söötmine

Noorveiste söötmine
Pärast 6-kuuseks saamist jõusöötade kogust ei suurendata, järjest suurenev toitainete vajadus kaetakse mahukate söötade arvelt, et soodustada seedeorganite mahukaks kujunemist ja kujundada isu. Jõusöötade hulga suurenemine põhjustab loomade nuumumist, aga pidurdab hea lüpsilehma omaduste väljakujunemist.
Söötmine teisel eluaastal peab olema niisugune, et garanteeriks vähemalt 400 g juurdekasvu ööpäevas. Kui juurdekasv on väiksem, häirub paljude elutähtsate organite areng, eriti tugevasti saab kannatada immuunsüsteem. Halveneb söödakasutus ja tekib seede-, hingamis- ning vereringeelundkondade krooniline arengupeetus.

Tiine mullika ja kinnislehma söötmine
Hoiduda tuleb riknenud ja hallitanud söötadest, külmunud juurviljadest, kartulist ja silost, sest need põhjustavad aborte, surnudsünde ja loote kahjustusi (kõige sagedasemad on maksakahjustused).
Kinnisperioodil söödetakse lehma nii tugevasti, nagu annaks ta 7-8 kg piima päevas (avanss-söötmine). Selle sööda arvelt moodustub kehavaru, mida lehm kasutab pärast poegimist täiendava piimakoguse andmiseks.

Lehma söötmine viimastel poegimiseelsetel päevadel
Viimastel poegimiseelsetel päevadel jälgitakse hoolsalt udara seisukorda, udaraturse tekkimisel ja viimaste poegimiseelsete tunnuste avaldumisel lõpetatakse jõu- ja mahlakate söötade söötmine, et pidurdada udara töösse lülitumist ja muuta piimatoodangu kasv sujuvamaks. Udara järsust töölehakkamisest võib tekkida poegimishalvatus. Piimaga pumbatakse organismist välja palju mineraalaineid (eeskätt Ca ja Mg), mis on hädavajalikud selleks, et erutuslaine saaks kulgeda mööda närvikanaleid. Samal ajal ei käivitu mõnikord mehhanismid, mis peavad tagama Ca, Mg ning teiste tagavarade operatiivse kasutuselevõtmise.
– Poegimishalvatus
Poegimishalvatuse tunnused: Halvatus algab sabast ja tagajalgadest ning levib pea suunas. Tagakeha muutub jahedaks, väheneb naha tundlikkus, saba muutub lõdvaks, seejärel hakkab lehm vaaruma, heidab või kukub maha ja ei tõuse enam.
Raviks antakse suu kaudu magneesiumi- ja kaltsiumisoolasid, veeni süstitakse samuti Mg- ja Ca-soolasid koos glükoosilahusega. Udarasse pumbatakse õhku ja nisad seotakse kuni 2 tunniks kinni. Poegimishalvatuse vältimiseks sööta pidevalt täisväärtuslikke mineraalsöötasid ja piirata jõu- ja mahlakate söötade hulka. Esimestel kordadel ei lüpsta udarat täiesti tühjaks.

Vastpoeginud lehma söötmine
Esimesel päeval ei söödeta lehmale juurviljasid ja jõusöötasid. Kui sööta lehmale piima sekretsiooni soodustavaid söötasid, täitub niigi turses udar ülemäära ja udara kandesidemed rebenevad või venivad välja.
Jõusöötade ja mahlakate söötade söötmise alustamisel jälgitakse udara olukorda. Nende söötade hulka suurendatakse vastavalt udaraturse taandumisele (pidurdavad udaraturse taandumist). Teisel päeval pärast poegimist võib anda lehmale jõusööta 1-2 kg. Kõige sobivam on kaerajahu, see sisaldab toorkiudu ja toorrasva ning on lahtistava toimega (poegimisel kaotab lehm palju vett ja seetõttu tekib kerge kõhukinnisus).
Lehma tuleb sööta nii, et udaraturse kaoks 7.-9. päevaks pärast poegimist, samas tuleb toodangutase 10-ndaks päevaks tõsta võimalikult kõrgele. Kui toodangu-taset ei tõsteta piisavalt kiiresti, jääb reeglina väikeseks kogu laktatsiooni toodang. Täisratsioonilisele söötmisele võib üle minna alles siis, kui udaraturse on täielikult kadunud.
10-ndaks päevaks peab toodang tõusma vähemalt 25 kg-ni täiskasvanud lehmal, 15 kg-ni esimest ja 20 kg-ni teist korda poeginud lehmal. Kui piima on 5 kg võrra rohkem, söödetakse lehma paari nädala vältel isu järgi, et toodangutase tõuseks kiiresti võimalikult kõrgele. Ühtlasi fikseeritakse tarbetud söötade kogused, mille põhjal arvutatakse välja maksimaalne kuivaine tarbimise potentsiaal. Pärast 1-2-nädalast isu järgi söötmist tõuseb toodangutase, kiireneb ainevahetus ja suureneb isu. Nüüd hakatakse looma poolt valitud maitsvamaid söötasid märkamatult asendama odavatega.
1-2 kuu vältel (sõltuvalt kehakaalu suurusest) pärast poegimist lüpsavad lehmad osaliselt kehavarude arvelt - annavad rohkem piima, kui ratsiooni järgi peaksid andma. Hea lehm lüpsab kehavarude arvelt 6 liitrit piima lisaks ja kaotab kehakaalust kuni 1 kg päevas. Keskmine lehm annab lisaks 3 liitrit piima ja kaotab kaalus 0,5 kg päevas. Kasutatakse ära avanss-söödaga saadud toitained. Kehavarude arvelt ei või lasta lüpsta väikesekasvulistel esmapoeginud lehmadel - see põhjustab nende kasvu seiskumist.

Söötmine laktatsiooni kestel
Lüpsiperioodi kestel on lehm tavaliselt uuesti tiine, vältida tuleb hallitanud söötade söötmist. Söötmise abil püütakse vältida tiinusest tingitud tootmise langust.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodangutase alanema headel lehmadel vähehaaval ja sujuvalt, kehvematel lehmadel kiiremini ja hüppeliselt. Tavaliselt on aga hüppeline toodangutaseme langus tingitud söötmis-pidamisvigadest. Hüppeliselt langenud toodangu taset ei õnnestu tavaliselt taastada. Saamata jäänud piim vähendab sissetulekut, samal ajal kulutused ei muutu. Selleks et vältida järsku toodangutaseme langust, tuleb lehma sööta väga täpselt - hoolitseda selle eest, et ei tekiks puudust ühegi toitefaktori osas. Ühtedelt söötadelt teistele üleviimine peab toimuma hästi sujuvalt.

Lehma kinnijätmine
1-1,5 kuud enne lehma poegimist jäetakse lehm kinni. Kinnisperiood ei tohi olla lühem kui 1 kuu, muidu ei jõua lehm valmistuda järgnevaks lüpsiperioodiks ja toodangutase alaneb. Kinnisperiood ei pea olema pikem kui 1,5 kuud.
Et lehm kinni jääks, lõpetatakse täielikult jõu- ja mahlakate söötade söötmine, vähendatakse heina ja haljassööda hulka ja ka joogivett antakse ainult jaopärast. Mida tugevamalt piirata söötade ja joogivee hulka, seda kiiremini jääb lehm kinni ja seda väiksem on udarapõletiku oht. Kui kinnijätmisel tekib udarapõletik, võib see jääda märkamata ja väljaravimata ning põletik muutub uuesti ägedaks pärast poegimist (ägenemist soodustab udaraturse) ja terve udaraveerand võib rivist välja langeda ning lüpsiperioodil piim saamata jääda.
Kui toodangutase on söötade ja vee piiramise tagajärjel vähenenud alla 10 kg, siis hakatakse lehma lüpsma üks kord päevas, seejärel üle päeva, lõpuks üle kahe päeva. Nii võib 15-20 kg toodanguga lehma jätta kinni kahe nädala jooksul.

Söötmise iseärasusi siirdeperioodil
Siirdeperiood - talvistelt söötadelt suvistele ja suvistelt talvistele ülemineku periood. Kui lehma söödetakse pikema perioodi vältel ühtede söötadega, siis kohaneb ta nendega ja hakkab teisi söötasid võõrastama, need võivad põhjustada seedehäireid ja toodangu languse.
Kevadine siirdesöötmine.
Noor karjamaarohi on toorkiuvaene ja proteiinirikas ning põhjustab kõhulahtisuse. Kõhulahtisuse tagajärjel halveneb söötade seedimine ja toitainete omastamine, mistõttu langeb järsult piima rasvaprotsent ja päevatoodangu tase (tavaliselt algab tugevam langus 3-4 päeval). Toodangu languse ärahoidmiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara. Samal ajal jätkatakse laudas talviste söötade andmist, lõpetatakse kartuli, juurviljade ja silo söötmine või vähendatakse nende hulka, suurendatakse heina ja põhu hulka. Esimestel päevadel karjatatakse lehma vaid paari-kolme tunni vältel, karjamaal oleku aega pikendatakse sujuvalt. Kui rohi hakkab kasvama kiiremini, lõpetatakse mahlakate söötade söötmine laudas täielikult, heina ja põhu söötmist jätkatakse.
Esimestel karjatamispäevadel väheneb veidi piima hulk ja tõuseb rasvaprotsent. Esimese nädala lõpul muutub olukord vastupidiseks - toodangu maht suureneb ja rasvaprotsent hakkab langema. Kui head heina pole piisavalt, siis rasva% võib langeda alla 3. Kõrge toodanguga lehmad vajavad heina ka hiljem kogu suve vältel, eriti siis, kui neid peetakse ristikurikkal karjamaal.