KARJATAMINE

KARJATAMINE
Kultuurkarjamaapinda peab olema vähemalt 0,3 hektarit 1 lehma kohta, looduslike karjamaade pind peab olema mõnevõrra suurem (vastavalt karjamaa saagikusele). Kõige paremini söövad loomad madalat tihedat rohtu. Kevadel kasvab rohi kiiresti ja võib kasvada liialt pikaks. Pikka rohtu tallavad lehmad palju. Rohu ülekasvamisel algab selle kõrsumine ja puitumine, rohu maitsvus ja väärtus vähenevad. Ülekasvamise vältimiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara, esimesed karjatamisringid viiakse läbi kiirendatud tempos ja vajaduse korral karjatatakse samas lambaid või niidetakse osa rohtu maha.
Rammutukkade tekkimise vältimiseks tõmmatakse sõnnikuhunnikud äketega laiali (väikese karjamaa puhul võib kasutada ka reha). Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel.
Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele.
Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale.
Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist.

SÜGISENE SIIRDESÖÖTMINE
Pärast karjatamisperioodi lõppu söödetakse lehmadele niikaua kui võimalik haljassöötasid. Talvised söödad ei maitse loomadele nii hästi nagu karjamaarohi ja järsu ülemineku tõttu võib tekkida isutus ja toodangu langus. Selle vältimiseks harjutatakse veiseid talviste söötadega pikkamööda. Siirdesöötmisega alustatakse siis, kui karjamaade saagikus hakkab tunduvalt vähenema. Kiiresti tuleb ära sööta juurviljapealsed (riknevad kiiresti). Kaua saab sööta söödakapsast (talub kuni -9 0C külma). Söödakapsa söötmiselt minnakse sujuvalt üle kartulile ja juurviljadele. Samal ajal suurendatakse vähehaaval põhu, heina ja silo hulka. Kartul kaotab seistes suure osa oma väärtusest, seepärast on parem sööta seda sügisel. Juurviljasid hakatakse söötma pärast kartulit.

Veiste jootmine
• Tiine mullikas vajab 40 liitrit vett päevas
• Tiine kinnislehm 50 liitrit
• 10 kg-se päevatoodanguga lehm 65 liitrit
• 20 kg-se päevatoodanguga lehm 85 liitrit
• 30 kg-se päevatoodanguga lehm 100 liitrit

Suure osa veetarbest võib lehm katta haljassöötade arvel, kuid see ei rahulda kogu veevajadust. Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi 2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas.