TERNESPIIMA SAASTUMISE VÄLTIMINE JA TERNESPIIMA SÄILITAMINE
Eksisteerib kaks põhitõde, mida kvaliteetse ternespiima saamiseks ei tohi unustada.
Esiteks mõjub kõrge bakterite arv ternespiimas halvasti vasika tervisele ja teiseks on eriti soojal ajal keeruline laudas vältida ternespiima bakteritega saastumist.
Selleks, et pidurdada ja ära hoida ternespiima bakteriaalset saastumist, on soovitav jälgida mitmeid punkte.
* Nisade puhastamine. Selleks on soovitav kasutada kaheastmelist protseduuri. Kõigepealt tuleks nisad puhastada lahtisest mustusest, seejärel kanda nisadele desovahend ning puhastada nisad kuiva paberkäteräti või lapiga. Nüüd tuleks uuesti kanda desovahend nisadele ja oodata 30 sekundit. Seejärel puhastada nisad uuesti puhta paberkäteräti või lapiga, puhastades eriti hoolikalt just nisa otsad. Kahekordne puhastamine on vajalik eelkõige selleks, et eemaldada sõnnikujäägid just nisade otstelt nisakanali sulguri ümbert. Meeles tasub pidada, et ka pärast puudulikult puhastatud nisadelt nisakannude eemaldamist on nisaotsad väga puhtad. See aga tähendab, et kogu nisadel olnud mustus on nüüd vasikale mõeldud ternespiimas.
* Lüpsiseadme puhastamine. Pärast iga kasutamist tuleb puhastada ka lüpsiseadme kaas, voolikud, klapid ja kraanid. Selleks loputada lüpsiseadet kõigepealt leige veega, siis pesta esmalt leeliselise, seejärel happelise pesuvahendiga ja panna lüpsiseade kuivama. Kui soovite või on vaja kasutada eriti steriilset lüpsiseadet, võite seda enne kasutamist loputada esmalt kuuma kloorilahusega, seejärel puhta veega.
* Korralikult tuleb puhastada ka vasikate jootmiseks kasutatavad nõud. Sarnaselt lüpsiseadmele tuleb need pesta pärast ja desinfitseerida enne igat kasutamiskorda.
* Kui äsjapoeginud loomi lüpstakse lüpsiplatsil, on lüpstud ternese saastumise võimalus suurem. Seepärast on oluline hoida lüpstud piimaga nõud kaetuna. Üks tavalise tableti suurune sõnnikutükk võib ternespiimale lisada kuni 20 miljonit bakterit.
* Ternespiima tuleb vasikale sööta esimesel võimalusel. Eesmärk peaks olema, et vasikas saab ternespiima poole tunni jooksul pärast lüpsmist. Põhjuseks on asjaolu, et bakterid vajavad uude keskkonda (ternespiima) sattudes sellega harjumiseks aega ja esimesed 30 minutit nad ei ole võimelised paljunema. Söötmisega ei tohi viivitada, sest vasikatel kõhulahtisust põhjustavad kolibakterid paljunevad väga kiiresti, nende arv kahekordistub 20 minutiga. Piimas, milles on algselt 5000 bakterit 1 ml kohta, on 35 0C juures neid 2 tunni möödudes juba 320000.
* Säilitamiseks mõeldud ternespiima kiire jahutamine. Teatud juhtudel tuleb vastsündinud vasikat sööta mitte oma ema vaid mõne teise lehma ternespiimaga. Selleks on soovitav omada tagavaraks mingi kogus külmutatud või jahutatud ternespiima.
Nagu söötmisel, nii ka jahutamisel on kriitiline aeg 30 minutit. Selle ajaga tuleks säilitatav ternes jahutada 16 kraadini. Kui ternespiim on jahutatud sellise temperatuurini, pikeneb bakterite kahekordistumise aeg selles 20 minutilt 150 minutile. Ainuke toimiv meetod bakterite arvu kontrollimiseks ternespiimas on selle kiire jahutamine.
Ternespiima jahutamiseks on mitmeid erinevaid viise, mis töötavad võrdselt hästi. Üheks võimaluseks on kallata ternespiim puhastesse ja desinfitseeritud plastikust nt veepudelitesse ja asetada need jäävanni.
Kuni jahutusvees on kasvõi mõned jäätükid alles, on ca 1,5 liitrised portsionid võimalik jahutada 16 kraadini 30 minutiga. Pärast nn eeljahutamist võib ternespiima pudelid asetada tavalisse külmikusse või sügavkülmutada.
Ternespiima jahutamiseks võib kasutada ka “jääpudeleid” või termokastide külmaelemente. Vee, limonaadi või muud puhtad plastikpudelid täidetakse 3/4 ulatuses veega ja külmutatakse. Sellised pudelid asetatakse ternespiima nõusse. Tähtis on, et pudelid oleksid väljastpoolt korralikult puhastatud. Ternespiima ja pudelite vahekord peaks olema 1,5 liitrine jääpudel umbes 5 liitri piima kohta. Selline suhe tagab ternese piisavalt kiire jahtumise ka kuuma ilmaga. Kui ternespiima ei ole võimalik kohe pärast jahutamist külmikusse viia, võib seda jääpudeleid vahetades hoida piisavalt jahedana kuni 4-5 tundi
* Vasikate jootmiseks ja ternespiima säilitamiseks mõeldud nõude puhastamine. Samamoodi kui on tähtis lüpsiseadmete puhtus, tuleb ka muu ternespiimaga kokku puutuv varustus hoida bakterivabana. Üks kindlamaid viise bakterikolooniate hävitamiseks on pesujärgne seadmete loputamine desovahendiga. Selline loputamine on soovitav teha kõigile lüpsiks ja vasikate söötmiseks kasutatavatele vahenditele, eriti oluline on see aga lutiga pudelite ja vasikale makku toidu viimiseks kasutatavatel pudelitel. Pudelitel on kohti, mida on harjaga raske puhastada ja seetõttu on nende bakteritega saastumine kahe kasutuskorra vahel väga tõenäoline. Rohke kuuma desolahusega loputamine mitte ainult ei tapa baktereid vaid ka “lahjendab” nende kontsentratsiooni.
* Soojendatud ternespiima kiire söötmine. Ternes tuleks ära sööta poole tunni jooksul pärast tavalisest külmikust või 1 tunni jooksul pärast sügavkülmast välja võtmist. Ternespiima soojendamisel tuleb olla ettevaatlik, et seda mitte üle kuumutada, sest nii kaovad selle vasikale olulised omadused. Veevannis sulatamisel peaks vee temperatuur olema mitte kõrgem kui 50 oC ja ternespiima ei tohi kuumutada rohkem kui 40 kraadini. Mikrolaineahju kasutades ei tohiks seda lülitada täisvõimsusele, võimalusel tuleks valida spetsiaalne madalal võimsusel sulatamise programm. Nii või teisiti ei kulu vasikale piisava portsioni ettevalmistamiseks rohkem kui 40 minutit.
Kunagi ei tohi juba soojendatud ternespiima jätta seisma, sest selles algab väga kiire bakterite paljunemine. Kui külmutatud ternespiim võtta külmikust välja kohe pärst vasika sündi, jääb piisavalt aega, et see mõistliku aja jooksul vasikale sööta.
понедельник, 23 ноября 2009 г.
SÖÖDARATSIOONIDE KOOSTAMINE LÜPSILEHMADELE
Söödaratsioonide koostamisel tuleb jälgida, et päeva jooksul antavad söödad kataksid looma vajadused peamiste toitefaktorite osas. Toitefaktorite proportsioonid ratsioonides peavad olema kindlas tasakaalus (ühe või teise puudus või liiga suur kogus võib põhjustada ainevahetushäireid ja toodangutaseme langust). Söödad ei tohi kahjustada looma tervist ja toodangu kvaliteeti ning nende kogused peavad olema reaalselt söödavad. Seejuures peab ratsiooni hind olema võimalikult madal.
Keskmine lehm (500-550 kg) vajab elatuseks 5…5,5 sü ja 300…330 g seeduvat proteiini päevas (1 sü ja 60 g seeduvat proteiini 100 kg kehamassi kohta). Lisaks sellele kulub 0,5 söötühikut ja 60 g seeduvat proteiini 1 kg piima tootmiseks.
Koostame söödaratsiooni keskmise suurusega (500 kg) lehmale, kes annab 11 kg piima päevas.
Energiatarbe arvutamine:
5 sü (elatustarbeks) + 11 kg piima x 0,5 sü (tootmistarbeks) = 10,5 sü (kokku päevas)
Seeduva proteiini tarbe arvutamine:
5 x 60 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 11 kg piima x 60 g s. prot.-i (tootmistarbeks) =
= 300 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 660 g s. prot.-i (tootmistarbeks) = 960 g. s. prot. (kokku päevas).
Valides tabelist 1 lehma meelevaldse söödaratsiooni, näiteks 4 sööta reaalsetes kogustes: 6 kg põldheina, 4 kg odrapõhku, 10 kg söödapeeti ja 4,5 kg odrajahu, saame arvutustöö tulemusena tabeli 2.
Tabel 1. Enamkasutatavate talviste söötade iseloomustus
Ühes kg söödas on
Söödad sü seeduvat proteiini g kaltsiumi fosforit karotiini mg seeduvat proteiini g/sü
Ristikhein 0,54 77 10,8 2,0 44 143
Timuthein 0,51 38 4,8 2,0 40 75
Põldhein (ristik+timut 1:1)
0,52
54
7,8
2,0
43
102
Odrapõhk 0,33 7 2,7 0,9 0 22
Kaerapõhk 0,27 6 2,7 0,9 1 24
Põldheinasilo
(ristik + timut 1:1)
0,19
22
2,7
0,6
24
116
Kuivsilo (kõrrelistest) 0,31 34 3,7 0,9 29 110
Kartul 0,27 9 0,1 0,5 0 33
Söödapeet, -kaalikas 0,10 7 0,2 0,4 0,5 70
Poolsuhkrupeet 0,18 7 0,3 0,5 0 41
Oder 1,14 75 0,6 3,4 0 66
Kaer 1,00 82 1,0 3,3 0 82
Söödahernes 1,24 197 1,6 4,3 1 160
Segavili:
25 % kaunvilja 1,10 111 1,2 3,5 0 103
50 % kaunvilja 1,14 140 1,3 3,8 0 122
Nisukliid 0,77 110 1,2 8,6 3 143
Sojašrott 1,13 387 2,3 6,1 0 342
Rapsikook 1,06 272 6,1 9,9 0 291
Tabel 2. Lehma söödaratsioon, milles jõusöödaks on ainuüksi odrajahu
Söödad
kg
sü Seeduv
proteiin
g
Põldhein 6 3,1 324
Odrapõhk 4 1,3 28
Söödapeet 10 1,0 70
Odrajahu 4,5 5,1 338
Ratsioonis kokku 10,5 760
Kasutades 10,5 sü energit on see lehm võimeline tootma 11 kg piima päevas vaid siis, kui saab söötadega lisaks energiale ka 960 g seeduvat proteiini. Antud näites sai lehm vaid 760 g seeduvat proteiini, sellise seeduva proteiini koguse abil saab ta toota vaid 7,7 kg piima päevas.
760 g s. prot. - 300 g s. prot (elatustarbeks) = 460 g s. prot.
460 g s. prot : 60 g s. prot. (kulub 1 kg piima tootmiseks) = 7,7 kg piima päevas.
Niisuguse söötmise korral langeb lehma päevane toodangutase. Toodangutase ei lange järsult 7,7 liitrini päevas, vaid vähehaaval, sest loom võtab esialgu söödas puuduva proteiini kehavarudest. Selle tagajärjel kõhetub looma lihastik, nõrgeneb immuunsüsteem (süveneb üldine valgudefitsiit). Kuna organismi proteiinitagavarad on suhteliselt piiratud, langeb toodangutase lõpuks ~ 7,7 liitrini päevas. Kui lehma söödetakse pikema perioodi või mitmete talvede vältel kirjeldatud viisil, muutub ta nuumloomaks (energia ülejääk ladestatakse rasvana) ja toodangupotentsiaal väheneb. Ka korrektsele söötmisele üle minnes ei saavutata nuumunud looma puhul enam nii kõrget toodangutaset, kui oleks võidud saavutada pideva korrektse söötmise korral. Ebaõige söötmise tagajärjel tekkinud ainevahetushäired on sageli püsiva või osaliselt püsiva iseloomuga.
Ratsiooni energia- ja proteiinisisalduse tasakaalustamiseks on kõige lihtsam kasutada suure proteiinisisaldusega jõusööta, näiteks sojašrotti. Sellega asendatakse üks osa odrajahust. Põhisöötades (hein + põhk + juurvili) on 5,4 sü ja 422 g seeduvat proteiini, jõusöödaga tuleb lisada 5,1 sü ja 538 g seeduvat proteiini. Ülesandeks on nüüd koostada odrajahust ja sojašrotist vajalik segu. Selleks leiame esmalt, kui palju peab jõusöödasöötühik sisaldama seeduvat proteiini. Jagame 538 g (seeduvat proteiini) 5,1 (söötühikuga) ja saame 105 g (seeduvat proteiini söötühiku kohta).
Söödaratsioonide koostamisel tuleb jälgida, et päeva jooksul antavad söödad kataksid looma vajadused peamiste toitefaktorite osas. Toitefaktorite proportsioonid ratsioonides peavad olema kindlas tasakaalus (ühe või teise puudus või liiga suur kogus võib põhjustada ainevahetushäireid ja toodangutaseme langust). Söödad ei tohi kahjustada looma tervist ja toodangu kvaliteeti ning nende kogused peavad olema reaalselt söödavad. Seejuures peab ratsiooni hind olema võimalikult madal.
Keskmine lehm (500-550 kg) vajab elatuseks 5…5,5 sü ja 300…330 g seeduvat proteiini päevas (1 sü ja 60 g seeduvat proteiini 100 kg kehamassi kohta). Lisaks sellele kulub 0,5 söötühikut ja 60 g seeduvat proteiini 1 kg piima tootmiseks.
Koostame söödaratsiooni keskmise suurusega (500 kg) lehmale, kes annab 11 kg piima päevas.
Energiatarbe arvutamine:
5 sü (elatustarbeks) + 11 kg piima x 0,5 sü (tootmistarbeks) = 10,5 sü (kokku päevas)
Seeduva proteiini tarbe arvutamine:
5 x 60 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 11 kg piima x 60 g s. prot.-i (tootmistarbeks) =
= 300 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 660 g s. prot.-i (tootmistarbeks) = 960 g. s. prot. (kokku päevas).
Valides tabelist 1 lehma meelevaldse söödaratsiooni, näiteks 4 sööta reaalsetes kogustes: 6 kg põldheina, 4 kg odrapõhku, 10 kg söödapeeti ja 4,5 kg odrajahu, saame arvutustöö tulemusena tabeli 2.
Tabel 1. Enamkasutatavate talviste söötade iseloomustus
Ühes kg söödas on
Söödad sü seeduvat proteiini g kaltsiumi fosforit karotiini mg seeduvat proteiini g/sü
Ristikhein 0,54 77 10,8 2,0 44 143
Timuthein 0,51 38 4,8 2,0 40 75
Põldhein (ristik+timut 1:1)
0,52
54
7,8
2,0
43
102
Odrapõhk 0,33 7 2,7 0,9 0 22
Kaerapõhk 0,27 6 2,7 0,9 1 24
Põldheinasilo
(ristik + timut 1:1)
0,19
22
2,7
0,6
24
116
Kuivsilo (kõrrelistest) 0,31 34 3,7 0,9 29 110
Kartul 0,27 9 0,1 0,5 0 33
Söödapeet, -kaalikas 0,10 7 0,2 0,4 0,5 70
Poolsuhkrupeet 0,18 7 0,3 0,5 0 41
Oder 1,14 75 0,6 3,4 0 66
Kaer 1,00 82 1,0 3,3 0 82
Söödahernes 1,24 197 1,6 4,3 1 160
Segavili:
25 % kaunvilja 1,10 111 1,2 3,5 0 103
50 % kaunvilja 1,14 140 1,3 3,8 0 122
Nisukliid 0,77 110 1,2 8,6 3 143
Sojašrott 1,13 387 2,3 6,1 0 342
Rapsikook 1,06 272 6,1 9,9 0 291
Tabel 2. Lehma söödaratsioon, milles jõusöödaks on ainuüksi odrajahu
Söödad
kg
sü Seeduv
proteiin
g
Põldhein 6 3,1 324
Odrapõhk 4 1,3 28
Söödapeet 10 1,0 70
Odrajahu 4,5 5,1 338
Ratsioonis kokku 10,5 760
Kasutades 10,5 sü energit on see lehm võimeline tootma 11 kg piima päevas vaid siis, kui saab söötadega lisaks energiale ka 960 g seeduvat proteiini. Antud näites sai lehm vaid 760 g seeduvat proteiini, sellise seeduva proteiini koguse abil saab ta toota vaid 7,7 kg piima päevas.
760 g s. prot. - 300 g s. prot (elatustarbeks) = 460 g s. prot.
460 g s. prot : 60 g s. prot. (kulub 1 kg piima tootmiseks) = 7,7 kg piima päevas.
Niisuguse söötmise korral langeb lehma päevane toodangutase. Toodangutase ei lange järsult 7,7 liitrini päevas, vaid vähehaaval, sest loom võtab esialgu söödas puuduva proteiini kehavarudest. Selle tagajärjel kõhetub looma lihastik, nõrgeneb immuunsüsteem (süveneb üldine valgudefitsiit). Kuna organismi proteiinitagavarad on suhteliselt piiratud, langeb toodangutase lõpuks ~ 7,7 liitrini päevas. Kui lehma söödetakse pikema perioodi või mitmete talvede vältel kirjeldatud viisil, muutub ta nuumloomaks (energia ülejääk ladestatakse rasvana) ja toodangupotentsiaal väheneb. Ka korrektsele söötmisele üle minnes ei saavutata nuumunud looma puhul enam nii kõrget toodangutaset, kui oleks võidud saavutada pideva korrektse söötmise korral. Ebaõige söötmise tagajärjel tekkinud ainevahetushäired on sageli püsiva või osaliselt püsiva iseloomuga.
Ratsiooni energia- ja proteiinisisalduse tasakaalustamiseks on kõige lihtsam kasutada suure proteiinisisaldusega jõusööta, näiteks sojašrotti. Sellega asendatakse üks osa odrajahust. Põhisöötades (hein + põhk + juurvili) on 5,4 sü ja 422 g seeduvat proteiini, jõusöödaga tuleb lisada 5,1 sü ja 538 g seeduvat proteiini. Ülesandeks on nüüd koostada odrajahust ja sojašrotist vajalik segu. Selleks leiame esmalt, kui palju peab jõusöödasöötühik sisaldama seeduvat proteiini. Jagame 538 g (seeduvat proteiini) 5,1 (söötühikuga) ja saame 105 g (seeduvat proteiini söötühiku kohta).
KARJATAMINE
KARJATAMINE
Kultuurkarjamaapinda peab olema vähemalt 0,3 hektarit 1 lehma kohta, looduslike karjamaade pind peab olema mõnevõrra suurem (vastavalt karjamaa saagikusele). Kõige paremini söövad loomad madalat tihedat rohtu. Kevadel kasvab rohi kiiresti ja võib kasvada liialt pikaks. Pikka rohtu tallavad lehmad palju. Rohu ülekasvamisel algab selle kõrsumine ja puitumine, rohu maitsvus ja väärtus vähenevad. Ülekasvamise vältimiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara, esimesed karjatamisringid viiakse läbi kiirendatud tempos ja vajaduse korral karjatatakse samas lambaid või niidetakse osa rohtu maha.
Rammutukkade tekkimise vältimiseks tõmmatakse sõnnikuhunnikud äketega laiali (väikese karjamaa puhul võib kasutada ka reha). Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel.
Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele.
Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale.
Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist.
SÜGISENE SIIRDESÖÖTMINE
Pärast karjatamisperioodi lõppu söödetakse lehmadele niikaua kui võimalik haljassöötasid. Talvised söödad ei maitse loomadele nii hästi nagu karjamaarohi ja järsu ülemineku tõttu võib tekkida isutus ja toodangu langus. Selle vältimiseks harjutatakse veiseid talviste söötadega pikkamööda. Siirdesöötmisega alustatakse siis, kui karjamaade saagikus hakkab tunduvalt vähenema. Kiiresti tuleb ära sööta juurviljapealsed (riknevad kiiresti). Kaua saab sööta söödakapsast (talub kuni -9 0C külma). Söödakapsa söötmiselt minnakse sujuvalt üle kartulile ja juurviljadele. Samal ajal suurendatakse vähehaaval põhu, heina ja silo hulka. Kartul kaotab seistes suure osa oma väärtusest, seepärast on parem sööta seda sügisel. Juurviljasid hakatakse söötma pärast kartulit.
Veiste jootmine
• Tiine mullikas vajab 40 liitrit vett päevas
• Tiine kinnislehm 50 liitrit
• 10 kg-se päevatoodanguga lehm 65 liitrit
• 20 kg-se päevatoodanguga lehm 85 liitrit
• 30 kg-se päevatoodanguga lehm 100 liitrit
Suure osa veetarbest võib lehm katta haljassöötade arvel, kuid see ei rahulda kogu veevajadust. Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi 2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas.
Kultuurkarjamaapinda peab olema vähemalt 0,3 hektarit 1 lehma kohta, looduslike karjamaade pind peab olema mõnevõrra suurem (vastavalt karjamaa saagikusele). Kõige paremini söövad loomad madalat tihedat rohtu. Kevadel kasvab rohi kiiresti ja võib kasvada liialt pikaks. Pikka rohtu tallavad lehmad palju. Rohu ülekasvamisel algab selle kõrsumine ja puitumine, rohu maitsvus ja väärtus vähenevad. Ülekasvamise vältimiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara, esimesed karjatamisringid viiakse läbi kiirendatud tempos ja vajaduse korral karjatatakse samas lambaid või niidetakse osa rohtu maha.
Rammutukkade tekkimise vältimiseks tõmmatakse sõnnikuhunnikud äketega laiali (väikese karjamaa puhul võib kasutada ka reha). Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel.
Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele.
Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale.
Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist.
SÜGISENE SIIRDESÖÖTMINE
Pärast karjatamisperioodi lõppu söödetakse lehmadele niikaua kui võimalik haljassöötasid. Talvised söödad ei maitse loomadele nii hästi nagu karjamaarohi ja järsu ülemineku tõttu võib tekkida isutus ja toodangu langus. Selle vältimiseks harjutatakse veiseid talviste söötadega pikkamööda. Siirdesöötmisega alustatakse siis, kui karjamaade saagikus hakkab tunduvalt vähenema. Kiiresti tuleb ära sööta juurviljapealsed (riknevad kiiresti). Kaua saab sööta söödakapsast (talub kuni -9 0C külma). Söödakapsa söötmiselt minnakse sujuvalt üle kartulile ja juurviljadele. Samal ajal suurendatakse vähehaaval põhu, heina ja silo hulka. Kartul kaotab seistes suure osa oma väärtusest, seepärast on parem sööta seda sügisel. Juurviljasid hakatakse söötma pärast kartulit.
Veiste jootmine
• Tiine mullikas vajab 40 liitrit vett päevas
• Tiine kinnislehm 50 liitrit
• 10 kg-se päevatoodanguga lehm 65 liitrit
• 20 kg-se päevatoodanguga lehm 85 liitrit
• 30 kg-se päevatoodanguga lehm 100 liitrit
Suure osa veetarbest võib lehm katta haljassöötade arvel, kuid see ei rahulda kogu veevajadust. Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi 2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas.
söötmine
Noorveiste söötmine
Pärast 6-kuuseks saamist jõusöötade kogust ei suurendata, järjest suurenev toitainete vajadus kaetakse mahukate söötade arvelt, et soodustada seedeorganite mahukaks kujunemist ja kujundada isu. Jõusöötade hulga suurenemine põhjustab loomade nuumumist, aga pidurdab hea lüpsilehma omaduste väljakujunemist.
Söötmine teisel eluaastal peab olema niisugune, et garanteeriks vähemalt 400 g juurdekasvu ööpäevas. Kui juurdekasv on väiksem, häirub paljude elutähtsate organite areng, eriti tugevasti saab kannatada immuunsüsteem. Halveneb söödakasutus ja tekib seede-, hingamis- ning vereringeelundkondade krooniline arengupeetus.
Tiine mullika ja kinnislehma söötmine
Hoiduda tuleb riknenud ja hallitanud söötadest, külmunud juurviljadest, kartulist ja silost, sest need põhjustavad aborte, surnudsünde ja loote kahjustusi (kõige sagedasemad on maksakahjustused).
Kinnisperioodil söödetakse lehma nii tugevasti, nagu annaks ta 7-8 kg piima päevas (avanss-söötmine). Selle sööda arvelt moodustub kehavaru, mida lehm kasutab pärast poegimist täiendava piimakoguse andmiseks.
Lehma söötmine viimastel poegimiseelsetel päevadel
Viimastel poegimiseelsetel päevadel jälgitakse hoolsalt udara seisukorda, udaraturse tekkimisel ja viimaste poegimiseelsete tunnuste avaldumisel lõpetatakse jõu- ja mahlakate söötade söötmine, et pidurdada udara töösse lülitumist ja muuta piimatoodangu kasv sujuvamaks. Udara järsust töölehakkamisest võib tekkida poegimishalvatus. Piimaga pumbatakse organismist välja palju mineraalaineid (eeskätt Ca ja Mg), mis on hädavajalikud selleks, et erutuslaine saaks kulgeda mööda närvikanaleid. Samal ajal ei käivitu mõnikord mehhanismid, mis peavad tagama Ca, Mg ning teiste tagavarade operatiivse kasutuselevõtmise.
– Poegimishalvatus
Poegimishalvatuse tunnused: Halvatus algab sabast ja tagajalgadest ning levib pea suunas. Tagakeha muutub jahedaks, väheneb naha tundlikkus, saba muutub lõdvaks, seejärel hakkab lehm vaaruma, heidab või kukub maha ja ei tõuse enam.
Raviks antakse suu kaudu magneesiumi- ja kaltsiumisoolasid, veeni süstitakse samuti Mg- ja Ca-soolasid koos glükoosilahusega. Udarasse pumbatakse õhku ja nisad seotakse kuni 2 tunniks kinni. Poegimishalvatuse vältimiseks sööta pidevalt täisväärtuslikke mineraalsöötasid ja piirata jõu- ja mahlakate söötade hulka. Esimestel kordadel ei lüpsta udarat täiesti tühjaks.
Vastpoeginud lehma söötmine
Esimesel päeval ei söödeta lehmale juurviljasid ja jõusöötasid. Kui sööta lehmale piima sekretsiooni soodustavaid söötasid, täitub niigi turses udar ülemäära ja udara kandesidemed rebenevad või venivad välja.
Jõusöötade ja mahlakate söötade söötmise alustamisel jälgitakse udara olukorda. Nende söötade hulka suurendatakse vastavalt udaraturse taandumisele (pidurdavad udaraturse taandumist). Teisel päeval pärast poegimist võib anda lehmale jõusööta 1-2 kg. Kõige sobivam on kaerajahu, see sisaldab toorkiudu ja toorrasva ning on lahtistava toimega (poegimisel kaotab lehm palju vett ja seetõttu tekib kerge kõhukinnisus).
Lehma tuleb sööta nii, et udaraturse kaoks 7.-9. päevaks pärast poegimist, samas tuleb toodangutase 10-ndaks päevaks tõsta võimalikult kõrgele. Kui toodangu-taset ei tõsteta piisavalt kiiresti, jääb reeglina väikeseks kogu laktatsiooni toodang. Täisratsioonilisele söötmisele võib üle minna alles siis, kui udaraturse on täielikult kadunud.
10-ndaks päevaks peab toodang tõusma vähemalt 25 kg-ni täiskasvanud lehmal, 15 kg-ni esimest ja 20 kg-ni teist korda poeginud lehmal. Kui piima on 5 kg võrra rohkem, söödetakse lehma paari nädala vältel isu järgi, et toodangutase tõuseks kiiresti võimalikult kõrgele. Ühtlasi fikseeritakse tarbetud söötade kogused, mille põhjal arvutatakse välja maksimaalne kuivaine tarbimise potentsiaal. Pärast 1-2-nädalast isu järgi söötmist tõuseb toodangutase, kiireneb ainevahetus ja suureneb isu. Nüüd hakatakse looma poolt valitud maitsvamaid söötasid märkamatult asendama odavatega.
1-2 kuu vältel (sõltuvalt kehakaalu suurusest) pärast poegimist lüpsavad lehmad osaliselt kehavarude arvelt - annavad rohkem piima, kui ratsiooni järgi peaksid andma. Hea lehm lüpsab kehavarude arvelt 6 liitrit piima lisaks ja kaotab kehakaalust kuni 1 kg päevas. Keskmine lehm annab lisaks 3 liitrit piima ja kaotab kaalus 0,5 kg päevas. Kasutatakse ära avanss-söödaga saadud toitained. Kehavarude arvelt ei või lasta lüpsta väikesekasvulistel esmapoeginud lehmadel - see põhjustab nende kasvu seiskumist.
Söötmine laktatsiooni kestel
Lüpsiperioodi kestel on lehm tavaliselt uuesti tiine, vältida tuleb hallitanud söötade söötmist. Söötmise abil püütakse vältida tiinusest tingitud tootmise langust.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodangutase alanema headel lehmadel vähehaaval ja sujuvalt, kehvematel lehmadel kiiremini ja hüppeliselt. Tavaliselt on aga hüppeline toodangutaseme langus tingitud söötmis-pidamisvigadest. Hüppeliselt langenud toodangu taset ei õnnestu tavaliselt taastada. Saamata jäänud piim vähendab sissetulekut, samal ajal kulutused ei muutu. Selleks et vältida järsku toodangutaseme langust, tuleb lehma sööta väga täpselt - hoolitseda selle eest, et ei tekiks puudust ühegi toitefaktori osas. Ühtedelt söötadelt teistele üleviimine peab toimuma hästi sujuvalt.
Lehma kinnijätmine
1-1,5 kuud enne lehma poegimist jäetakse lehm kinni. Kinnisperiood ei tohi olla lühem kui 1 kuu, muidu ei jõua lehm valmistuda järgnevaks lüpsiperioodiks ja toodangutase alaneb. Kinnisperiood ei pea olema pikem kui 1,5 kuud.
Et lehm kinni jääks, lõpetatakse täielikult jõu- ja mahlakate söötade söötmine, vähendatakse heina ja haljassööda hulka ja ka joogivett antakse ainult jaopärast. Mida tugevamalt piirata söötade ja joogivee hulka, seda kiiremini jääb lehm kinni ja seda väiksem on udarapõletiku oht. Kui kinnijätmisel tekib udarapõletik, võib see jääda märkamata ja väljaravimata ning põletik muutub uuesti ägedaks pärast poegimist (ägenemist soodustab udaraturse) ja terve udaraveerand võib rivist välja langeda ning lüpsiperioodil piim saamata jääda.
Kui toodangutase on söötade ja vee piiramise tagajärjel vähenenud alla 10 kg, siis hakatakse lehma lüpsma üks kord päevas, seejärel üle päeva, lõpuks üle kahe päeva. Nii võib 15-20 kg toodanguga lehma jätta kinni kahe nädala jooksul.
Söötmise iseärasusi siirdeperioodil
Siirdeperiood - talvistelt söötadelt suvistele ja suvistelt talvistele ülemineku periood. Kui lehma söödetakse pikema perioodi vältel ühtede söötadega, siis kohaneb ta nendega ja hakkab teisi söötasid võõrastama, need võivad põhjustada seedehäireid ja toodangu languse.
Kevadine siirdesöötmine.
Noor karjamaarohi on toorkiuvaene ja proteiinirikas ning põhjustab kõhulahtisuse. Kõhulahtisuse tagajärjel halveneb söötade seedimine ja toitainete omastamine, mistõttu langeb järsult piima rasvaprotsent ja päevatoodangu tase (tavaliselt algab tugevam langus 3-4 päeval). Toodangu languse ärahoidmiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara. Samal ajal jätkatakse laudas talviste söötade andmist, lõpetatakse kartuli, juurviljade ja silo söötmine või vähendatakse nende hulka, suurendatakse heina ja põhu hulka. Esimestel päevadel karjatatakse lehma vaid paari-kolme tunni vältel, karjamaal oleku aega pikendatakse sujuvalt. Kui rohi hakkab kasvama kiiremini, lõpetatakse mahlakate söötade söötmine laudas täielikult, heina ja põhu söötmist jätkatakse.
Esimestel karjatamispäevadel väheneb veidi piima hulk ja tõuseb rasvaprotsent. Esimese nädala lõpul muutub olukord vastupidiseks - toodangu maht suureneb ja rasvaprotsent hakkab langema. Kui head heina pole piisavalt, siis rasva% võib langeda alla 3. Kõrge toodanguga lehmad vajavad heina ka hiljem kogu suve vältel, eriti siis, kui neid peetakse ristikurikkal karjamaal.
Pärast 6-kuuseks saamist jõusöötade kogust ei suurendata, järjest suurenev toitainete vajadus kaetakse mahukate söötade arvelt, et soodustada seedeorganite mahukaks kujunemist ja kujundada isu. Jõusöötade hulga suurenemine põhjustab loomade nuumumist, aga pidurdab hea lüpsilehma omaduste väljakujunemist.
Söötmine teisel eluaastal peab olema niisugune, et garanteeriks vähemalt 400 g juurdekasvu ööpäevas. Kui juurdekasv on väiksem, häirub paljude elutähtsate organite areng, eriti tugevasti saab kannatada immuunsüsteem. Halveneb söödakasutus ja tekib seede-, hingamis- ning vereringeelundkondade krooniline arengupeetus.
Tiine mullika ja kinnislehma söötmine
Hoiduda tuleb riknenud ja hallitanud söötadest, külmunud juurviljadest, kartulist ja silost, sest need põhjustavad aborte, surnudsünde ja loote kahjustusi (kõige sagedasemad on maksakahjustused).
Kinnisperioodil söödetakse lehma nii tugevasti, nagu annaks ta 7-8 kg piima päevas (avanss-söötmine). Selle sööda arvelt moodustub kehavaru, mida lehm kasutab pärast poegimist täiendava piimakoguse andmiseks.
Lehma söötmine viimastel poegimiseelsetel päevadel
Viimastel poegimiseelsetel päevadel jälgitakse hoolsalt udara seisukorda, udaraturse tekkimisel ja viimaste poegimiseelsete tunnuste avaldumisel lõpetatakse jõu- ja mahlakate söötade söötmine, et pidurdada udara töösse lülitumist ja muuta piimatoodangu kasv sujuvamaks. Udara järsust töölehakkamisest võib tekkida poegimishalvatus. Piimaga pumbatakse organismist välja palju mineraalaineid (eeskätt Ca ja Mg), mis on hädavajalikud selleks, et erutuslaine saaks kulgeda mööda närvikanaleid. Samal ajal ei käivitu mõnikord mehhanismid, mis peavad tagama Ca, Mg ning teiste tagavarade operatiivse kasutuselevõtmise.
– Poegimishalvatus
Poegimishalvatuse tunnused: Halvatus algab sabast ja tagajalgadest ning levib pea suunas. Tagakeha muutub jahedaks, väheneb naha tundlikkus, saba muutub lõdvaks, seejärel hakkab lehm vaaruma, heidab või kukub maha ja ei tõuse enam.
Raviks antakse suu kaudu magneesiumi- ja kaltsiumisoolasid, veeni süstitakse samuti Mg- ja Ca-soolasid koos glükoosilahusega. Udarasse pumbatakse õhku ja nisad seotakse kuni 2 tunniks kinni. Poegimishalvatuse vältimiseks sööta pidevalt täisväärtuslikke mineraalsöötasid ja piirata jõu- ja mahlakate söötade hulka. Esimestel kordadel ei lüpsta udarat täiesti tühjaks.
Vastpoeginud lehma söötmine
Esimesel päeval ei söödeta lehmale juurviljasid ja jõusöötasid. Kui sööta lehmale piima sekretsiooni soodustavaid söötasid, täitub niigi turses udar ülemäära ja udara kandesidemed rebenevad või venivad välja.
Jõusöötade ja mahlakate söötade söötmise alustamisel jälgitakse udara olukorda. Nende söötade hulka suurendatakse vastavalt udaraturse taandumisele (pidurdavad udaraturse taandumist). Teisel päeval pärast poegimist võib anda lehmale jõusööta 1-2 kg. Kõige sobivam on kaerajahu, see sisaldab toorkiudu ja toorrasva ning on lahtistava toimega (poegimisel kaotab lehm palju vett ja seetõttu tekib kerge kõhukinnisus).
Lehma tuleb sööta nii, et udaraturse kaoks 7.-9. päevaks pärast poegimist, samas tuleb toodangutase 10-ndaks päevaks tõsta võimalikult kõrgele. Kui toodangu-taset ei tõsteta piisavalt kiiresti, jääb reeglina väikeseks kogu laktatsiooni toodang. Täisratsioonilisele söötmisele võib üle minna alles siis, kui udaraturse on täielikult kadunud.
10-ndaks päevaks peab toodang tõusma vähemalt 25 kg-ni täiskasvanud lehmal, 15 kg-ni esimest ja 20 kg-ni teist korda poeginud lehmal. Kui piima on 5 kg võrra rohkem, söödetakse lehma paari nädala vältel isu järgi, et toodangutase tõuseks kiiresti võimalikult kõrgele. Ühtlasi fikseeritakse tarbetud söötade kogused, mille põhjal arvutatakse välja maksimaalne kuivaine tarbimise potentsiaal. Pärast 1-2-nädalast isu järgi söötmist tõuseb toodangutase, kiireneb ainevahetus ja suureneb isu. Nüüd hakatakse looma poolt valitud maitsvamaid söötasid märkamatult asendama odavatega.
1-2 kuu vältel (sõltuvalt kehakaalu suurusest) pärast poegimist lüpsavad lehmad osaliselt kehavarude arvelt - annavad rohkem piima, kui ratsiooni järgi peaksid andma. Hea lehm lüpsab kehavarude arvelt 6 liitrit piima lisaks ja kaotab kehakaalust kuni 1 kg päevas. Keskmine lehm annab lisaks 3 liitrit piima ja kaotab kaalus 0,5 kg päevas. Kasutatakse ära avanss-söödaga saadud toitained. Kehavarude arvelt ei või lasta lüpsta väikesekasvulistel esmapoeginud lehmadel - see põhjustab nende kasvu seiskumist.
Söötmine laktatsiooni kestel
Lüpsiperioodi kestel on lehm tavaliselt uuesti tiine, vältida tuleb hallitanud söötade söötmist. Söötmise abil püütakse vältida tiinusest tingitud tootmise langust.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodangutase alanema headel lehmadel vähehaaval ja sujuvalt, kehvematel lehmadel kiiremini ja hüppeliselt. Tavaliselt on aga hüppeline toodangutaseme langus tingitud söötmis-pidamisvigadest. Hüppeliselt langenud toodangu taset ei õnnestu tavaliselt taastada. Saamata jäänud piim vähendab sissetulekut, samal ajal kulutused ei muutu. Selleks et vältida järsku toodangutaseme langust, tuleb lehma sööta väga täpselt - hoolitseda selle eest, et ei tekiks puudust ühegi toitefaktori osas. Ühtedelt söötadelt teistele üleviimine peab toimuma hästi sujuvalt.
Lehma kinnijätmine
1-1,5 kuud enne lehma poegimist jäetakse lehm kinni. Kinnisperiood ei tohi olla lühem kui 1 kuu, muidu ei jõua lehm valmistuda järgnevaks lüpsiperioodiks ja toodangutase alaneb. Kinnisperiood ei pea olema pikem kui 1,5 kuud.
Et lehm kinni jääks, lõpetatakse täielikult jõu- ja mahlakate söötade söötmine, vähendatakse heina ja haljassööda hulka ja ka joogivett antakse ainult jaopärast. Mida tugevamalt piirata söötade ja joogivee hulka, seda kiiremini jääb lehm kinni ja seda väiksem on udarapõletiku oht. Kui kinnijätmisel tekib udarapõletik, võib see jääda märkamata ja väljaravimata ning põletik muutub uuesti ägedaks pärast poegimist (ägenemist soodustab udaraturse) ja terve udaraveerand võib rivist välja langeda ning lüpsiperioodil piim saamata jääda.
Kui toodangutase on söötade ja vee piiramise tagajärjel vähenenud alla 10 kg, siis hakatakse lehma lüpsma üks kord päevas, seejärel üle päeva, lõpuks üle kahe päeva. Nii võib 15-20 kg toodanguga lehma jätta kinni kahe nädala jooksul.
Söötmise iseärasusi siirdeperioodil
Siirdeperiood - talvistelt söötadelt suvistele ja suvistelt talvistele ülemineku periood. Kui lehma söödetakse pikema perioodi vältel ühtede söötadega, siis kohaneb ta nendega ja hakkab teisi söötasid võõrastama, need võivad põhjustada seedehäireid ja toodangu languse.
Kevadine siirdesöötmine.
Noor karjamaarohi on toorkiuvaene ja proteiinirikas ning põhjustab kõhulahtisuse. Kõhulahtisuse tagajärjel halveneb söötade seedimine ja toitainete omastamine, mistõttu langeb järsult piima rasvaprotsent ja päevatoodangu tase (tavaliselt algab tugevam langus 3-4 päeval). Toodangu languse ärahoidmiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara. Samal ajal jätkatakse laudas talviste söötade andmist, lõpetatakse kartuli, juurviljade ja silo söötmine või vähendatakse nende hulka, suurendatakse heina ja põhu hulka. Esimestel päevadel karjatatakse lehma vaid paari-kolme tunni vältel, karjamaal oleku aega pikendatakse sujuvalt. Kui rohi hakkab kasvama kiiremini, lõpetatakse mahlakate söötade söötmine laudas täielikult, heina ja põhu söötmist jätkatakse.
Esimestel karjatamispäevadel väheneb veidi piima hulk ja tõuseb rasvaprotsent. Esimese nädala lõpul muutub olukord vastupidiseks - toodangu maht suureneb ja rasvaprotsent hakkab langema. Kui head heina pole piisavalt, siis rasva% võib langeda alla 3. Kõrge toodanguga lehmad vajavad heina ka hiljem kogu suve vältel, eriti siis, kui neid peetakse ristikurikkal karjamaal.
SÖÖTMINE
VEISTE SÖÖTMINE
Vasika jootmine ja söömaõpetamine, söötmine
Esimesel nädalal antakse vasikale iga päev vähemalt 4 liitrit piima päevas, teisel 6 liitrit, kolmandal 8 liitrit. Piim peab olema lüpsisoe ja esimestel nädalatel joodetakse ainult oma ema piima. Neljandal nädalal alustatakse piima väljavahetamist lõssi vastu. Seda tehakse sujuvalt, lõpetatakse alles viienda nädala lõpus. Järsk üleminek põhjustab kõhulahtisuse ja seedeorganite arengu pidurdumise.
Lõssi joodetakse vasikatele kuni 6-kuuseks saamiseni. 2-3 kuuseks saamiseni vähemalt 6 liitrit päevas, 4-5 elukuul vähemalt 5 liitrit, 6-ndal kuul 3 liitrit. Kui lõssi on vähe, võib selle jootmise nuumloomaks kasvatatavatele vasikatele lõpetada 5-ndal elukuul.
Heina ja jõusööta hakkavad vasikad sööma teise elunädala lõpul. Mida kiiremini ja rohkem, seda kiiremini arenevad nende seedeorganid mahukateks ja kohanevad üha suuremate söödakogustega. Sellest tulenevalt toimub nende areng ja kasv kiiremini ja neist saavad paremad lüpsilehmad.
Et ahvatleda vasikaid sööma võimalikult palju, söödetakse neile hästi kvaliteetset peenekõrrelist soolaga maitsestatud heina. Heina hoitakse sõimes pidevalt. Jõusööta ja heina söödetakse isu järgi kuni 6-kuuseks saamiseni. Neljanda elukuu lõpul suudab vasikas süüa 1 kg jõusööta päevas, 6-kuuselt 1,5 kg päevas.
Kahe aastaga vasikast piimalehmaks
Loomakasvataja ei saa vasikast lehma kasvatamisel lubada endale ühtegi viga. Seejuures peab ta vasikakasvatusse investeerima nii oma aega kui raha. Sellise eesmärgi saavutamiseks on tähtis osa nii ternes- kui kogu piimaperioodil tervikuna.
Ternespiima tähtsusest on ka eelmistes infolehtedes juttu olnud, piimaperioodil on aga mitu punkti, millele tuleb erilist tähelepanu pöörata:
• Täispiima või piimaasendaja söötmine peale ternespiima
• Vasikate kõhulahtisuse vältimine
• Vaba juurdepääs puhtale veele
• Vasika mao kiire arengu tagamine
• Vasikate võõrutamine.
Kas piim või piimapulber? Ternespiimaperiood kestab tavaliselt kolm päeva. Üleminekul piima või piimapulbriga söötmisele peab farmer kindlasti arvestama kumb on odavam. Siiski pole hind ainuke näitaja mida arvestada. Nii piimal kui piimapulbril on omad plussid ja miinused. Piimapulbri eeliseks on tema koostise stabiilsus. Nõrgad vasikad aga kasvavad paremini kui neid sööta täispiimaga. Samas esineb piimapulbri kasutamisel vasikatel harvem aneemiat ehk kehvveresust. Piimaga söötmisel võib vasikas nakatuda lehmalt pärinevate haigustekitajatega.
Piima temperatuur. Täispiima temperatuur söötmisel on alla 37oC. Piimaasendaja söötmisel peab segu temperatuur olema 40oC, et see enne vasikateni jõudmist ei jõuaks liigselt maha jahtuda.
Vasikate kõhulahtisus võib olla tingitud kas söötmisest või nakkusest. Kõhulahtisus on laialt levinud ja selle varases staadiumis on raske tekkepõhjusele jälile saada. Et probleemi vältida, on oluline järgida mitmeid punkte:
• Poegimise hügieen
• Desinfitseeri vastsündinu naba kohe peale poegimist
• Sööda vasikale ternespiima piisavas koguses
• Kasutades piimaasendajat, sega see korralikult
• Jälgi, et piim või asendaja oleks sobiva temperatuuriga
• Sööda vasikat kindlate intervallidega
• Jälgi, et vasikad ei ulatuks üksteiseni
• Kindlusta vasikatele puhas, kuiv allapanu ja väldi tuuletõmbust
• Kasutades vasikate pidamisel individuaalbokse, desinfitseeri need peale igat vasikat
Söötmisest tingitud kõhulahtisus. Enamasti juhtub seda piimaga söötmisel ja põhjuseks on just vasika söötmise viis.
Vasikas peab saama ka piisavalt vett. Ainult piimast ei piisa vasika vedelikutarbe rahuldamiseks. Nii täispiima kui piimaasendaja söötmisel peab vasikas saama puhast joogivett. Koguseliselt vajab vasikas vett esimesel nädalal umbes 2 liitrit päevas. Nädal enne võõrutamist vajab ta vett juba umbes 6 liitrit. Vahetult peale piima söötmist ei tohiks vasikale aga vett anda, sest sellisel juhul vesi lahjendab piima vasika maos ja see omakorda võib tekitada seedehäireid.
Stimuleeri vasika mao arenemist. Vasikal on sündides juba olemas neljaosaline magu, kuid ainult libedik on aktiivne ja moodustab umbes 60 % kogu mao mahust. Täiskasvanud lehmal on see vähenenud 8 % ni. Vasika esimestel elupäevadel funktsioneerib ta magu nagu lihtmagu.
Konsentraatide ja koresööda söötmine. Mäletsejalistel on oluline tagada liitmao kiire areng. Kuna eesmärgiks on kasvatada vasikast lehm kahe aastaga, peavad lisaks kõigele muule ka tema seedeorganid olema täielikult välja arenenud. Kui vasikatele söödetakse liiga suures koguses piimasööta liiga pika aja jooksul, toimub piima seedimine libedikus ja pidurdub tema vatsa areng. Et vasika vats areneks normaalselt, peab vasikale hakkama ka varakult konsentraate ja heina lisaks pakkuma. Et saavutada vasika kiire kasv, tuleb teda kasvatada nagu nuumalooma. Praktikas tähendab see, et vasikas peaks kasvama 650 grammi ööpäevas. Et vältida rasvumist, tuleb rangelt kinni pidada söötmisgraafikust, ega tohi näiteks peale haigust vasika söötmisega üle pingutada. Nendel vasikatel, keda söödetakse ainult piima ja koresöödaga, ei arene magu korralikult välja. Seepärast on kõrgekvaliteediliste konsentraatide - startersööda söötmine vasikatele äärmiselt oluline. Vasika startersööda toorproteiini sisaldus peaks olema 18-19 %.
Vasika võõrutamine 8-10 nädala vanuselt. Võõrutamisega võetakse vasika ratsioonist piimasööt ja asendatakse see startersööda ja koresöödaga. Üleminek ei tohi olla järsk kuid sellega ei tohi ka venitada. Piima söötmine tuleks lõpetada kui vasikas on võimeline sööma kuni 2 kg startersööta päevas. Sellises vanuses vasikas on võimeline sööma starterit koguseliselt rohkem kui heina. Et saavutada vasika kiire areng esimese 6 kuu jooksul, tuleb selle faktiga arvestada. Umbes kuue kuu vanuselt selline starteri - heina vahekord muutub, sest vasika magu on selleks ajaks välja arenenud ja ta on võimeline sööma suures koguses heakvaliteedilist koresööta.
Vasika kehakaal võõrutamisel peaks moodustama 12-15% täiskasvanud lehma kehakaalust. Kui näiteks lehm kaalub 650 kg, oleks ideaalne vasika kaal võõrutamisel 80 kg.
Vasika jootmine ja söömaõpetamine, söötmine
Esimesel nädalal antakse vasikale iga päev vähemalt 4 liitrit piima päevas, teisel 6 liitrit, kolmandal 8 liitrit. Piim peab olema lüpsisoe ja esimestel nädalatel joodetakse ainult oma ema piima. Neljandal nädalal alustatakse piima väljavahetamist lõssi vastu. Seda tehakse sujuvalt, lõpetatakse alles viienda nädala lõpus. Järsk üleminek põhjustab kõhulahtisuse ja seedeorganite arengu pidurdumise.
Lõssi joodetakse vasikatele kuni 6-kuuseks saamiseni. 2-3 kuuseks saamiseni vähemalt 6 liitrit päevas, 4-5 elukuul vähemalt 5 liitrit, 6-ndal kuul 3 liitrit. Kui lõssi on vähe, võib selle jootmise nuumloomaks kasvatatavatele vasikatele lõpetada 5-ndal elukuul.
Heina ja jõusööta hakkavad vasikad sööma teise elunädala lõpul. Mida kiiremini ja rohkem, seda kiiremini arenevad nende seedeorganid mahukateks ja kohanevad üha suuremate söödakogustega. Sellest tulenevalt toimub nende areng ja kasv kiiremini ja neist saavad paremad lüpsilehmad.
Et ahvatleda vasikaid sööma võimalikult palju, söödetakse neile hästi kvaliteetset peenekõrrelist soolaga maitsestatud heina. Heina hoitakse sõimes pidevalt. Jõusööta ja heina söödetakse isu järgi kuni 6-kuuseks saamiseni. Neljanda elukuu lõpul suudab vasikas süüa 1 kg jõusööta päevas, 6-kuuselt 1,5 kg päevas.
Kahe aastaga vasikast piimalehmaks
Loomakasvataja ei saa vasikast lehma kasvatamisel lubada endale ühtegi viga. Seejuures peab ta vasikakasvatusse investeerima nii oma aega kui raha. Sellise eesmärgi saavutamiseks on tähtis osa nii ternes- kui kogu piimaperioodil tervikuna.
Ternespiima tähtsusest on ka eelmistes infolehtedes juttu olnud, piimaperioodil on aga mitu punkti, millele tuleb erilist tähelepanu pöörata:
• Täispiima või piimaasendaja söötmine peale ternespiima
• Vasikate kõhulahtisuse vältimine
• Vaba juurdepääs puhtale veele
• Vasika mao kiire arengu tagamine
• Vasikate võõrutamine.
Kas piim või piimapulber? Ternespiimaperiood kestab tavaliselt kolm päeva. Üleminekul piima või piimapulbriga söötmisele peab farmer kindlasti arvestama kumb on odavam. Siiski pole hind ainuke näitaja mida arvestada. Nii piimal kui piimapulbril on omad plussid ja miinused. Piimapulbri eeliseks on tema koostise stabiilsus. Nõrgad vasikad aga kasvavad paremini kui neid sööta täispiimaga. Samas esineb piimapulbri kasutamisel vasikatel harvem aneemiat ehk kehvveresust. Piimaga söötmisel võib vasikas nakatuda lehmalt pärinevate haigustekitajatega.
Piima temperatuur. Täispiima temperatuur söötmisel on alla 37oC. Piimaasendaja söötmisel peab segu temperatuur olema 40oC, et see enne vasikateni jõudmist ei jõuaks liigselt maha jahtuda.
Vasikate kõhulahtisus võib olla tingitud kas söötmisest või nakkusest. Kõhulahtisus on laialt levinud ja selle varases staadiumis on raske tekkepõhjusele jälile saada. Et probleemi vältida, on oluline järgida mitmeid punkte:
• Poegimise hügieen
• Desinfitseeri vastsündinu naba kohe peale poegimist
• Sööda vasikale ternespiima piisavas koguses
• Kasutades piimaasendajat, sega see korralikult
• Jälgi, et piim või asendaja oleks sobiva temperatuuriga
• Sööda vasikat kindlate intervallidega
• Jälgi, et vasikad ei ulatuks üksteiseni
• Kindlusta vasikatele puhas, kuiv allapanu ja väldi tuuletõmbust
• Kasutades vasikate pidamisel individuaalbokse, desinfitseeri need peale igat vasikat
Söötmisest tingitud kõhulahtisus. Enamasti juhtub seda piimaga söötmisel ja põhjuseks on just vasika söötmise viis.
Vasikas peab saama ka piisavalt vett. Ainult piimast ei piisa vasika vedelikutarbe rahuldamiseks. Nii täispiima kui piimaasendaja söötmisel peab vasikas saama puhast joogivett. Koguseliselt vajab vasikas vett esimesel nädalal umbes 2 liitrit päevas. Nädal enne võõrutamist vajab ta vett juba umbes 6 liitrit. Vahetult peale piima söötmist ei tohiks vasikale aga vett anda, sest sellisel juhul vesi lahjendab piima vasika maos ja see omakorda võib tekitada seedehäireid.
Stimuleeri vasika mao arenemist. Vasikal on sündides juba olemas neljaosaline magu, kuid ainult libedik on aktiivne ja moodustab umbes 60 % kogu mao mahust. Täiskasvanud lehmal on see vähenenud 8 % ni. Vasika esimestel elupäevadel funktsioneerib ta magu nagu lihtmagu.
Konsentraatide ja koresööda söötmine. Mäletsejalistel on oluline tagada liitmao kiire areng. Kuna eesmärgiks on kasvatada vasikast lehm kahe aastaga, peavad lisaks kõigele muule ka tema seedeorganid olema täielikult välja arenenud. Kui vasikatele söödetakse liiga suures koguses piimasööta liiga pika aja jooksul, toimub piima seedimine libedikus ja pidurdub tema vatsa areng. Et vasika vats areneks normaalselt, peab vasikale hakkama ka varakult konsentraate ja heina lisaks pakkuma. Et saavutada vasika kiire kasv, tuleb teda kasvatada nagu nuumalooma. Praktikas tähendab see, et vasikas peaks kasvama 650 grammi ööpäevas. Et vältida rasvumist, tuleb rangelt kinni pidada söötmisgraafikust, ega tohi näiteks peale haigust vasika söötmisega üle pingutada. Nendel vasikatel, keda söödetakse ainult piima ja koresöödaga, ei arene magu korralikult välja. Seepärast on kõrgekvaliteediliste konsentraatide - startersööda söötmine vasikatele äärmiselt oluline. Vasika startersööda toorproteiini sisaldus peaks olema 18-19 %.
Vasika võõrutamine 8-10 nädala vanuselt. Võõrutamisega võetakse vasika ratsioonist piimasööt ja asendatakse see startersööda ja koresöödaga. Üleminek ei tohi olla järsk kuid sellega ei tohi ka venitada. Piima söötmine tuleks lõpetada kui vasikas on võimeline sööma kuni 2 kg startersööta päevas. Sellises vanuses vasikas on võimeline sööma starterit koguseliselt rohkem kui heina. Et saavutada vasika kiire areng esimese 6 kuu jooksul, tuleb selle faktiga arvestada. Umbes kuue kuu vanuselt selline starteri - heina vahekord muutub, sest vasika magu on selleks ajaks välja arenenud ja ta on võimeline sööma suures koguses heakvaliteedilist koresööta.
Vasika kehakaal võõrutamisel peaks moodustama 12-15% täiskasvanud lehma kehakaalust. Kui näiteks lehm kaalub 650 kg, oleks ideaalne vasika kaal võõrutamisel 80 kg.
LÜPSMINE
LÜPSMINE
Veisekasvatusseadmeid\lypsimasina asetamine udarale.jpg
Enne lüpsi puhastatakse udara ümbrus, lüpsipoolne jalg, udar ja nisad. Kui lehma peetakse ja lüpstakse puhtal karjamaal, siis võib piirduda kuivpuhastamisega (kuiva või veidi niiske lapiga), mis on lehma tervisele parem kui udara pesemine. Kuivpuhastamisega võib piirduda vaid siis, kui udar on praktiliselt puhas. Tavaliselt tuleb udar puhtaks pesta ja seejärel kuivatada niiske lapiga.
Et lehm sõõrduks, viiakse pesemise ja kuivatamisega üheaegselt läbi udara-massaaž. Nii masseerides, pestes kui ka kuivatades alustatakse ülevalt udara baasi piirkonnast ja liigutakse ülevalt alla, lõpetatakse nisade ja nisaotstega. Vajaduse korral jätkatakse massaaži ka pärast kuivatamist.
GoodMilkingManagementKaPildidLyupsmisest.pdf
Sõõrdumise tulemusena vabaneb hüpofüüsist oksütotsiin. See on hormoon, mis vabaneb seoses naudingutundega ja kantakse verega kehas laiali. Jõudes udarasse, põhjustab see veresoonte kapillaaristiku laienemise. Piimajuhade valendikud muutuvad suuremaks ja samal ajal tõuseb rõhk piima-alveoolides. Selle tagajärjel hakkab piim näärmekoest vajuma allapoole udaratsisterni. Oksütotsiini toimel lõtvub nisa otsas paiknev ringlihas.
Kui looma ärritada, hirmutada või teha talle haiget, paiskub verre adrenaliin. See on vastupidise toimega oksütotsiinile ja takistab piima väljumist.
Udara lüpsiks ettevalmistamisel tuleb tegutseda kiiresti. Oksütotsiini toime avaldub umbes 1 - 1,5 minutit pärast udara ettevalmistamist ja kestab ~ 5 minutit. Selle aja jooksul peab saama lehm lüpstud.
Veisekasvatusseadmeid\neurohormonaalne s66rdumisrefleks.jpg
Udar-lyps\S66rdumise neurohumoraalne skeem.gif
..\Anatoomia Bristoli ülikool\mammary.gif
PHYSIOLOGY OF MILK PRODUCTION\PHYSIOLOGY OF MILK PRODUCTION.htm
Udar-lyps\Udara siseehitus2.gif
Eellüps
Igast nisast lüpstakse käsitsi paar juga piima spetsiaalsesse nõusse mustale sõelale (mustal põhjal on muutused piimas selgemini eristatavad).
Eellüpsil:
· avastatakse muutused piimas (need viitavad mitmesugustele udarapõletikele)
· eemaldatakse nisakanalist sinna tunginud bakterimass (kui need satuksid piimasse ja hakkaksid seal kiiresti paljunema, rikneks piim ruttu)
· kontrollitakse, kas kõik nisakanalid on avatud
Eellüpsil saadud piim valatakse kõrvalises kohas maha või antakse kassile. Laudas mahakallamine soodustab bakterite levikut ning udarapõletike teket.
Pärast eellüpsi desinfitseeritakse nisaotsad ja pannakse alla lüpsimasin. Ettevalmistuse algusest lüpsimasina allapanekuni võib kuluda aega 1-2 minutit. Oksüdotsiini mõju kestab ~ 5 minutit. Kui pärast seda jääb piima udarasse ja lehma hakatakse uuesti sõõrutama, hakkab lehm üha rohkem jätma piima udarasse - ootab uut sõõrutamist. Sellega rikutakse lehm ära.
Lüpsmine
– Käsitsi
… lüpstakse kergelt pigistades. Surutakse kokku udara ja nisatsistern. Venituslüpsi ei soovitata, sest arvatakse, et see vigastab udara näärmekude.
ErinevateLoomadeLypsmine\k2silyps.gif
– Lüpsimasin
… tuleb enne lüpsi korrastada ja üle kontrollida. Alla panemisel ei tohi lasta õhku lüpsimasinasse. Kui masin susiseb, siis imetakse koos õhuga piima hulka laudatolmu ja baktereid, mis kiiresti piimas paljunevad. Kõigepealt asetatakse nisakannud tagumistele, seejärel esimestele nisadele (tagumistes udaraveerandites on rohkem piima).
Lüpsimasina pulsisagedus peab vastama ettenähtud normidele. Pulsisagedust võib reguleerida lüpsi ajal, kahetaktilistel masinatel on see 70-90 pulssi minutis, kolmetaktilistel 60-80 pulssi minutis. Vaakumi tugevus peab olema keskmiselt 380 mm/Hg. Suurema pulsisageduse abil on võimalik kiirendada piima väljutamist (kergete nisadega ja kõrgetoodanguliste lehmade puhul; ei sobi noorte ja kõvade nisadega lehmade lüpsmisel).
Masinlüpsil väljutatakse udarast kahe-kolme minuti jooksul suurem osa piimast (60-80 %). Lüpsi kestus sõltub lüpsimasina korrasolekust ja udara ettevalmistamise kiirusest. Udara näärmeosa tuleb selle aja vältel, kui oksütotsiin toimib, tühjaks lüpsta. Vastasel korral jääb see osa piimast, mis on jäänud näärmekoest välja lüpsmata, kätte saamata, pidurdub piima sekretsioon ja alaneb toodangutase.
Udar-lyps\Lypsimasina tööprintsiip.gif
Udar-lyps\Lypsimasina tööprintsiip2.gif
Veisekasvatusseadmeid\lypsiseade1.gif
Veisekasvatusseadmeid\milking machine t88 kontroll 2.gif
– Järellüps
Järellüpsiga alustatakse siis, kui piima vool on märgatavalt aeglustunud. Piimavoolu katkemist ei tohi oodata, sest siis tekib tühjaltlüps, mis on levinuim udarapõletiku (mastiidi) põhjus. Kui piim lõpeb mõnes nisas enne kui teistes, siis võetakse nisakann selle nisa alt ära ja vaakumivoolik keeratakse kahekorra. Järellüpsil vajutatakse ühe käega lüpsimasina kollektorile, et tõmmata nisakannusid allapoole, ja teise käega masseeritakse udarat ülevalt alla. Järellüps viiakse läbi 0,5-1 minuti jooksul. Udara täiesti tühjaks lüpsmine stimuleerib piima sekretsiooni.
Järellüpsil saadav piim on ~ 2 korda rammusam, kui piim keskmiselt.
Lüpsi ajal ja tänu sõõrdumisele aktiveerub udara verevarustus. Kolmekordset lüpsi rakendades võib paljalt selle arvel suurendada toodangu taset 10-15 % võrra. Selle põhjused:
· Sõõrutamine ja verevarustuse tugevnemine toimub kahe korra asemel kolm korda.
· Udar on täiesti tühi kahe korra asemel kolmel korral.
· Välditakse udara ülemäärast täitumist ja sellega kaasnevat piima tekke pidurdumist.
Подписаться на:
Сообщения (Atom)
