapõletike risk, mis toob kaasa looma organismi nõrgestamise ja omakorda uute nakkuste, k. a mastiidi, sagenemise.
Ketoos
Sageli on mastiidi tekkes süüdi just ketoos. Paljudel juhtudel ei näita loom välja mingeid ketoosi sümptomeid. Siiski näitab piima koostis, et looma organismis on midagi valesti. Piima rasva- ja valgusisalduse erinevus ei tohiks ületada 15%. Kui erinevus on suurem ja rasvasisaldus on väga kõrge, siis tavaliselt on see ketoosi tunnus. Ketoos on peamiselt negatiivse energiabilansi tagajärg, mis tekib juhul kui lehma piimatoodang on kõrge, looma söömus aga madal ja ratsioon ei ole tasakaalus. Selline olukord kurnab looma eriti laktatsiooni alguses. 33% kliinilise mastiidi juhtudest ilmnevad just sel perioodil.
Vatsa atsidoos
Kui piima valgusisaldus on madal, mõningatel juhtudel aga kõrgem kui piima rasvasisaldus, võib loomal olla vatsa atsidoos. Selliste loomade roe on vahutav ja sisaldab gaasimulle.
Ka atsidoosis loomade imuunsüsteem on nõrgestatud ja nende mastiiti nakatumise risk on suur.
Veiste viiruslik kõhulahtisus
Kui loomade somaatiliste rakkude arv on pidevalt kõrge- vanematel lehmadel üle 250 000 ja esmaspoeginutel üle 150 000, siis tuleks kontrollida, kas nad ei ole nakatunud veiste viiruslikku kõhu-lahtisusse(BVD). BVD- vabad loomad on oluliselt tugevama immuun-süsteemiga ja nende mastiiti nakatumise oht on madal.
Laminiit
Poegimisjärgne periood on lehmale väga stressirohke ja see toob sageli kaasa ka jalahädasid nagu laminiit. Haigete jalgadega lehm käib söödaküna juures harvemini ning viibib seal lühemat aega, lõaspidamise korral aga eelistab seismisele lamamist ning nii jääb söödud sööda kogus soovitust väiksemaks. Tulemuseks on organismi talitluse häired ja immuunsüsteemi nõrgenemine.
Keha konditsiooni tähtsus
Kui kinnislehmad on liiga heas toitumuses, tuleks üritada vältida rasvade kiiret lagunemist pärast poegimist. Selleks tuleks loomale süstida glükoosi või sööta propüleenglükooli 300 ml lehma kohta. Alustama peaks sellega 1-2 nädalat enne poegimist. Et tõsta veresuhkru taset, võib loomadele anda lisaks nimetatud kogusele veel lisaannuse mainitud aineid. Selline tegevus aitab tõsta loomade söömust pärast poegimist ning seeläbi vähendab ketoosi ning sellega seotud mastiidi tekkimise riski. Kui piimatoodang ja söömus on tasakaalus, töötab ka immuunsüsteem efektiivselt.
Lehmade kinnijätmine
Kõikidele kinnijäetavatele loomadele tuleks nisadesse süstida pikaajalise toimega antibiootikume. Sellised antibiootikumid ravivad udarasse tunginud infektsioone ja aitavad vältida uusi nakkusi. Antibiootikumide asemel võib kasutada ka vismutsubnitraati sisaldavaid nisasulgueid, kuid neid ei tohiks kasutada lehmadel, kelle somaatiliste rakkude arv kinnijätmisel on suurem kui 200 000. Kui viimasel kolmel kontroll-lüpsil on iga järgmise proovi somaatiliste rakkude arv kõrgem kui eelmisel proovil, tuleks lisaks nisasulguritele kasutada ka antibiootikume.
Mastiidi ennetamise uus võimalus
Antibiootikumide kasutamisel on omad puudused. Aja jooksul saavutavad haigustekitajad nende suhtes resistentsuse ja ravi muutub praktiliselt võimatuks. Paljudes farmides suudetakse ravida vaid 60% mastiidi-juhtudest.
Uus võimalus mastiidi ennetamiseks on probiootikumide kasutamine. Selleks koloniseeritakse nisad lüpsijärgselt mitte-patogeensete bakteritega. Need bakterid võistlevad teiste nisade pinnal olevate bakteritega toidu pärast ning moodustavad stabiilseid kolooniaid. Võimaliku infektsiooni ala võib olla kaetud 100 000 mitte-patogeense kolooniaga. Nii tarbivad probiootikumide kolooniad oma kasvamiseks ja paljunemiseks kogu toidu ning haigustekitajate kolooniad ei ole võimelisd kasvama piisavalt suureks, et põhjustada looma haigestumist.
Paljudes farmides, kus probiootikumid on kasutusel, esineb mastiidijuhtusid vaid umbes 5% lehmadest.
Kui kinnisperioodi alguses on loomad õiges konditsioonis, siis on nende immuunsüsteem tugevam ja nad on nakkustele vähem vastuvõtlikud. Sel perioodil peaks loomade kehakonditsiooni indeks olema 3-3,5. Loomadel, kes on kas liiga kõhnad või rasvunud, on immuunsüsteemi efektiivsus madalam. Tähtsal kohal on ka loomade kinnijätmise viis. Sageli nakatuvad loomad just kinnisperioodi ajal, kuid mastiit avaldub alles pärast poegimist, kui looma resistentsus on madalaim.
Kuigi looma söönus on tähtis terve laktatsiooniperioodi jooksul, tuleks sellele erilist tähelepanu pöörata just poegimise päeval. Mida paremini loom poegimispäeval pärast poegimist sööb, seda väiksem on nakkusoht, ehk siis: mida parem on söömus, seda väiksem on komplikatsioonide risk.
Enamusel lehmadest on vahetult pärast poegimist janu ja neile tuleks anda isu järgi leiget vett (20-50 l). Vastpoeginud lehmale võib joota ka “energiajooki”, millest ta saab energiat ja mineraale. See soodustab ka koresööda söömust.
Mastiiti mõjutavad haigused
Ketoosi ennetamine aitab ära hoida mastiiti nakatumist.
Kui lehm ei väljuta päramisi esimese 6 tunni jooksul pärast poegimist, suureneb emakapõletike risk, mis toob kaasa looma organismi nõrgestamise ja omakorda uute nakkuste, k. a mastiidi, sagenemise.
Ketoos
Sageli on mastiidi tekkes süüdi just ketoos. Paljudel juhtudel ei näita loom välja mingeid ketoosi sümptomeid. Siiski näitab piima koostis, et looma organismis on midagi valesti. Piima rasva- ja valgusisalduse erinevus ei tohiks ületada 15%. Kui erinevus on suurem ja rasvasisaldus on väga kõrge, siis tavaliselt on see ketoosi tunnus. Ketoos on peamiselt negatiivse energiabilansi tagajärg, mis tekib juhul kui lehma piimatoodang on kõrge, looma söömus aga madal ja ratsioon ei ole tasakaalus. Selline olukord kurnab looma eriti laktatsiooni alguses. 33% kliinilise mastiidi juhtudest ilmnevad just sel perioodil.
Vatsa atsidoos
Kui piima valgusisaldus on madal, mõningatel juhtudel aga kõrgem kui piima rasvasisaldus, võib loomal olla vatsa atsidoos. Selliste loomade roe on vahutav ja sisaldab gaasimulle.
Ka atsidoosis loomade imuunsüsteem on nõrgestatud ja nende mastiiti nakatumise risk on suur.
Veiste viiruslik kõhulahtisus
Kui loomade somaatiliste rakkude arv on pidevalt kõrge- vanematel lehmadel üle 250 000 ja esmaspoeginutel üle 150 000, siis tuleks kontrollida, kas nad ei ole nakatunud veiste viiruslikku kõhu-lahtisusse(BVD). BVD- vabad loomad on oluliselt tugevama immuun-süsteemiga ja nende mastiiti nakatumise oht on madal.
Laminiit
Poegimisjärgne periood on lehmale väga stressirohke ja see toob sageli kaasa ka jalahädasid nagu laminiit. Haigete jalgadega lehm käib söödaküna juures harvemini ning viibib seal lühemat aega, lõaspidamise korral aga eelistab seismisele lamamist ning nii jääb söödud sööda kogus soovitust väiksemaks. Tulemuseks on organismi talitluse häired ja immuunsüsteemi nõrgenemine.
Keha konditsiooni tähtsus
Kui kinnislehmad on liiga heas toitumuses, tuleks üritada vältida rasvade kiiret lagunemist pärast poegimist. Selleks tuleks loomale süstida glükoosi või sööta propüleenglükooli 300 ml lehma kohta. Alustama peaks sellega 1-2 nädalat enne poegimist. Et tõsta veresuhkru taset, võib loomadele anda lisaks nimetatud kogusele veel lisaannuse mainitud aineid. Selline tegevus aitab tõsta loomade söömust pärast poegimist ning seeläbi vähendab ketoosi ning sellega seotud mastiidi tekkimise riski. Kui piimatoodang ja söömus on tasakaalus, töötab ka immuunsüsteem efektiivselt.
Lehmade kinnijätmine
Kõikidele kinnijäetavatele loomadele tuleks nisadesse süstida pikaajalise toimega antibiootikume. Sellised antibiootikumid ravivad udarasse tunginud infektsioone ja aitavad vältida uusi nakkusi. Antibiootikumide asemel võib kasutada ka vismutsubnitraati sisaldavaid nisasulgueid, kuid neid ei tohiks kasutada lehmadel, kelle somaatiliste rakkude arv kinnijätmisel on suurem kui 200 000. Kui viimasel kolmel kontroll-lüpsil on iga järgmise proovi somaatiliste rakkude arv kõrgem kui eelmisel proovil, tuleks lisaks nisasulguritele kasutada ka antibiootikume.
Mastiidi ennetamise uus võimalus
Antibiootikumide kasutamisel on omad puudused. Aja jooksul saavutavad haigustekitajad nende suhtes resistentsuse ja ravi muutub praktiliselt võimatuks. Paljudes farmides suudetakse ravida vaid 60% mastiidi-juhtudest.
Uus võimalus mastiidi ennetamiseks on probiootikumide kasutamine. Selleks koloniseeritakse nisad lüpsijärgselt mitte-patogeensete bakteritega. Need bakterid võistlevad teiste nisade pinnal olevate bakteritega toidu pärast ning moodustavad stabiilseid kolooniaid. Võimaliku infektsiooni ala võib olla kaetud 100 000 mitte-patogeense kolooniaga. Nii tarbivad probiootikumide kolooniad oma kasvamiseks ja paljunemiseks kogu toidu ning haigustekitajate kolooniad ei ole võimelisd kasvama piisavalt suureks, et põhjustada looma haigestumist.
Paljudes farmides, kus probiootikumid on kasutusel, esineb mastiidijuhtusid vaid umbes 5% lehmadest.
Подписаться на:
Сообщения (Atom)
