.”
“Ausalt öeldes olen ma väga üllatunud, et soovisite just minuga oama intervjuud teha. Kuigi ma olen üks kolmest peamisest mastiiditekitajast, ei saa ma viimasel ajal kuigi suure tähelepanu osaliseks. Ma arvan, et selle peamiseks põhjuseks on Mycoplasma bovis, kes kogu tähesära endale saab ja kellele pööravad tähelepanu kõik. Samas ma siiski ei peaks ka väga kurtma- vähemasti ei ole ma Streptococcus agalactiae, kelle peagi võib ilmselt kanda väljasuremisohus liikide nimekirja.”
“Las ma räägin teile natukene endast.”
“Ma olen väga tavaline ja hoopis laiemalt levinud kui teised mastiidi-tekitajad. Ma olen olemas peaaegu kõigis farmides. Osad farmerid teavad seda ja tegelevad minuga, teised aga mitte eriti.”
“Teid ilmselt huvitab, et kuidas ma kõikidesse farmidesse jõudnud olen. Ma elan nakatunud udarates ja reisin ühelt lehmalt teisele lüpsmise käigus. Lisaks udaratele võin ma elada sellistes kohtades nagu loomade sõõrmed, karvastik ja vagiina. Praktiliselt alati võite mind leida udara haavadest ja paisetest.”
“Muide, kärbsed armastavad mind väga. Nad hängivad sellistes kohtades, kus minulegi meeldib elada ja ma saan nendega prii sõidu järgmise peremeheni. Minu jaoks on see parim võimalus nakatada ka mullikaid, sest kärbsetõrjele mullikate aedikutes enamus rahvast tähelepanu ei pööra. Ja kärbestega reisimine on minu jaoks vägagi arvestatav viis liikuda farmist farmi.”
“S” nagu superbakter
“Kui ma olen udarani jõudnud, saan ma kogu oma jõu valla päästa. Palun ärge naerge, see on tõsi. Ma olen küll väike aga väga võimekas.”
“Mul on arsenalis terve rida toksiine ja ensüüme, mida ma hakkan eritama kohe, kui olen omale mugava peatuspaiga leidnud. Ma suudan toota fibrinogeeni, lahustuvat proteiini, mida leidub veres. Lisaks sellele suudan ma lõhkuda DNAd, põhjustada paiseid, moodustada rakkudest “klimpe”, taluda väga kõrget temperatuuri ja toksiine, mis paljud teised bakterid hävitab.”
“Arvan, et olen üks geniaalne tegelane. Teen seda kõike selleks, et kaitsta ennast antibiootikumide vastu. Tegelikult olen ma nende suhtes vägagi tundlik aga ärge palun sellest kellelegi rääkige. Paljud farmerid lasevad juba ainuüksi mu nime kuuldes käed rippu ja loobuvad edasisest võitlusest. Kui nad vaid teaksid, et ma allun antibiootikumidele päris hästi ja et kui nad jõuaksid minuni enne, kui ma keskkonnaga kohaneda jõuan, võiksid nad mu hävitamisel olla vägagi edukad. Eriti puudutab see mullikate nakkusjuhtumeid. Farmerid võiksid teada, et minuga võitluses on ajal suur tähtsus, sest ma ei ole kuigi kiire kohaneja.”
Minuga võitlemiseks pole imerelva vaja
“Kuidas mind välja juurida? Peab vist ütlema, et järjekindlus on minu vastu parim relv. Ma ei suuda kannatada neid tüüpe, kes pidevalt tegelevad mullikate ja äsjapoeginud lehmade pidamistingimuste ja hügieeniga. Ja nad ei unusta ju ka mastiidiga loomi!”
“Kui nad arvavad, et ma olen uus infektsioon, üritavad nad mind auti lüüa erinevaid raviskeeme kasutades. Kui nad aga taipavad, et olen krooniline, siis panevad nad mu koos peremehega haigete loomade aedikusse, kus mul praktiliselt puudub võimalus leida endale uut peremeest. Nii tegutsedes on nad mu mitmetest farmidest lausa hävitanud aga sellest ma parem rohkem ei räägiks - see paneb mind ennast tundma nagu Strep. agalactiae.”
“Oi, ma oleksin peaaegu unustanud- ma vihkan udaradeso. Aeg-ajalt meeldib mulle pärast lüpsi istuda nisa välispinnal ja lihtsalt hingata värsket õhku. Ja siis järsku ilmub see ilge desovahendi laviin ... ning kui läheduses ei ole ka ühtegi päästvat kärbest, kellest kinni haarata, olen ma kadunud mees.”
“Mõnikord mul veab ja lüpsjad ei saa mulle pihta, sest nad tegelevad samal ajal ka millegi muuga. Heh, ja mis veel parem, nad küll pritsivad aga enamus seda ilgust läheb must ikkagi mööda, sest et olen peidus hoopis nisa tagaküljel, milleni deso ei ulatu. Minu arust on see väga hea trikk, kuid jätke ka see pigem enda teada.”
вторник, 29 декабря 2009 г.
Valguse oluline mõju piimatootmisele
Valgusel on oluline mõju piimatootmisele - lehmade toodangule ja sigivusele ning noorloomade arengule. Vaatamata sellele, et lehmalautade valgustus ja lehmade valgusevajadus ei ole seadusandlusega reguleeritud, on nii loomulik kui kunstlik valgus oluline lehmade heaolu ja sellest tulenevalt ka tervise ja toodangu seisukohast.
10.05.2004 kehtima hakanud “Loomakaitseseaduse” järgi peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
*
kohases koguses sööta ja joogivett
*
sobiva hoolduse
*
sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile vajalikku liikumisvajadust
*
muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku
Valguse mõju toodangule
Valguspäeva pikkus mõjutab mitmeid piimaveiste bioloogilisi protsesse, lehma hormoone. Üks nendest on piima tootmine. USA ja Soome teadlaste poolt läbi viidud katsed on näidanud, et piimalehmad, kellele võimaldatakse 16-18 tundi valgust ööpäevas, annavad 5-16% rohkem piima võrreldes lehmadega, kes saavad 13,5 või vähem tundi valgust ööpäevas.
Uuringutes on enamasti kasutatud 16-18 tunnist valgusperioodi, millele järgnes 6-8 tunnine pime aeg. Põhjuseks on see, et loomadel kestab valgustundlik periood 14 -16 tundi peale valgusaja algust. Sel ajal toodab looma organism hormoon prolaktiini, mis mõjutab piimatoodangut. Kui loomade valgustundliku perioodi ajal tuled laudas põlevad, käitub loom, nagu oleks tegemist pika loomuliku valguspäevaga. Järelikult peab maksimaalseks valgustundliku perioodi ärakasutamiseks olema loomadele võimaldatud 16-18 tunnine pidev valgusperiood. Kindlasti peab olema puhkamiseks tagatud ka 6-8 tunnine pime aeg.
Udar ei lähe rasva ja piimatoodang ei vähene laktatsiooni ajal oluliselt. Tänu rohkemale ja kestvamale valgusele on lüpsilehmad kiiremini innal, mis vähendab poegimisaega. Samuti on väga oluline, et võrreldes lehmaga, kes kõnnib laudas, kus on rohkem kui 13,5 tundi valgust ööpäevas, toodavad kauem valgustatud lauda lehmad 6-15% rohkem piima ilma mingite muutusteta piimavalgu protsendisHilissügisel, talvel ning varakevadel, kui valguspäeva pikkus jääb soovitust märgatavalt lühemaks, on lisavalgustuse võimaldamine loomadele väga oluline. Valguspäeva pikendamisega ei tõuse lehmade piimatoodang mitte järsult silmaga mõõdetavas koguses vaid järk-järgult paari nädala jooksul.
Pikk valguspäev mitte ainult ei suurenda lehmade piimatoodangut, vaid suureneb ka loomade poolt tarbitav söödakogus ja paraneb sööda omastamine ning loomade rasvumine väheneb. Piima rasvasisaldust ning valgu- ja laktoosisisaldust valguspäeva pikkus ei mõjuta.
Valguse mõju noorloomade arengule
Noorloomad kasvavad kiiremini, kui kõnnivad 16 tundi ööpäevas valguse käes, millele järgneb 8 tundi ööpäevas pimedas. IGF-1 hormooni mõjul jõuab noorkari varem puberteeti, isegi kui loomad ei saa energiarikast toiduratsiooni.
Vasikate kasvukiiruse paranemine on seletatav antikehade taseme tõusuga veres, mille kaudu nende vastupanuvõime suureneb ja tervis paraneb. Parem kasv võib olla seotud ka pika päeva poolt tingitud hormonaalsete muutustega, peamiselt prolaktiini suurema eritumisega. Prolaktiin osaleb piimanäärme arengu reguleerimises, piimaerituse käivitamisel ja kasvu reguleerimisel.
Valguse mõju loomade sigivusele ja aktiivsusele
Ka mullikate ja vasikate juurdekasv sõltub valgusest. Keskmised juurdekasvud on 10-15 % suuremad neil mullikatel, kellel on talveajal valguspäeva pikkus olnud 16 tundi võrreldes nendega, kelle valguspäev kestab 9-12 tundi.
Pika valguspäeva puhul hakkavad mullikad varem näitama suguküpsuse märke, piimanäärmete areng kiireneb ja nende puberteediiga saabub varem kui lühikese päeva puhul.
Mullikad, keda on kasvatatud 16-tunnisevalguspäeva tingimustes, saavutavad suguküpsuse umbes 1 kuu varem kui mullikad, kelle valguspäev on olnud 8-tunnine. Kuna lehmad ei ole sessoonselt indlevad, ei mõjuta valguspäeva pikkus nende sugulist aktiivsust ega innatsüklit.
Uuringud näitasid, et lõaspidamisega lautades on pika valguspäeva tingimustes loomade aktiivsus väiksem, nad on rahulikumad ja lamavad rohkem. Lamamisaja lisandumine tuleneb sellest, et lehmad söövad rohkem ja sellega seoses kasvab mäletsemisaeg. Peamine mäletsemine toimub lamades. Vabapidamisega lautades selliseid erinevusi loomade käitumises ei täheldatud.
10.05.2004 kehtima hakanud “Loomakaitseseaduse” järgi peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
*
kohases koguses sööta ja joogivett
*
sobiva hoolduse
*
sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile vajalikku liikumisvajadust
*
muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku
Valguse mõju toodangule
Valguspäeva pikkus mõjutab mitmeid piimaveiste bioloogilisi protsesse, lehma hormoone. Üks nendest on piima tootmine. USA ja Soome teadlaste poolt läbi viidud katsed on näidanud, et piimalehmad, kellele võimaldatakse 16-18 tundi valgust ööpäevas, annavad 5-16% rohkem piima võrreldes lehmadega, kes saavad 13,5 või vähem tundi valgust ööpäevas.
Uuringutes on enamasti kasutatud 16-18 tunnist valgusperioodi, millele järgnes 6-8 tunnine pime aeg. Põhjuseks on see, et loomadel kestab valgustundlik periood 14 -16 tundi peale valgusaja algust. Sel ajal toodab looma organism hormoon prolaktiini, mis mõjutab piimatoodangut. Kui loomade valgustundliku perioodi ajal tuled laudas põlevad, käitub loom, nagu oleks tegemist pika loomuliku valguspäevaga. Järelikult peab maksimaalseks valgustundliku perioodi ärakasutamiseks olema loomadele võimaldatud 16-18 tunnine pidev valgusperiood. Kindlasti peab olema puhkamiseks tagatud ka 6-8 tunnine pime aeg.
Udar ei lähe rasva ja piimatoodang ei vähene laktatsiooni ajal oluliselt. Tänu rohkemale ja kestvamale valgusele on lüpsilehmad kiiremini innal, mis vähendab poegimisaega. Samuti on väga oluline, et võrreldes lehmaga, kes kõnnib laudas, kus on rohkem kui 13,5 tundi valgust ööpäevas, toodavad kauem valgustatud lauda lehmad 6-15% rohkem piima ilma mingite muutusteta piimavalgu protsendisHilissügisel, talvel ning varakevadel, kui valguspäeva pikkus jääb soovitust märgatavalt lühemaks, on lisavalgustuse võimaldamine loomadele väga oluline. Valguspäeva pikendamisega ei tõuse lehmade piimatoodang mitte järsult silmaga mõõdetavas koguses vaid järk-järgult paari nädala jooksul.
Pikk valguspäev mitte ainult ei suurenda lehmade piimatoodangut, vaid suureneb ka loomade poolt tarbitav söödakogus ja paraneb sööda omastamine ning loomade rasvumine väheneb. Piima rasvasisaldust ning valgu- ja laktoosisisaldust valguspäeva pikkus ei mõjuta.
Valguse mõju noorloomade arengule
Noorloomad kasvavad kiiremini, kui kõnnivad 16 tundi ööpäevas valguse käes, millele järgneb 8 tundi ööpäevas pimedas. IGF-1 hormooni mõjul jõuab noorkari varem puberteeti, isegi kui loomad ei saa energiarikast toiduratsiooni.
Vasikate kasvukiiruse paranemine on seletatav antikehade taseme tõusuga veres, mille kaudu nende vastupanuvõime suureneb ja tervis paraneb. Parem kasv võib olla seotud ka pika päeva poolt tingitud hormonaalsete muutustega, peamiselt prolaktiini suurema eritumisega. Prolaktiin osaleb piimanäärme arengu reguleerimises, piimaerituse käivitamisel ja kasvu reguleerimisel.
Valguse mõju loomade sigivusele ja aktiivsusele
Ka mullikate ja vasikate juurdekasv sõltub valgusest. Keskmised juurdekasvud on 10-15 % suuremad neil mullikatel, kellel on talveajal valguspäeva pikkus olnud 16 tundi võrreldes nendega, kelle valguspäev kestab 9-12 tundi.
Pika valguspäeva puhul hakkavad mullikad varem näitama suguküpsuse märke, piimanäärmete areng kiireneb ja nende puberteediiga saabub varem kui lühikese päeva puhul.
Mullikad, keda on kasvatatud 16-tunnisevalguspäeva tingimustes, saavutavad suguküpsuse umbes 1 kuu varem kui mullikad, kelle valguspäev on olnud 8-tunnine. Kuna lehmad ei ole sessoonselt indlevad, ei mõjuta valguspäeva pikkus nende sugulist aktiivsust ega innatsüklit.
Uuringud näitasid, et lõaspidamisega lautades on pika valguspäeva tingimustes loomade aktiivsus väiksem, nad on rahulikumad ja lamavad rohkem. Lamamisaja lisandumine tuleneb sellest, et lehmad söövad rohkem ja sellega seoses kasvab mäletsemisaeg. Peamine mäletsemine toimub lamades. Vabapidamisega lautades selliseid erinevusi loomade käitumises ei täheldatud.
понедельник, 21 декабря 2009 г.
loomade konditsioon, söömus ja haigused
Mastiidi ennetamine on igati parem kui selle ravimine. On rida olulisi punkte, mis määravad mastiidi ennetamise edukuse: looma konditsioon tiinuse lõppstaadiumis, kinnijätmine, päramiste peetuse ennetamine, söömus poegimispäeval, kliinilise ketoosi, viirusliku kõhulahtisuse ja laminiidi ennetamine ning liiga heas toitumuses loomade kehakaalu vähendamine.
Kui kinnisperioodi alguses on loomad õiges konditsioonis, siis on nende immuunsüsteem tugevam ja nad on nakkustele vähem vastuvõtlikud. Sel perioodil peaks loomade kehakonditsiooni indeks olema 3-3,5. Loomadel, kes on kas liiga kõhnad või rasvunud, on immuunsüsteemi efektiivsus madalam. Tähtsal kohal on ka loomade kinnijätmise viis. Sageli nakatuvad loomad just kinnisperioodi ajal, kuid mastiit avaldub alles pärast poegimist, kui looma resistentsus on madalaim.
Kuigi looma söönus on tähtis terve laktatsiooniperioodi jooksul, tuleks sellele erilist tähelepanu pöörata just poegimise päeval. Mida paremini loom poegimispäeval pärast poegimist sööb, seda väiksem on nakkusoht, ehk siis: mida parem on söömus, seda väiksem on komplikatsioonide risk.
Enamusel lehmadest on vahetult pärast poegimist janu ja neile tuleks anda isu järgi leiget vett (20-50 l). Vastpoeginud lehmale võib joota ka “energiajooki”, millest ta saab energiat ja mineraale. See soodustab ka koresööda söömust.
Mastiiti mõjutavad haigused
Ketoosi ennetamine aitab ära hoida mastiiti nakatumist.
Kui lehm ei väljuta päramisi esimese 6 tunni jooksul pärast poegimist, suureneb emakapõletike risk, mis toob kaasa looma organismi nõrgestamise ja omakorda uute nakkuste, k. a mastiidi, sagenemise.
Ketoos
Sageli on mastiidi tekkes süüdi just ketoos. Paljudel juhtudel ei näita loom välja mingeid ketoosi sümptomeid. Siiski näitab piima koostis, et looma organismis on midagi valesti. Piima rasva- ja valgusisalduse erinevus ei tohiks ületada 15%. Kui erinevus on suurem ja rasvasisaldus on väga kõrge, siis tavaliselt on see ketoosi tunnus. Ketoos on peamiselt negatiivse energiabilansi tagajärg, mis tekib juhul kui lehma piimatoodang on kõrge, looma söömus aga madal ja ratsioon ei ole tasakaalus. Selline olukord kurnab looma eriti laktatsiooni alguses. 33% kliinilise mastiidi juhtudest ilmnevad just sel perioodil.
Vatsa atsidoos
Kui piima valgusisaldus on madal, mõningatel juhtudel aga kõrgem kui piima rasvasisaldus, võib loomal olla vatsa atsidoos. Selliste loomade roe on vahutav ja sisaldab gaasimulle.
Ka atsidoosis loomade imuunsüsteem on nõrgestatud ja nende mastiiti nakatumise risk on suur.
Veiste viiruslik kõhulahtisus
Kui loomade somaatiliste rakkude arv on pidevalt kõrge- vanematel lehmadel üle 250 000 ja esmaspoeginutel üle 150 000, siis tuleks kontrollida, kas nad ei ole nakatunud veiste viiruslikku kõhu-lahtisusse(BVD). BVD- vabad loomad on oluliselt tugevama immuun-süsteemiga ja nende mastiiti nakatumise oht on madal.
Laminiit
Poegimisjärgne periood on lehmale väga stressirohke ja see toob sageli kaasa ka jalahädasid nagu laminiit. Haigete jalgadega lehm käib söödaküna juures harvemini ning viibib seal lühemat aega, lõaspidamise korral aga eelistab seismisele lamamist ning nii jääb söödud sööda kogus soovitust väiksemaks. Tulemuseks on organismi talitluse häired ja immuunsüsteemi nõrgenemine.
Keha konditsiooni tähtsus
Kui kinnislehmad on liiga heas toitumuses, tuleks üritada vältida rasvade kiiret lagunemist pärast poegimist. Selleks tuleks loomale süstida glükoosi või sööta propüleenglükooli 300 ml lehma kohta. Alustama peaks sellega 1-2 nädalat enne poegimist. Et tõsta veresuhkru taset, võib loomadele anda lisaks nimetatud kogusele veel lisaannuse mainitud aineid. Selline tegevus aitab tõsta loomade söömust pärast poegimist ning seeläbi vähendab ketoosi ning sellega seotud mastiidi tekkimise riski. Kui piimatoodang ja söömus on tasakaalus, töötab ka immuunsüsteem efektiivselt.
Lehmade kinnijätmine
Kõikidele kinnijäetavatele loomadele tuleks nisadesse süstida pikaajalise toimega antibiootikume. Sellised antibiootikumid ravivad udarasse tunginud infektsioone ja aitavad vältida uusi nakkusi. Antibiootikumide asemel võib kasutada ka vismutsubnitraati sisaldavaid nisasulgueid, kuid neid ei tohiks kasutada lehmadel, kelle somaatiliste rakkude arv kinnijätmisel on suurem kui 200 000. Kui viimasel kolmel kontroll-lüpsil on iga järgmise proovi somaatiliste rakkude arv kõrgem kui eelmisel proovil, tuleks lisaks nisasulguritele kasutada ka antibiootikume.
Mastiidi ennetamise uus võimalus
Antibiootikumide kasutamisel on omad puudused. Aja jooksul saavutavad haigustekitajad nende suhtes resistentsuse ja ravi muutub praktiliselt võimatuks. Paljudes farmides suudetakse ravida vaid 60% mastiidi-juhtudest.
Uus võimalus mastiidi ennetamiseks on probiootikumide kasutamine. Selleks koloniseeritakse nisad lüpsijärgselt mitte-patogeensete bakteritega. Need bakterid võistlevad teiste nisade pinnal olevate bakteritega toidu pärast ning moodustavad stabiilseid kolooniaid. Võimaliku infektsiooni ala võib olla kaetud 100 000 mitte-patogeense kolooniaga. Nii tarbivad probiootikumide kolooniad oma kasvamiseks ja paljunemiseks kogu toidu ning haigustekitajate kolooniad ei ole võimelisd kasvama piisavalt suureks, et põhjustada looma haigestumist.
Paljudes farmides, kus probiootikumid on kasutusel, esineb mastiidijuhtusid vaid umbes 5% lehmadest.
Kui kinnisperioodi alguses on loomad õiges konditsioonis, siis on nende immuunsüsteem tugevam ja nad on nakkustele vähem vastuvõtlikud. Sel perioodil peaks loomade kehakonditsiooni indeks olema 3-3,5. Loomadel, kes on kas liiga kõhnad või rasvunud, on immuunsüsteemi efektiivsus madalam. Tähtsal kohal on ka loomade kinnijätmise viis. Sageli nakatuvad loomad just kinnisperioodi ajal, kuid mastiit avaldub alles pärast poegimist, kui looma resistentsus on madalaim.
Kuigi looma söönus on tähtis terve laktatsiooniperioodi jooksul, tuleks sellele erilist tähelepanu pöörata just poegimise päeval. Mida paremini loom poegimispäeval pärast poegimist sööb, seda väiksem on nakkusoht, ehk siis: mida parem on söömus, seda väiksem on komplikatsioonide risk.
Enamusel lehmadest on vahetult pärast poegimist janu ja neile tuleks anda isu järgi leiget vett (20-50 l). Vastpoeginud lehmale võib joota ka “energiajooki”, millest ta saab energiat ja mineraale. See soodustab ka koresööda söömust.
Mastiiti mõjutavad haigused
Ketoosi ennetamine aitab ära hoida mastiiti nakatumist.
Kui lehm ei väljuta päramisi esimese 6 tunni jooksul pärast poegimist, suureneb emakapõletike risk, mis toob kaasa looma organismi nõrgestamise ja omakorda uute nakkuste, k. a mastiidi, sagenemise.
Ketoos
Sageli on mastiidi tekkes süüdi just ketoos. Paljudel juhtudel ei näita loom välja mingeid ketoosi sümptomeid. Siiski näitab piima koostis, et looma organismis on midagi valesti. Piima rasva- ja valgusisalduse erinevus ei tohiks ületada 15%. Kui erinevus on suurem ja rasvasisaldus on väga kõrge, siis tavaliselt on see ketoosi tunnus. Ketoos on peamiselt negatiivse energiabilansi tagajärg, mis tekib juhul kui lehma piimatoodang on kõrge, looma söömus aga madal ja ratsioon ei ole tasakaalus. Selline olukord kurnab looma eriti laktatsiooni alguses. 33% kliinilise mastiidi juhtudest ilmnevad just sel perioodil.
Vatsa atsidoos
Kui piima valgusisaldus on madal, mõningatel juhtudel aga kõrgem kui piima rasvasisaldus, võib loomal olla vatsa atsidoos. Selliste loomade roe on vahutav ja sisaldab gaasimulle.
Ka atsidoosis loomade imuunsüsteem on nõrgestatud ja nende mastiiti nakatumise risk on suur.
Veiste viiruslik kõhulahtisus
Kui loomade somaatiliste rakkude arv on pidevalt kõrge- vanematel lehmadel üle 250 000 ja esmaspoeginutel üle 150 000, siis tuleks kontrollida, kas nad ei ole nakatunud veiste viiruslikku kõhu-lahtisusse(BVD). BVD- vabad loomad on oluliselt tugevama immuun-süsteemiga ja nende mastiiti nakatumise oht on madal.
Laminiit
Poegimisjärgne periood on lehmale väga stressirohke ja see toob sageli kaasa ka jalahädasid nagu laminiit. Haigete jalgadega lehm käib söödaküna juures harvemini ning viibib seal lühemat aega, lõaspidamise korral aga eelistab seismisele lamamist ning nii jääb söödud sööda kogus soovitust väiksemaks. Tulemuseks on organismi talitluse häired ja immuunsüsteemi nõrgenemine.
Keha konditsiooni tähtsus
Kui kinnislehmad on liiga heas toitumuses, tuleks üritada vältida rasvade kiiret lagunemist pärast poegimist. Selleks tuleks loomale süstida glükoosi või sööta propüleenglükooli 300 ml lehma kohta. Alustama peaks sellega 1-2 nädalat enne poegimist. Et tõsta veresuhkru taset, võib loomadele anda lisaks nimetatud kogusele veel lisaannuse mainitud aineid. Selline tegevus aitab tõsta loomade söömust pärast poegimist ning seeläbi vähendab ketoosi ning sellega seotud mastiidi tekkimise riski. Kui piimatoodang ja söömus on tasakaalus, töötab ka immuunsüsteem efektiivselt.
Lehmade kinnijätmine
Kõikidele kinnijäetavatele loomadele tuleks nisadesse süstida pikaajalise toimega antibiootikume. Sellised antibiootikumid ravivad udarasse tunginud infektsioone ja aitavad vältida uusi nakkusi. Antibiootikumide asemel võib kasutada ka vismutsubnitraati sisaldavaid nisasulgueid, kuid neid ei tohiks kasutada lehmadel, kelle somaatiliste rakkude arv kinnijätmisel on suurem kui 200 000. Kui viimasel kolmel kontroll-lüpsil on iga järgmise proovi somaatiliste rakkude arv kõrgem kui eelmisel proovil, tuleks lisaks nisasulguritele kasutada ka antibiootikume.
Mastiidi ennetamise uus võimalus
Antibiootikumide kasutamisel on omad puudused. Aja jooksul saavutavad haigustekitajad nende suhtes resistentsuse ja ravi muutub praktiliselt võimatuks. Paljudes farmides suudetakse ravida vaid 60% mastiidi-juhtudest.
Uus võimalus mastiidi ennetamiseks on probiootikumide kasutamine. Selleks koloniseeritakse nisad lüpsijärgselt mitte-patogeensete bakteritega. Need bakterid võistlevad teiste nisade pinnal olevate bakteritega toidu pärast ning moodustavad stabiilseid kolooniaid. Võimaliku infektsiooni ala võib olla kaetud 100 000 mitte-patogeense kolooniaga. Nii tarbivad probiootikumide kolooniad oma kasvamiseks ja paljunemiseks kogu toidu ning haigustekitajate kolooniad ei ole võimelisd kasvama piisavalt suureks, et põhjustada looma haigestumist.
Paljudes farmides, kus probiootikumid on kasutusel, esineb mastiidijuhtusid vaid umbes 5% lehmadest.
понедельник, 23 ноября 2009 г.
TERNESPIIM
TERNESPIIMA SAASTUMISE VÄLTIMINE JA TERNESPIIMA SÄILITAMINE
Eksisteerib kaks põhitõde, mida kvaliteetse ternespiima saamiseks ei tohi unustada.
Esiteks mõjub kõrge bakterite arv ternespiimas halvasti vasika tervisele ja teiseks on eriti soojal ajal keeruline laudas vältida ternespiima bakteritega saastumist.
Selleks, et pidurdada ja ära hoida ternespiima bakteriaalset saastumist, on soovitav jälgida mitmeid punkte.
* Nisade puhastamine. Selleks on soovitav kasutada kaheastmelist protseduuri. Kõigepealt tuleks nisad puhastada lahtisest mustusest, seejärel kanda nisadele desovahend ning puhastada nisad kuiva paberkäteräti või lapiga. Nüüd tuleks uuesti kanda desovahend nisadele ja oodata 30 sekundit. Seejärel puhastada nisad uuesti puhta paberkäteräti või lapiga, puhastades eriti hoolikalt just nisa otsad. Kahekordne puhastamine on vajalik eelkõige selleks, et eemaldada sõnnikujäägid just nisade otstelt nisakanali sulguri ümbert. Meeles tasub pidada, et ka pärast puudulikult puhastatud nisadelt nisakannude eemaldamist on nisaotsad väga puhtad. See aga tähendab, et kogu nisadel olnud mustus on nüüd vasikale mõeldud ternespiimas.
* Lüpsiseadme puhastamine. Pärast iga kasutamist tuleb puhastada ka lüpsiseadme kaas, voolikud, klapid ja kraanid. Selleks loputada lüpsiseadet kõigepealt leige veega, siis pesta esmalt leeliselise, seejärel happelise pesuvahendiga ja panna lüpsiseade kuivama. Kui soovite või on vaja kasutada eriti steriilset lüpsiseadet, võite seda enne kasutamist loputada esmalt kuuma kloorilahusega, seejärel puhta veega.
* Korralikult tuleb puhastada ka vasikate jootmiseks kasutatavad nõud. Sarnaselt lüpsiseadmele tuleb need pesta pärast ja desinfitseerida enne igat kasutamiskorda.
* Kui äsjapoeginud loomi lüpstakse lüpsiplatsil, on lüpstud ternese saastumise võimalus suurem. Seepärast on oluline hoida lüpstud piimaga nõud kaetuna. Üks tavalise tableti suurune sõnnikutükk võib ternespiimale lisada kuni 20 miljonit bakterit.
* Ternespiima tuleb vasikale sööta esimesel võimalusel. Eesmärk peaks olema, et vasikas saab ternespiima poole tunni jooksul pärast lüpsmist. Põhjuseks on asjaolu, et bakterid vajavad uude keskkonda (ternespiima) sattudes sellega harjumiseks aega ja esimesed 30 minutit nad ei ole võimelised paljunema. Söötmisega ei tohi viivitada, sest vasikatel kõhulahtisust põhjustavad kolibakterid paljunevad väga kiiresti, nende arv kahekordistub 20 minutiga. Piimas, milles on algselt 5000 bakterit 1 ml kohta, on 35 0C juures neid 2 tunni möödudes juba 320000.
* Säilitamiseks mõeldud ternespiima kiire jahutamine. Teatud juhtudel tuleb vastsündinud vasikat sööta mitte oma ema vaid mõne teise lehma ternespiimaga. Selleks on soovitav omada tagavaraks mingi kogus külmutatud või jahutatud ternespiima.
Nagu söötmisel, nii ka jahutamisel on kriitiline aeg 30 minutit. Selle ajaga tuleks säilitatav ternes jahutada 16 kraadini. Kui ternespiim on jahutatud sellise temperatuurini, pikeneb bakterite kahekordistumise aeg selles 20 minutilt 150 minutile. Ainuke toimiv meetod bakterite arvu kontrollimiseks ternespiimas on selle kiire jahutamine.
Ternespiima jahutamiseks on mitmeid erinevaid viise, mis töötavad võrdselt hästi. Üheks võimaluseks on kallata ternespiim puhastesse ja desinfitseeritud plastikust nt veepudelitesse ja asetada need jäävanni.
Kuni jahutusvees on kasvõi mõned jäätükid alles, on ca 1,5 liitrised portsionid võimalik jahutada 16 kraadini 30 minutiga. Pärast nn eeljahutamist võib ternespiima pudelid asetada tavalisse külmikusse või sügavkülmutada.
Ternespiima jahutamiseks võib kasutada ka “jääpudeleid” või termokastide külmaelemente. Vee, limonaadi või muud puhtad plastikpudelid täidetakse 3/4 ulatuses veega ja külmutatakse. Sellised pudelid asetatakse ternespiima nõusse. Tähtis on, et pudelid oleksid väljastpoolt korralikult puhastatud. Ternespiima ja pudelite vahekord peaks olema 1,5 liitrine jääpudel umbes 5 liitri piima kohta. Selline suhe tagab ternese piisavalt kiire jahtumise ka kuuma ilmaga. Kui ternespiima ei ole võimalik kohe pärast jahutamist külmikusse viia, võib seda jääpudeleid vahetades hoida piisavalt jahedana kuni 4-5 tundi
* Vasikate jootmiseks ja ternespiima säilitamiseks mõeldud nõude puhastamine. Samamoodi kui on tähtis lüpsiseadmete puhtus, tuleb ka muu ternespiimaga kokku puutuv varustus hoida bakterivabana. Üks kindlamaid viise bakterikolooniate hävitamiseks on pesujärgne seadmete loputamine desovahendiga. Selline loputamine on soovitav teha kõigile lüpsiks ja vasikate söötmiseks kasutatavatele vahenditele, eriti oluline on see aga lutiga pudelite ja vasikale makku toidu viimiseks kasutatavatel pudelitel. Pudelitel on kohti, mida on harjaga raske puhastada ja seetõttu on nende bakteritega saastumine kahe kasutuskorra vahel väga tõenäoline. Rohke kuuma desolahusega loputamine mitte ainult ei tapa baktereid vaid ka “lahjendab” nende kontsentratsiooni.
* Soojendatud ternespiima kiire söötmine. Ternes tuleks ära sööta poole tunni jooksul pärast tavalisest külmikust või 1 tunni jooksul pärast sügavkülmast välja võtmist. Ternespiima soojendamisel tuleb olla ettevaatlik, et seda mitte üle kuumutada, sest nii kaovad selle vasikale olulised omadused. Veevannis sulatamisel peaks vee temperatuur olema mitte kõrgem kui 50 oC ja ternespiima ei tohi kuumutada rohkem kui 40 kraadini. Mikrolaineahju kasutades ei tohiks seda lülitada täisvõimsusele, võimalusel tuleks valida spetsiaalne madalal võimsusel sulatamise programm. Nii või teisiti ei kulu vasikale piisava portsioni ettevalmistamiseks rohkem kui 40 minutit.
Kunagi ei tohi juba soojendatud ternespiima jätta seisma, sest selles algab väga kiire bakterite paljunemine. Kui külmutatud ternespiim võtta külmikust välja kohe pärst vasika sündi, jääb piisavalt aega, et see mõistliku aja jooksul vasikale sööta.
Eksisteerib kaks põhitõde, mida kvaliteetse ternespiima saamiseks ei tohi unustada.
Esiteks mõjub kõrge bakterite arv ternespiimas halvasti vasika tervisele ja teiseks on eriti soojal ajal keeruline laudas vältida ternespiima bakteritega saastumist.
Selleks, et pidurdada ja ära hoida ternespiima bakteriaalset saastumist, on soovitav jälgida mitmeid punkte.
* Nisade puhastamine. Selleks on soovitav kasutada kaheastmelist protseduuri. Kõigepealt tuleks nisad puhastada lahtisest mustusest, seejärel kanda nisadele desovahend ning puhastada nisad kuiva paberkäteräti või lapiga. Nüüd tuleks uuesti kanda desovahend nisadele ja oodata 30 sekundit. Seejärel puhastada nisad uuesti puhta paberkäteräti või lapiga, puhastades eriti hoolikalt just nisa otsad. Kahekordne puhastamine on vajalik eelkõige selleks, et eemaldada sõnnikujäägid just nisade otstelt nisakanali sulguri ümbert. Meeles tasub pidada, et ka pärast puudulikult puhastatud nisadelt nisakannude eemaldamist on nisaotsad väga puhtad. See aga tähendab, et kogu nisadel olnud mustus on nüüd vasikale mõeldud ternespiimas.
* Lüpsiseadme puhastamine. Pärast iga kasutamist tuleb puhastada ka lüpsiseadme kaas, voolikud, klapid ja kraanid. Selleks loputada lüpsiseadet kõigepealt leige veega, siis pesta esmalt leeliselise, seejärel happelise pesuvahendiga ja panna lüpsiseade kuivama. Kui soovite või on vaja kasutada eriti steriilset lüpsiseadet, võite seda enne kasutamist loputada esmalt kuuma kloorilahusega, seejärel puhta veega.
* Korralikult tuleb puhastada ka vasikate jootmiseks kasutatavad nõud. Sarnaselt lüpsiseadmele tuleb need pesta pärast ja desinfitseerida enne igat kasutamiskorda.
* Kui äsjapoeginud loomi lüpstakse lüpsiplatsil, on lüpstud ternese saastumise võimalus suurem. Seepärast on oluline hoida lüpstud piimaga nõud kaetuna. Üks tavalise tableti suurune sõnnikutükk võib ternespiimale lisada kuni 20 miljonit bakterit.
* Ternespiima tuleb vasikale sööta esimesel võimalusel. Eesmärk peaks olema, et vasikas saab ternespiima poole tunni jooksul pärast lüpsmist. Põhjuseks on asjaolu, et bakterid vajavad uude keskkonda (ternespiima) sattudes sellega harjumiseks aega ja esimesed 30 minutit nad ei ole võimelised paljunema. Söötmisega ei tohi viivitada, sest vasikatel kõhulahtisust põhjustavad kolibakterid paljunevad väga kiiresti, nende arv kahekordistub 20 minutiga. Piimas, milles on algselt 5000 bakterit 1 ml kohta, on 35 0C juures neid 2 tunni möödudes juba 320000.
* Säilitamiseks mõeldud ternespiima kiire jahutamine. Teatud juhtudel tuleb vastsündinud vasikat sööta mitte oma ema vaid mõne teise lehma ternespiimaga. Selleks on soovitav omada tagavaraks mingi kogus külmutatud või jahutatud ternespiima.
Nagu söötmisel, nii ka jahutamisel on kriitiline aeg 30 minutit. Selle ajaga tuleks säilitatav ternes jahutada 16 kraadini. Kui ternespiim on jahutatud sellise temperatuurini, pikeneb bakterite kahekordistumise aeg selles 20 minutilt 150 minutile. Ainuke toimiv meetod bakterite arvu kontrollimiseks ternespiimas on selle kiire jahutamine.
Ternespiima jahutamiseks on mitmeid erinevaid viise, mis töötavad võrdselt hästi. Üheks võimaluseks on kallata ternespiim puhastesse ja desinfitseeritud plastikust nt veepudelitesse ja asetada need jäävanni.
Kuni jahutusvees on kasvõi mõned jäätükid alles, on ca 1,5 liitrised portsionid võimalik jahutada 16 kraadini 30 minutiga. Pärast nn eeljahutamist võib ternespiima pudelid asetada tavalisse külmikusse või sügavkülmutada.
Ternespiima jahutamiseks võib kasutada ka “jääpudeleid” või termokastide külmaelemente. Vee, limonaadi või muud puhtad plastikpudelid täidetakse 3/4 ulatuses veega ja külmutatakse. Sellised pudelid asetatakse ternespiima nõusse. Tähtis on, et pudelid oleksid väljastpoolt korralikult puhastatud. Ternespiima ja pudelite vahekord peaks olema 1,5 liitrine jääpudel umbes 5 liitri piima kohta. Selline suhe tagab ternese piisavalt kiire jahtumise ka kuuma ilmaga. Kui ternespiima ei ole võimalik kohe pärast jahutamist külmikusse viia, võib seda jääpudeleid vahetades hoida piisavalt jahedana kuni 4-5 tundi
* Vasikate jootmiseks ja ternespiima säilitamiseks mõeldud nõude puhastamine. Samamoodi kui on tähtis lüpsiseadmete puhtus, tuleb ka muu ternespiimaga kokku puutuv varustus hoida bakterivabana. Üks kindlamaid viise bakterikolooniate hävitamiseks on pesujärgne seadmete loputamine desovahendiga. Selline loputamine on soovitav teha kõigile lüpsiks ja vasikate söötmiseks kasutatavatele vahenditele, eriti oluline on see aga lutiga pudelite ja vasikale makku toidu viimiseks kasutatavatel pudelitel. Pudelitel on kohti, mida on harjaga raske puhastada ja seetõttu on nende bakteritega saastumine kahe kasutuskorra vahel väga tõenäoline. Rohke kuuma desolahusega loputamine mitte ainult ei tapa baktereid vaid ka “lahjendab” nende kontsentratsiooni.
* Soojendatud ternespiima kiire söötmine. Ternes tuleks ära sööta poole tunni jooksul pärast tavalisest külmikust või 1 tunni jooksul pärast sügavkülmast välja võtmist. Ternespiima soojendamisel tuleb olla ettevaatlik, et seda mitte üle kuumutada, sest nii kaovad selle vasikale olulised omadused. Veevannis sulatamisel peaks vee temperatuur olema mitte kõrgem kui 50 oC ja ternespiima ei tohi kuumutada rohkem kui 40 kraadini. Mikrolaineahju kasutades ei tohiks seda lülitada täisvõimsusele, võimalusel tuleks valida spetsiaalne madalal võimsusel sulatamise programm. Nii või teisiti ei kulu vasikale piisava portsioni ettevalmistamiseks rohkem kui 40 minutit.
Kunagi ei tohi juba soojendatud ternespiima jätta seisma, sest selles algab väga kiire bakterite paljunemine. Kui külmutatud ternespiim võtta külmikust välja kohe pärst vasika sündi, jääb piisavalt aega, et see mõistliku aja jooksul vasikale sööta.
SÖÖDARATSIOONIDE KOOSTAMINE LÜPSILEHMADELE
Söödaratsioonide koostamisel tuleb jälgida, et päeva jooksul antavad söödad kataksid looma vajadused peamiste toitefaktorite osas. Toitefaktorite proportsioonid ratsioonides peavad olema kindlas tasakaalus (ühe või teise puudus või liiga suur kogus võib põhjustada ainevahetushäireid ja toodangutaseme langust). Söödad ei tohi kahjustada looma tervist ja toodangu kvaliteeti ning nende kogused peavad olema reaalselt söödavad. Seejuures peab ratsiooni hind olema võimalikult madal.
Keskmine lehm (500-550 kg) vajab elatuseks 5…5,5 sü ja 300…330 g seeduvat proteiini päevas (1 sü ja 60 g seeduvat proteiini 100 kg kehamassi kohta). Lisaks sellele kulub 0,5 söötühikut ja 60 g seeduvat proteiini 1 kg piima tootmiseks.
Koostame söödaratsiooni keskmise suurusega (500 kg) lehmale, kes annab 11 kg piima päevas.
Energiatarbe arvutamine:
5 sü (elatustarbeks) + 11 kg piima x 0,5 sü (tootmistarbeks) = 10,5 sü (kokku päevas)
Seeduva proteiini tarbe arvutamine:
5 x 60 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 11 kg piima x 60 g s. prot.-i (tootmistarbeks) =
= 300 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 660 g s. prot.-i (tootmistarbeks) = 960 g. s. prot. (kokku päevas).
Valides tabelist 1 lehma meelevaldse söödaratsiooni, näiteks 4 sööta reaalsetes kogustes: 6 kg põldheina, 4 kg odrapõhku, 10 kg söödapeeti ja 4,5 kg odrajahu, saame arvutustöö tulemusena tabeli 2.
Tabel 1. Enamkasutatavate talviste söötade iseloomustus
Ühes kg söödas on
Söödad sü seeduvat proteiini g kaltsiumi fosforit karotiini mg seeduvat proteiini g/sü
Ristikhein 0,54 77 10,8 2,0 44 143
Timuthein 0,51 38 4,8 2,0 40 75
Põldhein (ristik+timut 1:1)
0,52
54
7,8
2,0
43
102
Odrapõhk 0,33 7 2,7 0,9 0 22
Kaerapõhk 0,27 6 2,7 0,9 1 24
Põldheinasilo
(ristik + timut 1:1)
0,19
22
2,7
0,6
24
116
Kuivsilo (kõrrelistest) 0,31 34 3,7 0,9 29 110
Kartul 0,27 9 0,1 0,5 0 33
Söödapeet, -kaalikas 0,10 7 0,2 0,4 0,5 70
Poolsuhkrupeet 0,18 7 0,3 0,5 0 41
Oder 1,14 75 0,6 3,4 0 66
Kaer 1,00 82 1,0 3,3 0 82
Söödahernes 1,24 197 1,6 4,3 1 160
Segavili:
25 % kaunvilja 1,10 111 1,2 3,5 0 103
50 % kaunvilja 1,14 140 1,3 3,8 0 122
Nisukliid 0,77 110 1,2 8,6 3 143
Sojašrott 1,13 387 2,3 6,1 0 342
Rapsikook 1,06 272 6,1 9,9 0 291
Tabel 2. Lehma söödaratsioon, milles jõusöödaks on ainuüksi odrajahu
Söödad
kg
sü Seeduv
proteiin
g
Põldhein 6 3,1 324
Odrapõhk 4 1,3 28
Söödapeet 10 1,0 70
Odrajahu 4,5 5,1 338
Ratsioonis kokku 10,5 760
Kasutades 10,5 sü energit on see lehm võimeline tootma 11 kg piima päevas vaid siis, kui saab söötadega lisaks energiale ka 960 g seeduvat proteiini. Antud näites sai lehm vaid 760 g seeduvat proteiini, sellise seeduva proteiini koguse abil saab ta toota vaid 7,7 kg piima päevas.
760 g s. prot. - 300 g s. prot (elatustarbeks) = 460 g s. prot.
460 g s. prot : 60 g s. prot. (kulub 1 kg piima tootmiseks) = 7,7 kg piima päevas.
Niisuguse söötmise korral langeb lehma päevane toodangutase. Toodangutase ei lange järsult 7,7 liitrini päevas, vaid vähehaaval, sest loom võtab esialgu söödas puuduva proteiini kehavarudest. Selle tagajärjel kõhetub looma lihastik, nõrgeneb immuunsüsteem (süveneb üldine valgudefitsiit). Kuna organismi proteiinitagavarad on suhteliselt piiratud, langeb toodangutase lõpuks ~ 7,7 liitrini päevas. Kui lehma söödetakse pikema perioodi või mitmete talvede vältel kirjeldatud viisil, muutub ta nuumloomaks (energia ülejääk ladestatakse rasvana) ja toodangupotentsiaal väheneb. Ka korrektsele söötmisele üle minnes ei saavutata nuumunud looma puhul enam nii kõrget toodangutaset, kui oleks võidud saavutada pideva korrektse söötmise korral. Ebaõige söötmise tagajärjel tekkinud ainevahetushäired on sageli püsiva või osaliselt püsiva iseloomuga.
Ratsiooni energia- ja proteiinisisalduse tasakaalustamiseks on kõige lihtsam kasutada suure proteiinisisaldusega jõusööta, näiteks sojašrotti. Sellega asendatakse üks osa odrajahust. Põhisöötades (hein + põhk + juurvili) on 5,4 sü ja 422 g seeduvat proteiini, jõusöödaga tuleb lisada 5,1 sü ja 538 g seeduvat proteiini. Ülesandeks on nüüd koostada odrajahust ja sojašrotist vajalik segu. Selleks leiame esmalt, kui palju peab jõusöödasöötühik sisaldama seeduvat proteiini. Jagame 538 g (seeduvat proteiini) 5,1 (söötühikuga) ja saame 105 g (seeduvat proteiini söötühiku kohta).
Söödaratsioonide koostamisel tuleb jälgida, et päeva jooksul antavad söödad kataksid looma vajadused peamiste toitefaktorite osas. Toitefaktorite proportsioonid ratsioonides peavad olema kindlas tasakaalus (ühe või teise puudus või liiga suur kogus võib põhjustada ainevahetushäireid ja toodangutaseme langust). Söödad ei tohi kahjustada looma tervist ja toodangu kvaliteeti ning nende kogused peavad olema reaalselt söödavad. Seejuures peab ratsiooni hind olema võimalikult madal.
Keskmine lehm (500-550 kg) vajab elatuseks 5…5,5 sü ja 300…330 g seeduvat proteiini päevas (1 sü ja 60 g seeduvat proteiini 100 kg kehamassi kohta). Lisaks sellele kulub 0,5 söötühikut ja 60 g seeduvat proteiini 1 kg piima tootmiseks.
Koostame söödaratsiooni keskmise suurusega (500 kg) lehmale, kes annab 11 kg piima päevas.
Energiatarbe arvutamine:
5 sü (elatustarbeks) + 11 kg piima x 0,5 sü (tootmistarbeks) = 10,5 sü (kokku päevas)
Seeduva proteiini tarbe arvutamine:
5 x 60 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 11 kg piima x 60 g s. prot.-i (tootmistarbeks) =
= 300 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 660 g s. prot.-i (tootmistarbeks) = 960 g. s. prot. (kokku päevas).
Valides tabelist 1 lehma meelevaldse söödaratsiooni, näiteks 4 sööta reaalsetes kogustes: 6 kg põldheina, 4 kg odrapõhku, 10 kg söödapeeti ja 4,5 kg odrajahu, saame arvutustöö tulemusena tabeli 2.
Tabel 1. Enamkasutatavate talviste söötade iseloomustus
Ühes kg söödas on
Söödad sü seeduvat proteiini g kaltsiumi fosforit karotiini mg seeduvat proteiini g/sü
Ristikhein 0,54 77 10,8 2,0 44 143
Timuthein 0,51 38 4,8 2,0 40 75
Põldhein (ristik+timut 1:1)
0,52
54
7,8
2,0
43
102
Odrapõhk 0,33 7 2,7 0,9 0 22
Kaerapõhk 0,27 6 2,7 0,9 1 24
Põldheinasilo
(ristik + timut 1:1)
0,19
22
2,7
0,6
24
116
Kuivsilo (kõrrelistest) 0,31 34 3,7 0,9 29 110
Kartul 0,27 9 0,1 0,5 0 33
Söödapeet, -kaalikas 0,10 7 0,2 0,4 0,5 70
Poolsuhkrupeet 0,18 7 0,3 0,5 0 41
Oder 1,14 75 0,6 3,4 0 66
Kaer 1,00 82 1,0 3,3 0 82
Söödahernes 1,24 197 1,6 4,3 1 160
Segavili:
25 % kaunvilja 1,10 111 1,2 3,5 0 103
50 % kaunvilja 1,14 140 1,3 3,8 0 122
Nisukliid 0,77 110 1,2 8,6 3 143
Sojašrott 1,13 387 2,3 6,1 0 342
Rapsikook 1,06 272 6,1 9,9 0 291
Tabel 2. Lehma söödaratsioon, milles jõusöödaks on ainuüksi odrajahu
Söödad
kg
sü Seeduv
proteiin
g
Põldhein 6 3,1 324
Odrapõhk 4 1,3 28
Söödapeet 10 1,0 70
Odrajahu 4,5 5,1 338
Ratsioonis kokku 10,5 760
Kasutades 10,5 sü energit on see lehm võimeline tootma 11 kg piima päevas vaid siis, kui saab söötadega lisaks energiale ka 960 g seeduvat proteiini. Antud näites sai lehm vaid 760 g seeduvat proteiini, sellise seeduva proteiini koguse abil saab ta toota vaid 7,7 kg piima päevas.
760 g s. prot. - 300 g s. prot (elatustarbeks) = 460 g s. prot.
460 g s. prot : 60 g s. prot. (kulub 1 kg piima tootmiseks) = 7,7 kg piima päevas.
Niisuguse söötmise korral langeb lehma päevane toodangutase. Toodangutase ei lange järsult 7,7 liitrini päevas, vaid vähehaaval, sest loom võtab esialgu söödas puuduva proteiini kehavarudest. Selle tagajärjel kõhetub looma lihastik, nõrgeneb immuunsüsteem (süveneb üldine valgudefitsiit). Kuna organismi proteiinitagavarad on suhteliselt piiratud, langeb toodangutase lõpuks ~ 7,7 liitrini päevas. Kui lehma söödetakse pikema perioodi või mitmete talvede vältel kirjeldatud viisil, muutub ta nuumloomaks (energia ülejääk ladestatakse rasvana) ja toodangupotentsiaal väheneb. Ka korrektsele söötmisele üle minnes ei saavutata nuumunud looma puhul enam nii kõrget toodangutaset, kui oleks võidud saavutada pideva korrektse söötmise korral. Ebaõige söötmise tagajärjel tekkinud ainevahetushäired on sageli püsiva või osaliselt püsiva iseloomuga.
Ratsiooni energia- ja proteiinisisalduse tasakaalustamiseks on kõige lihtsam kasutada suure proteiinisisaldusega jõusööta, näiteks sojašrotti. Sellega asendatakse üks osa odrajahust. Põhisöötades (hein + põhk + juurvili) on 5,4 sü ja 422 g seeduvat proteiini, jõusöödaga tuleb lisada 5,1 sü ja 538 g seeduvat proteiini. Ülesandeks on nüüd koostada odrajahust ja sojašrotist vajalik segu. Selleks leiame esmalt, kui palju peab jõusöödasöötühik sisaldama seeduvat proteiini. Jagame 538 g (seeduvat proteiini) 5,1 (söötühikuga) ja saame 105 g (seeduvat proteiini söötühiku kohta).
KARJATAMINE
KARJATAMINE
Kultuurkarjamaapinda peab olema vähemalt 0,3 hektarit 1 lehma kohta, looduslike karjamaade pind peab olema mõnevõrra suurem (vastavalt karjamaa saagikusele). Kõige paremini söövad loomad madalat tihedat rohtu. Kevadel kasvab rohi kiiresti ja võib kasvada liialt pikaks. Pikka rohtu tallavad lehmad palju. Rohu ülekasvamisel algab selle kõrsumine ja puitumine, rohu maitsvus ja väärtus vähenevad. Ülekasvamise vältimiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara, esimesed karjatamisringid viiakse läbi kiirendatud tempos ja vajaduse korral karjatatakse samas lambaid või niidetakse osa rohtu maha.
Rammutukkade tekkimise vältimiseks tõmmatakse sõnnikuhunnikud äketega laiali (väikese karjamaa puhul võib kasutada ka reha). Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel.
Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele.
Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale.
Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist.
SÜGISENE SIIRDESÖÖTMINE
Pärast karjatamisperioodi lõppu söödetakse lehmadele niikaua kui võimalik haljassöötasid. Talvised söödad ei maitse loomadele nii hästi nagu karjamaarohi ja järsu ülemineku tõttu võib tekkida isutus ja toodangu langus. Selle vältimiseks harjutatakse veiseid talviste söötadega pikkamööda. Siirdesöötmisega alustatakse siis, kui karjamaade saagikus hakkab tunduvalt vähenema. Kiiresti tuleb ära sööta juurviljapealsed (riknevad kiiresti). Kaua saab sööta söödakapsast (talub kuni -9 0C külma). Söödakapsa söötmiselt minnakse sujuvalt üle kartulile ja juurviljadele. Samal ajal suurendatakse vähehaaval põhu, heina ja silo hulka. Kartul kaotab seistes suure osa oma väärtusest, seepärast on parem sööta seda sügisel. Juurviljasid hakatakse söötma pärast kartulit.
Veiste jootmine
• Tiine mullikas vajab 40 liitrit vett päevas
• Tiine kinnislehm 50 liitrit
• 10 kg-se päevatoodanguga lehm 65 liitrit
• 20 kg-se päevatoodanguga lehm 85 liitrit
• 30 kg-se päevatoodanguga lehm 100 liitrit
Suure osa veetarbest võib lehm katta haljassöötade arvel, kuid see ei rahulda kogu veevajadust. Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi 2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas.
Kultuurkarjamaapinda peab olema vähemalt 0,3 hektarit 1 lehma kohta, looduslike karjamaade pind peab olema mõnevõrra suurem (vastavalt karjamaa saagikusele). Kõige paremini söövad loomad madalat tihedat rohtu. Kevadel kasvab rohi kiiresti ja võib kasvada liialt pikaks. Pikka rohtu tallavad lehmad palju. Rohu ülekasvamisel algab selle kõrsumine ja puitumine, rohu maitsvus ja väärtus vähenevad. Ülekasvamise vältimiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara, esimesed karjatamisringid viiakse läbi kiirendatud tempos ja vajaduse korral karjatatakse samas lambaid või niidetakse osa rohtu maha.
Rammutukkade tekkimise vältimiseks tõmmatakse sõnnikuhunnikud äketega laiali (väikese karjamaa puhul võib kasutada ka reha). Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel.
Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele.
Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale.
Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist.
SÜGISENE SIIRDESÖÖTMINE
Pärast karjatamisperioodi lõppu söödetakse lehmadele niikaua kui võimalik haljassöötasid. Talvised söödad ei maitse loomadele nii hästi nagu karjamaarohi ja järsu ülemineku tõttu võib tekkida isutus ja toodangu langus. Selle vältimiseks harjutatakse veiseid talviste söötadega pikkamööda. Siirdesöötmisega alustatakse siis, kui karjamaade saagikus hakkab tunduvalt vähenema. Kiiresti tuleb ära sööta juurviljapealsed (riknevad kiiresti). Kaua saab sööta söödakapsast (talub kuni -9 0C külma). Söödakapsa söötmiselt minnakse sujuvalt üle kartulile ja juurviljadele. Samal ajal suurendatakse vähehaaval põhu, heina ja silo hulka. Kartul kaotab seistes suure osa oma väärtusest, seepärast on parem sööta seda sügisel. Juurviljasid hakatakse söötma pärast kartulit.
Veiste jootmine
• Tiine mullikas vajab 40 liitrit vett päevas
• Tiine kinnislehm 50 liitrit
• 10 kg-se päevatoodanguga lehm 65 liitrit
• 20 kg-se päevatoodanguga lehm 85 liitrit
• 30 kg-se päevatoodanguga lehm 100 liitrit
Suure osa veetarbest võib lehm katta haljassöötade arvel, kuid see ei rahulda kogu veevajadust. Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi 2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas.
söötmine
Noorveiste söötmine
Pärast 6-kuuseks saamist jõusöötade kogust ei suurendata, järjest suurenev toitainete vajadus kaetakse mahukate söötade arvelt, et soodustada seedeorganite mahukaks kujunemist ja kujundada isu. Jõusöötade hulga suurenemine põhjustab loomade nuumumist, aga pidurdab hea lüpsilehma omaduste väljakujunemist.
Söötmine teisel eluaastal peab olema niisugune, et garanteeriks vähemalt 400 g juurdekasvu ööpäevas. Kui juurdekasv on väiksem, häirub paljude elutähtsate organite areng, eriti tugevasti saab kannatada immuunsüsteem. Halveneb söödakasutus ja tekib seede-, hingamis- ning vereringeelundkondade krooniline arengupeetus.
Tiine mullika ja kinnislehma söötmine
Hoiduda tuleb riknenud ja hallitanud söötadest, külmunud juurviljadest, kartulist ja silost, sest need põhjustavad aborte, surnudsünde ja loote kahjustusi (kõige sagedasemad on maksakahjustused).
Kinnisperioodil söödetakse lehma nii tugevasti, nagu annaks ta 7-8 kg piima päevas (avanss-söötmine). Selle sööda arvelt moodustub kehavaru, mida lehm kasutab pärast poegimist täiendava piimakoguse andmiseks.
Lehma söötmine viimastel poegimiseelsetel päevadel
Viimastel poegimiseelsetel päevadel jälgitakse hoolsalt udara seisukorda, udaraturse tekkimisel ja viimaste poegimiseelsete tunnuste avaldumisel lõpetatakse jõu- ja mahlakate söötade söötmine, et pidurdada udara töösse lülitumist ja muuta piimatoodangu kasv sujuvamaks. Udara järsust töölehakkamisest võib tekkida poegimishalvatus. Piimaga pumbatakse organismist välja palju mineraalaineid (eeskätt Ca ja Mg), mis on hädavajalikud selleks, et erutuslaine saaks kulgeda mööda närvikanaleid. Samal ajal ei käivitu mõnikord mehhanismid, mis peavad tagama Ca, Mg ning teiste tagavarade operatiivse kasutuselevõtmise.
– Poegimishalvatus
Poegimishalvatuse tunnused: Halvatus algab sabast ja tagajalgadest ning levib pea suunas. Tagakeha muutub jahedaks, väheneb naha tundlikkus, saba muutub lõdvaks, seejärel hakkab lehm vaaruma, heidab või kukub maha ja ei tõuse enam.
Raviks antakse suu kaudu magneesiumi- ja kaltsiumisoolasid, veeni süstitakse samuti Mg- ja Ca-soolasid koos glükoosilahusega. Udarasse pumbatakse õhku ja nisad seotakse kuni 2 tunniks kinni. Poegimishalvatuse vältimiseks sööta pidevalt täisväärtuslikke mineraalsöötasid ja piirata jõu- ja mahlakate söötade hulka. Esimestel kordadel ei lüpsta udarat täiesti tühjaks.
Vastpoeginud lehma söötmine
Esimesel päeval ei söödeta lehmale juurviljasid ja jõusöötasid. Kui sööta lehmale piima sekretsiooni soodustavaid söötasid, täitub niigi turses udar ülemäära ja udara kandesidemed rebenevad või venivad välja.
Jõusöötade ja mahlakate söötade söötmise alustamisel jälgitakse udara olukorda. Nende söötade hulka suurendatakse vastavalt udaraturse taandumisele (pidurdavad udaraturse taandumist). Teisel päeval pärast poegimist võib anda lehmale jõusööta 1-2 kg. Kõige sobivam on kaerajahu, see sisaldab toorkiudu ja toorrasva ning on lahtistava toimega (poegimisel kaotab lehm palju vett ja seetõttu tekib kerge kõhukinnisus).
Lehma tuleb sööta nii, et udaraturse kaoks 7.-9. päevaks pärast poegimist, samas tuleb toodangutase 10-ndaks päevaks tõsta võimalikult kõrgele. Kui toodangu-taset ei tõsteta piisavalt kiiresti, jääb reeglina väikeseks kogu laktatsiooni toodang. Täisratsioonilisele söötmisele võib üle minna alles siis, kui udaraturse on täielikult kadunud.
10-ndaks päevaks peab toodang tõusma vähemalt 25 kg-ni täiskasvanud lehmal, 15 kg-ni esimest ja 20 kg-ni teist korda poeginud lehmal. Kui piima on 5 kg võrra rohkem, söödetakse lehma paari nädala vältel isu järgi, et toodangutase tõuseks kiiresti võimalikult kõrgele. Ühtlasi fikseeritakse tarbetud söötade kogused, mille põhjal arvutatakse välja maksimaalne kuivaine tarbimise potentsiaal. Pärast 1-2-nädalast isu järgi söötmist tõuseb toodangutase, kiireneb ainevahetus ja suureneb isu. Nüüd hakatakse looma poolt valitud maitsvamaid söötasid märkamatult asendama odavatega.
1-2 kuu vältel (sõltuvalt kehakaalu suurusest) pärast poegimist lüpsavad lehmad osaliselt kehavarude arvelt - annavad rohkem piima, kui ratsiooni järgi peaksid andma. Hea lehm lüpsab kehavarude arvelt 6 liitrit piima lisaks ja kaotab kehakaalust kuni 1 kg päevas. Keskmine lehm annab lisaks 3 liitrit piima ja kaotab kaalus 0,5 kg päevas. Kasutatakse ära avanss-söödaga saadud toitained. Kehavarude arvelt ei või lasta lüpsta väikesekasvulistel esmapoeginud lehmadel - see põhjustab nende kasvu seiskumist.
Söötmine laktatsiooni kestel
Lüpsiperioodi kestel on lehm tavaliselt uuesti tiine, vältida tuleb hallitanud söötade söötmist. Söötmise abil püütakse vältida tiinusest tingitud tootmise langust.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodangutase alanema headel lehmadel vähehaaval ja sujuvalt, kehvematel lehmadel kiiremini ja hüppeliselt. Tavaliselt on aga hüppeline toodangutaseme langus tingitud söötmis-pidamisvigadest. Hüppeliselt langenud toodangu taset ei õnnestu tavaliselt taastada. Saamata jäänud piim vähendab sissetulekut, samal ajal kulutused ei muutu. Selleks et vältida järsku toodangutaseme langust, tuleb lehma sööta väga täpselt - hoolitseda selle eest, et ei tekiks puudust ühegi toitefaktori osas. Ühtedelt söötadelt teistele üleviimine peab toimuma hästi sujuvalt.
Lehma kinnijätmine
1-1,5 kuud enne lehma poegimist jäetakse lehm kinni. Kinnisperiood ei tohi olla lühem kui 1 kuu, muidu ei jõua lehm valmistuda järgnevaks lüpsiperioodiks ja toodangutase alaneb. Kinnisperiood ei pea olema pikem kui 1,5 kuud.
Et lehm kinni jääks, lõpetatakse täielikult jõu- ja mahlakate söötade söötmine, vähendatakse heina ja haljassööda hulka ja ka joogivett antakse ainult jaopärast. Mida tugevamalt piirata söötade ja joogivee hulka, seda kiiremini jääb lehm kinni ja seda väiksem on udarapõletiku oht. Kui kinnijätmisel tekib udarapõletik, võib see jääda märkamata ja väljaravimata ning põletik muutub uuesti ägedaks pärast poegimist (ägenemist soodustab udaraturse) ja terve udaraveerand võib rivist välja langeda ning lüpsiperioodil piim saamata jääda.
Kui toodangutase on söötade ja vee piiramise tagajärjel vähenenud alla 10 kg, siis hakatakse lehma lüpsma üks kord päevas, seejärel üle päeva, lõpuks üle kahe päeva. Nii võib 15-20 kg toodanguga lehma jätta kinni kahe nädala jooksul.
Söötmise iseärasusi siirdeperioodil
Siirdeperiood - talvistelt söötadelt suvistele ja suvistelt talvistele ülemineku periood. Kui lehma söödetakse pikema perioodi vältel ühtede söötadega, siis kohaneb ta nendega ja hakkab teisi söötasid võõrastama, need võivad põhjustada seedehäireid ja toodangu languse.
Kevadine siirdesöötmine.
Noor karjamaarohi on toorkiuvaene ja proteiinirikas ning põhjustab kõhulahtisuse. Kõhulahtisuse tagajärjel halveneb söötade seedimine ja toitainete omastamine, mistõttu langeb järsult piima rasvaprotsent ja päevatoodangu tase (tavaliselt algab tugevam langus 3-4 päeval). Toodangu languse ärahoidmiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara. Samal ajal jätkatakse laudas talviste söötade andmist, lõpetatakse kartuli, juurviljade ja silo söötmine või vähendatakse nende hulka, suurendatakse heina ja põhu hulka. Esimestel päevadel karjatatakse lehma vaid paari-kolme tunni vältel, karjamaal oleku aega pikendatakse sujuvalt. Kui rohi hakkab kasvama kiiremini, lõpetatakse mahlakate söötade söötmine laudas täielikult, heina ja põhu söötmist jätkatakse.
Esimestel karjatamispäevadel väheneb veidi piima hulk ja tõuseb rasvaprotsent. Esimese nädala lõpul muutub olukord vastupidiseks - toodangu maht suureneb ja rasvaprotsent hakkab langema. Kui head heina pole piisavalt, siis rasva% võib langeda alla 3. Kõrge toodanguga lehmad vajavad heina ka hiljem kogu suve vältel, eriti siis, kui neid peetakse ristikurikkal karjamaal.
Pärast 6-kuuseks saamist jõusöötade kogust ei suurendata, järjest suurenev toitainete vajadus kaetakse mahukate söötade arvelt, et soodustada seedeorganite mahukaks kujunemist ja kujundada isu. Jõusöötade hulga suurenemine põhjustab loomade nuumumist, aga pidurdab hea lüpsilehma omaduste väljakujunemist.
Söötmine teisel eluaastal peab olema niisugune, et garanteeriks vähemalt 400 g juurdekasvu ööpäevas. Kui juurdekasv on väiksem, häirub paljude elutähtsate organite areng, eriti tugevasti saab kannatada immuunsüsteem. Halveneb söödakasutus ja tekib seede-, hingamis- ning vereringeelundkondade krooniline arengupeetus.
Tiine mullika ja kinnislehma söötmine
Hoiduda tuleb riknenud ja hallitanud söötadest, külmunud juurviljadest, kartulist ja silost, sest need põhjustavad aborte, surnudsünde ja loote kahjustusi (kõige sagedasemad on maksakahjustused).
Kinnisperioodil söödetakse lehma nii tugevasti, nagu annaks ta 7-8 kg piima päevas (avanss-söötmine). Selle sööda arvelt moodustub kehavaru, mida lehm kasutab pärast poegimist täiendava piimakoguse andmiseks.
Lehma söötmine viimastel poegimiseelsetel päevadel
Viimastel poegimiseelsetel päevadel jälgitakse hoolsalt udara seisukorda, udaraturse tekkimisel ja viimaste poegimiseelsete tunnuste avaldumisel lõpetatakse jõu- ja mahlakate söötade söötmine, et pidurdada udara töösse lülitumist ja muuta piimatoodangu kasv sujuvamaks. Udara järsust töölehakkamisest võib tekkida poegimishalvatus. Piimaga pumbatakse organismist välja palju mineraalaineid (eeskätt Ca ja Mg), mis on hädavajalikud selleks, et erutuslaine saaks kulgeda mööda närvikanaleid. Samal ajal ei käivitu mõnikord mehhanismid, mis peavad tagama Ca, Mg ning teiste tagavarade operatiivse kasutuselevõtmise.
– Poegimishalvatus
Poegimishalvatuse tunnused: Halvatus algab sabast ja tagajalgadest ning levib pea suunas. Tagakeha muutub jahedaks, väheneb naha tundlikkus, saba muutub lõdvaks, seejärel hakkab lehm vaaruma, heidab või kukub maha ja ei tõuse enam.
Raviks antakse suu kaudu magneesiumi- ja kaltsiumisoolasid, veeni süstitakse samuti Mg- ja Ca-soolasid koos glükoosilahusega. Udarasse pumbatakse õhku ja nisad seotakse kuni 2 tunniks kinni. Poegimishalvatuse vältimiseks sööta pidevalt täisväärtuslikke mineraalsöötasid ja piirata jõu- ja mahlakate söötade hulka. Esimestel kordadel ei lüpsta udarat täiesti tühjaks.
Vastpoeginud lehma söötmine
Esimesel päeval ei söödeta lehmale juurviljasid ja jõusöötasid. Kui sööta lehmale piima sekretsiooni soodustavaid söötasid, täitub niigi turses udar ülemäära ja udara kandesidemed rebenevad või venivad välja.
Jõusöötade ja mahlakate söötade söötmise alustamisel jälgitakse udara olukorda. Nende söötade hulka suurendatakse vastavalt udaraturse taandumisele (pidurdavad udaraturse taandumist). Teisel päeval pärast poegimist võib anda lehmale jõusööta 1-2 kg. Kõige sobivam on kaerajahu, see sisaldab toorkiudu ja toorrasva ning on lahtistava toimega (poegimisel kaotab lehm palju vett ja seetõttu tekib kerge kõhukinnisus).
Lehma tuleb sööta nii, et udaraturse kaoks 7.-9. päevaks pärast poegimist, samas tuleb toodangutase 10-ndaks päevaks tõsta võimalikult kõrgele. Kui toodangu-taset ei tõsteta piisavalt kiiresti, jääb reeglina väikeseks kogu laktatsiooni toodang. Täisratsioonilisele söötmisele võib üle minna alles siis, kui udaraturse on täielikult kadunud.
10-ndaks päevaks peab toodang tõusma vähemalt 25 kg-ni täiskasvanud lehmal, 15 kg-ni esimest ja 20 kg-ni teist korda poeginud lehmal. Kui piima on 5 kg võrra rohkem, söödetakse lehma paari nädala vältel isu järgi, et toodangutase tõuseks kiiresti võimalikult kõrgele. Ühtlasi fikseeritakse tarbetud söötade kogused, mille põhjal arvutatakse välja maksimaalne kuivaine tarbimise potentsiaal. Pärast 1-2-nädalast isu järgi söötmist tõuseb toodangutase, kiireneb ainevahetus ja suureneb isu. Nüüd hakatakse looma poolt valitud maitsvamaid söötasid märkamatult asendama odavatega.
1-2 kuu vältel (sõltuvalt kehakaalu suurusest) pärast poegimist lüpsavad lehmad osaliselt kehavarude arvelt - annavad rohkem piima, kui ratsiooni järgi peaksid andma. Hea lehm lüpsab kehavarude arvelt 6 liitrit piima lisaks ja kaotab kehakaalust kuni 1 kg päevas. Keskmine lehm annab lisaks 3 liitrit piima ja kaotab kaalus 0,5 kg päevas. Kasutatakse ära avanss-söödaga saadud toitained. Kehavarude arvelt ei või lasta lüpsta väikesekasvulistel esmapoeginud lehmadel - see põhjustab nende kasvu seiskumist.
Söötmine laktatsiooni kestel
Lüpsiperioodi kestel on lehm tavaliselt uuesti tiine, vältida tuleb hallitanud söötade söötmist. Söötmise abil püütakse vältida tiinusest tingitud tootmise langust.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodangutase alanema headel lehmadel vähehaaval ja sujuvalt, kehvematel lehmadel kiiremini ja hüppeliselt. Tavaliselt on aga hüppeline toodangutaseme langus tingitud söötmis-pidamisvigadest. Hüppeliselt langenud toodangu taset ei õnnestu tavaliselt taastada. Saamata jäänud piim vähendab sissetulekut, samal ajal kulutused ei muutu. Selleks et vältida järsku toodangutaseme langust, tuleb lehma sööta väga täpselt - hoolitseda selle eest, et ei tekiks puudust ühegi toitefaktori osas. Ühtedelt söötadelt teistele üleviimine peab toimuma hästi sujuvalt.
Lehma kinnijätmine
1-1,5 kuud enne lehma poegimist jäetakse lehm kinni. Kinnisperiood ei tohi olla lühem kui 1 kuu, muidu ei jõua lehm valmistuda järgnevaks lüpsiperioodiks ja toodangutase alaneb. Kinnisperiood ei pea olema pikem kui 1,5 kuud.
Et lehm kinni jääks, lõpetatakse täielikult jõu- ja mahlakate söötade söötmine, vähendatakse heina ja haljassööda hulka ja ka joogivett antakse ainult jaopärast. Mida tugevamalt piirata söötade ja joogivee hulka, seda kiiremini jääb lehm kinni ja seda väiksem on udarapõletiku oht. Kui kinnijätmisel tekib udarapõletik, võib see jääda märkamata ja väljaravimata ning põletik muutub uuesti ägedaks pärast poegimist (ägenemist soodustab udaraturse) ja terve udaraveerand võib rivist välja langeda ning lüpsiperioodil piim saamata jääda.
Kui toodangutase on söötade ja vee piiramise tagajärjel vähenenud alla 10 kg, siis hakatakse lehma lüpsma üks kord päevas, seejärel üle päeva, lõpuks üle kahe päeva. Nii võib 15-20 kg toodanguga lehma jätta kinni kahe nädala jooksul.
Söötmise iseärasusi siirdeperioodil
Siirdeperiood - talvistelt söötadelt suvistele ja suvistelt talvistele ülemineku periood. Kui lehma söödetakse pikema perioodi vältel ühtede söötadega, siis kohaneb ta nendega ja hakkab teisi söötasid võõrastama, need võivad põhjustada seedehäireid ja toodangu languse.
Kevadine siirdesöötmine.
Noor karjamaarohi on toorkiuvaene ja proteiinirikas ning põhjustab kõhulahtisuse. Kõhulahtisuse tagajärjel halveneb söötade seedimine ja toitainete omastamine, mistõttu langeb järsult piima rasvaprotsent ja päevatoodangu tase (tavaliselt algab tugevam langus 3-4 päeval). Toodangu languse ärahoidmiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara. Samal ajal jätkatakse laudas talviste söötade andmist, lõpetatakse kartuli, juurviljade ja silo söötmine või vähendatakse nende hulka, suurendatakse heina ja põhu hulka. Esimestel päevadel karjatatakse lehma vaid paari-kolme tunni vältel, karjamaal oleku aega pikendatakse sujuvalt. Kui rohi hakkab kasvama kiiremini, lõpetatakse mahlakate söötade söötmine laudas täielikult, heina ja põhu söötmist jätkatakse.
Esimestel karjatamispäevadel väheneb veidi piima hulk ja tõuseb rasvaprotsent. Esimese nädala lõpul muutub olukord vastupidiseks - toodangu maht suureneb ja rasvaprotsent hakkab langema. Kui head heina pole piisavalt, siis rasva% võib langeda alla 3. Kõrge toodanguga lehmad vajavad heina ka hiljem kogu suve vältel, eriti siis, kui neid peetakse ristikurikkal karjamaal.
SÖÖTMINE
VEISTE SÖÖTMINE
Vasika jootmine ja söömaõpetamine, söötmine
Esimesel nädalal antakse vasikale iga päev vähemalt 4 liitrit piima päevas, teisel 6 liitrit, kolmandal 8 liitrit. Piim peab olema lüpsisoe ja esimestel nädalatel joodetakse ainult oma ema piima. Neljandal nädalal alustatakse piima väljavahetamist lõssi vastu. Seda tehakse sujuvalt, lõpetatakse alles viienda nädala lõpus. Järsk üleminek põhjustab kõhulahtisuse ja seedeorganite arengu pidurdumise.
Lõssi joodetakse vasikatele kuni 6-kuuseks saamiseni. 2-3 kuuseks saamiseni vähemalt 6 liitrit päevas, 4-5 elukuul vähemalt 5 liitrit, 6-ndal kuul 3 liitrit. Kui lõssi on vähe, võib selle jootmise nuumloomaks kasvatatavatele vasikatele lõpetada 5-ndal elukuul.
Heina ja jõusööta hakkavad vasikad sööma teise elunädala lõpul. Mida kiiremini ja rohkem, seda kiiremini arenevad nende seedeorganid mahukateks ja kohanevad üha suuremate söödakogustega. Sellest tulenevalt toimub nende areng ja kasv kiiremini ja neist saavad paremad lüpsilehmad.
Et ahvatleda vasikaid sööma võimalikult palju, söödetakse neile hästi kvaliteetset peenekõrrelist soolaga maitsestatud heina. Heina hoitakse sõimes pidevalt. Jõusööta ja heina söödetakse isu järgi kuni 6-kuuseks saamiseni. Neljanda elukuu lõpul suudab vasikas süüa 1 kg jõusööta päevas, 6-kuuselt 1,5 kg päevas.
Kahe aastaga vasikast piimalehmaks
Loomakasvataja ei saa vasikast lehma kasvatamisel lubada endale ühtegi viga. Seejuures peab ta vasikakasvatusse investeerima nii oma aega kui raha. Sellise eesmärgi saavutamiseks on tähtis osa nii ternes- kui kogu piimaperioodil tervikuna.
Ternespiima tähtsusest on ka eelmistes infolehtedes juttu olnud, piimaperioodil on aga mitu punkti, millele tuleb erilist tähelepanu pöörata:
• Täispiima või piimaasendaja söötmine peale ternespiima
• Vasikate kõhulahtisuse vältimine
• Vaba juurdepääs puhtale veele
• Vasika mao kiire arengu tagamine
• Vasikate võõrutamine.
Kas piim või piimapulber? Ternespiimaperiood kestab tavaliselt kolm päeva. Üleminekul piima või piimapulbriga söötmisele peab farmer kindlasti arvestama kumb on odavam. Siiski pole hind ainuke näitaja mida arvestada. Nii piimal kui piimapulbril on omad plussid ja miinused. Piimapulbri eeliseks on tema koostise stabiilsus. Nõrgad vasikad aga kasvavad paremini kui neid sööta täispiimaga. Samas esineb piimapulbri kasutamisel vasikatel harvem aneemiat ehk kehvveresust. Piimaga söötmisel võib vasikas nakatuda lehmalt pärinevate haigustekitajatega.
Piima temperatuur. Täispiima temperatuur söötmisel on alla 37oC. Piimaasendaja söötmisel peab segu temperatuur olema 40oC, et see enne vasikateni jõudmist ei jõuaks liigselt maha jahtuda.
Vasikate kõhulahtisus võib olla tingitud kas söötmisest või nakkusest. Kõhulahtisus on laialt levinud ja selle varases staadiumis on raske tekkepõhjusele jälile saada. Et probleemi vältida, on oluline järgida mitmeid punkte:
• Poegimise hügieen
• Desinfitseeri vastsündinu naba kohe peale poegimist
• Sööda vasikale ternespiima piisavas koguses
• Kasutades piimaasendajat, sega see korralikult
• Jälgi, et piim või asendaja oleks sobiva temperatuuriga
• Sööda vasikat kindlate intervallidega
• Jälgi, et vasikad ei ulatuks üksteiseni
• Kindlusta vasikatele puhas, kuiv allapanu ja väldi tuuletõmbust
• Kasutades vasikate pidamisel individuaalbokse, desinfitseeri need peale igat vasikat
Söötmisest tingitud kõhulahtisus. Enamasti juhtub seda piimaga söötmisel ja põhjuseks on just vasika söötmise viis.
Vasikas peab saama ka piisavalt vett. Ainult piimast ei piisa vasika vedelikutarbe rahuldamiseks. Nii täispiima kui piimaasendaja söötmisel peab vasikas saama puhast joogivett. Koguseliselt vajab vasikas vett esimesel nädalal umbes 2 liitrit päevas. Nädal enne võõrutamist vajab ta vett juba umbes 6 liitrit. Vahetult peale piima söötmist ei tohiks vasikale aga vett anda, sest sellisel juhul vesi lahjendab piima vasika maos ja see omakorda võib tekitada seedehäireid.
Stimuleeri vasika mao arenemist. Vasikal on sündides juba olemas neljaosaline magu, kuid ainult libedik on aktiivne ja moodustab umbes 60 % kogu mao mahust. Täiskasvanud lehmal on see vähenenud 8 % ni. Vasika esimestel elupäevadel funktsioneerib ta magu nagu lihtmagu.
Konsentraatide ja koresööda söötmine. Mäletsejalistel on oluline tagada liitmao kiire areng. Kuna eesmärgiks on kasvatada vasikast lehm kahe aastaga, peavad lisaks kõigele muule ka tema seedeorganid olema täielikult välja arenenud. Kui vasikatele söödetakse liiga suures koguses piimasööta liiga pika aja jooksul, toimub piima seedimine libedikus ja pidurdub tema vatsa areng. Et vasika vats areneks normaalselt, peab vasikale hakkama ka varakult konsentraate ja heina lisaks pakkuma. Et saavutada vasika kiire kasv, tuleb teda kasvatada nagu nuumalooma. Praktikas tähendab see, et vasikas peaks kasvama 650 grammi ööpäevas. Et vältida rasvumist, tuleb rangelt kinni pidada söötmisgraafikust, ega tohi näiteks peale haigust vasika söötmisega üle pingutada. Nendel vasikatel, keda söödetakse ainult piima ja koresöödaga, ei arene magu korralikult välja. Seepärast on kõrgekvaliteediliste konsentraatide - startersööda söötmine vasikatele äärmiselt oluline. Vasika startersööda toorproteiini sisaldus peaks olema 18-19 %.
Vasika võõrutamine 8-10 nädala vanuselt. Võõrutamisega võetakse vasika ratsioonist piimasööt ja asendatakse see startersööda ja koresöödaga. Üleminek ei tohi olla järsk kuid sellega ei tohi ka venitada. Piima söötmine tuleks lõpetada kui vasikas on võimeline sööma kuni 2 kg startersööta päevas. Sellises vanuses vasikas on võimeline sööma starterit koguseliselt rohkem kui heina. Et saavutada vasika kiire areng esimese 6 kuu jooksul, tuleb selle faktiga arvestada. Umbes kuue kuu vanuselt selline starteri - heina vahekord muutub, sest vasika magu on selleks ajaks välja arenenud ja ta on võimeline sööma suures koguses heakvaliteedilist koresööta.
Vasika kehakaal võõrutamisel peaks moodustama 12-15% täiskasvanud lehma kehakaalust. Kui näiteks lehm kaalub 650 kg, oleks ideaalne vasika kaal võõrutamisel 80 kg.
Vasika jootmine ja söömaõpetamine, söötmine
Esimesel nädalal antakse vasikale iga päev vähemalt 4 liitrit piima päevas, teisel 6 liitrit, kolmandal 8 liitrit. Piim peab olema lüpsisoe ja esimestel nädalatel joodetakse ainult oma ema piima. Neljandal nädalal alustatakse piima väljavahetamist lõssi vastu. Seda tehakse sujuvalt, lõpetatakse alles viienda nädala lõpus. Järsk üleminek põhjustab kõhulahtisuse ja seedeorganite arengu pidurdumise.
Lõssi joodetakse vasikatele kuni 6-kuuseks saamiseni. 2-3 kuuseks saamiseni vähemalt 6 liitrit päevas, 4-5 elukuul vähemalt 5 liitrit, 6-ndal kuul 3 liitrit. Kui lõssi on vähe, võib selle jootmise nuumloomaks kasvatatavatele vasikatele lõpetada 5-ndal elukuul.
Heina ja jõusööta hakkavad vasikad sööma teise elunädala lõpul. Mida kiiremini ja rohkem, seda kiiremini arenevad nende seedeorganid mahukateks ja kohanevad üha suuremate söödakogustega. Sellest tulenevalt toimub nende areng ja kasv kiiremini ja neist saavad paremad lüpsilehmad.
Et ahvatleda vasikaid sööma võimalikult palju, söödetakse neile hästi kvaliteetset peenekõrrelist soolaga maitsestatud heina. Heina hoitakse sõimes pidevalt. Jõusööta ja heina söödetakse isu järgi kuni 6-kuuseks saamiseni. Neljanda elukuu lõpul suudab vasikas süüa 1 kg jõusööta päevas, 6-kuuselt 1,5 kg päevas.
Kahe aastaga vasikast piimalehmaks
Loomakasvataja ei saa vasikast lehma kasvatamisel lubada endale ühtegi viga. Seejuures peab ta vasikakasvatusse investeerima nii oma aega kui raha. Sellise eesmärgi saavutamiseks on tähtis osa nii ternes- kui kogu piimaperioodil tervikuna.
Ternespiima tähtsusest on ka eelmistes infolehtedes juttu olnud, piimaperioodil on aga mitu punkti, millele tuleb erilist tähelepanu pöörata:
• Täispiima või piimaasendaja söötmine peale ternespiima
• Vasikate kõhulahtisuse vältimine
• Vaba juurdepääs puhtale veele
• Vasika mao kiire arengu tagamine
• Vasikate võõrutamine.
Kas piim või piimapulber? Ternespiimaperiood kestab tavaliselt kolm päeva. Üleminekul piima või piimapulbriga söötmisele peab farmer kindlasti arvestama kumb on odavam. Siiski pole hind ainuke näitaja mida arvestada. Nii piimal kui piimapulbril on omad plussid ja miinused. Piimapulbri eeliseks on tema koostise stabiilsus. Nõrgad vasikad aga kasvavad paremini kui neid sööta täispiimaga. Samas esineb piimapulbri kasutamisel vasikatel harvem aneemiat ehk kehvveresust. Piimaga söötmisel võib vasikas nakatuda lehmalt pärinevate haigustekitajatega.
Piima temperatuur. Täispiima temperatuur söötmisel on alla 37oC. Piimaasendaja söötmisel peab segu temperatuur olema 40oC, et see enne vasikateni jõudmist ei jõuaks liigselt maha jahtuda.
Vasikate kõhulahtisus võib olla tingitud kas söötmisest või nakkusest. Kõhulahtisus on laialt levinud ja selle varases staadiumis on raske tekkepõhjusele jälile saada. Et probleemi vältida, on oluline järgida mitmeid punkte:
• Poegimise hügieen
• Desinfitseeri vastsündinu naba kohe peale poegimist
• Sööda vasikale ternespiima piisavas koguses
• Kasutades piimaasendajat, sega see korralikult
• Jälgi, et piim või asendaja oleks sobiva temperatuuriga
• Sööda vasikat kindlate intervallidega
• Jälgi, et vasikad ei ulatuks üksteiseni
• Kindlusta vasikatele puhas, kuiv allapanu ja väldi tuuletõmbust
• Kasutades vasikate pidamisel individuaalbokse, desinfitseeri need peale igat vasikat
Söötmisest tingitud kõhulahtisus. Enamasti juhtub seda piimaga söötmisel ja põhjuseks on just vasika söötmise viis.
Vasikas peab saama ka piisavalt vett. Ainult piimast ei piisa vasika vedelikutarbe rahuldamiseks. Nii täispiima kui piimaasendaja söötmisel peab vasikas saama puhast joogivett. Koguseliselt vajab vasikas vett esimesel nädalal umbes 2 liitrit päevas. Nädal enne võõrutamist vajab ta vett juba umbes 6 liitrit. Vahetult peale piima söötmist ei tohiks vasikale aga vett anda, sest sellisel juhul vesi lahjendab piima vasika maos ja see omakorda võib tekitada seedehäireid.
Stimuleeri vasika mao arenemist. Vasikal on sündides juba olemas neljaosaline magu, kuid ainult libedik on aktiivne ja moodustab umbes 60 % kogu mao mahust. Täiskasvanud lehmal on see vähenenud 8 % ni. Vasika esimestel elupäevadel funktsioneerib ta magu nagu lihtmagu.
Konsentraatide ja koresööda söötmine. Mäletsejalistel on oluline tagada liitmao kiire areng. Kuna eesmärgiks on kasvatada vasikast lehm kahe aastaga, peavad lisaks kõigele muule ka tema seedeorganid olema täielikult välja arenenud. Kui vasikatele söödetakse liiga suures koguses piimasööta liiga pika aja jooksul, toimub piima seedimine libedikus ja pidurdub tema vatsa areng. Et vasika vats areneks normaalselt, peab vasikale hakkama ka varakult konsentraate ja heina lisaks pakkuma. Et saavutada vasika kiire kasv, tuleb teda kasvatada nagu nuumalooma. Praktikas tähendab see, et vasikas peaks kasvama 650 grammi ööpäevas. Et vältida rasvumist, tuleb rangelt kinni pidada söötmisgraafikust, ega tohi näiteks peale haigust vasika söötmisega üle pingutada. Nendel vasikatel, keda söödetakse ainult piima ja koresöödaga, ei arene magu korralikult välja. Seepärast on kõrgekvaliteediliste konsentraatide - startersööda söötmine vasikatele äärmiselt oluline. Vasika startersööda toorproteiini sisaldus peaks olema 18-19 %.
Vasika võõrutamine 8-10 nädala vanuselt. Võõrutamisega võetakse vasika ratsioonist piimasööt ja asendatakse see startersööda ja koresöödaga. Üleminek ei tohi olla järsk kuid sellega ei tohi ka venitada. Piima söötmine tuleks lõpetada kui vasikas on võimeline sööma kuni 2 kg startersööta päevas. Sellises vanuses vasikas on võimeline sööma starterit koguseliselt rohkem kui heina. Et saavutada vasika kiire areng esimese 6 kuu jooksul, tuleb selle faktiga arvestada. Umbes kuue kuu vanuselt selline starteri - heina vahekord muutub, sest vasika magu on selleks ajaks välja arenenud ja ta on võimeline sööma suures koguses heakvaliteedilist koresööta.
Vasika kehakaal võõrutamisel peaks moodustama 12-15% täiskasvanud lehma kehakaalust. Kui näiteks lehm kaalub 650 kg, oleks ideaalne vasika kaal võõrutamisel 80 kg.
LÜPSMINE
LÜPSMINE
Veisekasvatusseadmeid\lypsimasina asetamine udarale.jpg
Enne lüpsi puhastatakse udara ümbrus, lüpsipoolne jalg, udar ja nisad. Kui lehma peetakse ja lüpstakse puhtal karjamaal, siis võib piirduda kuivpuhastamisega (kuiva või veidi niiske lapiga), mis on lehma tervisele parem kui udara pesemine. Kuivpuhastamisega võib piirduda vaid siis, kui udar on praktiliselt puhas. Tavaliselt tuleb udar puhtaks pesta ja seejärel kuivatada niiske lapiga.
Et lehm sõõrduks, viiakse pesemise ja kuivatamisega üheaegselt läbi udara-massaaž. Nii masseerides, pestes kui ka kuivatades alustatakse ülevalt udara baasi piirkonnast ja liigutakse ülevalt alla, lõpetatakse nisade ja nisaotstega. Vajaduse korral jätkatakse massaaži ka pärast kuivatamist.
GoodMilkingManagementKaPildidLyupsmisest.pdf
Sõõrdumise tulemusena vabaneb hüpofüüsist oksütotsiin. See on hormoon, mis vabaneb seoses naudingutundega ja kantakse verega kehas laiali. Jõudes udarasse, põhjustab see veresoonte kapillaaristiku laienemise. Piimajuhade valendikud muutuvad suuremaks ja samal ajal tõuseb rõhk piima-alveoolides. Selle tagajärjel hakkab piim näärmekoest vajuma allapoole udaratsisterni. Oksütotsiini toimel lõtvub nisa otsas paiknev ringlihas.
Kui looma ärritada, hirmutada või teha talle haiget, paiskub verre adrenaliin. See on vastupidise toimega oksütotsiinile ja takistab piima väljumist.
Udara lüpsiks ettevalmistamisel tuleb tegutseda kiiresti. Oksütotsiini toime avaldub umbes 1 - 1,5 minutit pärast udara ettevalmistamist ja kestab ~ 5 minutit. Selle aja jooksul peab saama lehm lüpstud.
Veisekasvatusseadmeid\neurohormonaalne s66rdumisrefleks.jpg
Udar-lyps\S66rdumise neurohumoraalne skeem.gif
..\Anatoomia Bristoli ülikool\mammary.gif
PHYSIOLOGY OF MILK PRODUCTION\PHYSIOLOGY OF MILK PRODUCTION.htm
Udar-lyps\Udara siseehitus2.gif
Eellüps
Igast nisast lüpstakse käsitsi paar juga piima spetsiaalsesse nõusse mustale sõelale (mustal põhjal on muutused piimas selgemini eristatavad).
Eellüpsil:
· avastatakse muutused piimas (need viitavad mitmesugustele udarapõletikele)
· eemaldatakse nisakanalist sinna tunginud bakterimass (kui need satuksid piimasse ja hakkaksid seal kiiresti paljunema, rikneks piim ruttu)
· kontrollitakse, kas kõik nisakanalid on avatud
Eellüpsil saadud piim valatakse kõrvalises kohas maha või antakse kassile. Laudas mahakallamine soodustab bakterite levikut ning udarapõletike teket.
Pärast eellüpsi desinfitseeritakse nisaotsad ja pannakse alla lüpsimasin. Ettevalmistuse algusest lüpsimasina allapanekuni võib kuluda aega 1-2 minutit. Oksüdotsiini mõju kestab ~ 5 minutit. Kui pärast seda jääb piima udarasse ja lehma hakatakse uuesti sõõrutama, hakkab lehm üha rohkem jätma piima udarasse - ootab uut sõõrutamist. Sellega rikutakse lehm ära.
Lüpsmine
– Käsitsi
… lüpstakse kergelt pigistades. Surutakse kokku udara ja nisatsistern. Venituslüpsi ei soovitata, sest arvatakse, et see vigastab udara näärmekude.
ErinevateLoomadeLypsmine\k2silyps.gif
– Lüpsimasin
… tuleb enne lüpsi korrastada ja üle kontrollida. Alla panemisel ei tohi lasta õhku lüpsimasinasse. Kui masin susiseb, siis imetakse koos õhuga piima hulka laudatolmu ja baktereid, mis kiiresti piimas paljunevad. Kõigepealt asetatakse nisakannud tagumistele, seejärel esimestele nisadele (tagumistes udaraveerandites on rohkem piima).
Lüpsimasina pulsisagedus peab vastama ettenähtud normidele. Pulsisagedust võib reguleerida lüpsi ajal, kahetaktilistel masinatel on see 70-90 pulssi minutis, kolmetaktilistel 60-80 pulssi minutis. Vaakumi tugevus peab olema keskmiselt 380 mm/Hg. Suurema pulsisageduse abil on võimalik kiirendada piima väljutamist (kergete nisadega ja kõrgetoodanguliste lehmade puhul; ei sobi noorte ja kõvade nisadega lehmade lüpsmisel).
Masinlüpsil väljutatakse udarast kahe-kolme minuti jooksul suurem osa piimast (60-80 %). Lüpsi kestus sõltub lüpsimasina korrasolekust ja udara ettevalmistamise kiirusest. Udara näärmeosa tuleb selle aja vältel, kui oksütotsiin toimib, tühjaks lüpsta. Vastasel korral jääb see osa piimast, mis on jäänud näärmekoest välja lüpsmata, kätte saamata, pidurdub piima sekretsioon ja alaneb toodangutase.
Udar-lyps\Lypsimasina tööprintsiip.gif
Udar-lyps\Lypsimasina tööprintsiip2.gif
Veisekasvatusseadmeid\lypsiseade1.gif
Veisekasvatusseadmeid\milking machine t88 kontroll 2.gif
– Järellüps
Järellüpsiga alustatakse siis, kui piima vool on märgatavalt aeglustunud. Piimavoolu katkemist ei tohi oodata, sest siis tekib tühjaltlüps, mis on levinuim udarapõletiku (mastiidi) põhjus. Kui piim lõpeb mõnes nisas enne kui teistes, siis võetakse nisakann selle nisa alt ära ja vaakumivoolik keeratakse kahekorra. Järellüpsil vajutatakse ühe käega lüpsimasina kollektorile, et tõmmata nisakannusid allapoole, ja teise käega masseeritakse udarat ülevalt alla. Järellüps viiakse läbi 0,5-1 minuti jooksul. Udara täiesti tühjaks lüpsmine stimuleerib piima sekretsiooni.
Järellüpsil saadav piim on ~ 2 korda rammusam, kui piim keskmiselt.
Lüpsi ajal ja tänu sõõrdumisele aktiveerub udara verevarustus. Kolmekordset lüpsi rakendades võib paljalt selle arvel suurendada toodangu taset 10-15 % võrra. Selle põhjused:
· Sõõrutamine ja verevarustuse tugevnemine toimub kahe korra asemel kolm korda.
· Udar on täiesti tühi kahe korra asemel kolmel korral.
· Välditakse udara ülemäärast täitumist ja sellega kaasnevat piima tekke pidurdumist.
вторник, 3 марта 2009 г.
tomatid.
Tomat ''Severnõi Poljus'' F1
Tootja: Urožai Udachi
"Põhjapoolus". Ultrakiireltvalmiv, külmakindel, determinantne hübriid kõrgusega kuni 60 cm. Tõusmetest valmimiseni kulub 90-93 päeva. Vili kaalub 200 g. Haigustekindel. Pakis seemneid 0,1 g.Enne istutamist võib töödelda kasvuregulaatoriga: Epin (0,5 ml 2 liitri vee kohta) - see suurendab võrsumisenergiat ja idanevust ning vastupidavust keskkonna ebasoodsatele teguritele. Seemneid leotatakse 2 tundi arvestades 20 ml 10 grammi seemnete kohta. Seemned külvatakse kastidesse pikkusega 40-50cm, laiusega 30-35 cm, kõrgusega 8 cm., mis on täidetud mulla-huumuse seguga. Seemikute parimaks algkasvuks lisatakse segusse koos veega järgnevaid mineraalväetisi: (1g/10l vee kohta) ammooniumsalpeetrit 5-10, superfosfaati 40-50, kaaliumsulfaati 15-20 või kasutatakse nitroammofoskat 40-60g/10l vee kohta. Kastid paigutatakse tuppa, sooja kasvuhoonesse või lavasse. Enne külvi pind niisutatakse ja ühtlustatakse. Iga 5cm tagant tehakse 0,5-1cm sügavused vaod. Seemned pannakse neisse 1cm vahedega. Mida harvemini on külvatud, seda kauem võivad istikud olla istutuskastides, ilma et peaks kartma nende pikaksvenimist. Peale külvamist kaetakse seemned niiske pinnasega umbes 1,5-2 cm paksuselt. Õhem katmine viib ülemise pinnasekihi (kus asuvad seemned) kuivamiseni. Kastid kaetakse kilega-see tagab ühtlased tõusmed. Kuid kile kasutamine päikeselistel päevadel viib kilealuse temperatuuri tõusuni kuni +30-40˚ ja tõusmed võivad hukkuda. Kui külvikastid asuvad pimenduses, tuleb enne tõusmete tärkamist kile eemaldada ja kastid valguse kätte panna. Peale idulehtede avanemist temperatuuri alandatakse +13-16˚ni päeval ja +11-13˚öösel, et vältida taimede pikaksvenimist. Nädala pärast seda suurendatakse: päeval päikselise ilmaga kuni +20-22˚, pilvisel päeval kuni +18-19˚, öösel +17-18˚.
Soovitatav on kasta tõusmeid päkeselistel päevadel hommikupoole. Üleliigne õhuniiskus põhjustab taimede haigestumist pruunmädanikku. Tihti kahjustub seemne idulehtede väljumiskoht seemnete liiga õhukese katmise või nende madala kvaliteedi tõttu. See häirib ja tihti ka pidurdab oluliselt tõusmete kasvu. Et kergendada seemnekesta eemaldumist tõusmetelt, võib idulehtede avanemise ajal taimi pritsida sooja veega. Seemnekest märgub ja eemaldub ja eraldub kergemini.
Pikeerimine on vajalik selleks, et taim saaks küllaldaselt pinnast ja õhku edasiseks kasvuks ja arenguks. Mida varem (avatud idulehtede faasis) tehakse pikeerimine, seda kergemini taimed seda taluvad. Kuid selle tõttu, et taimed on veel nõrgad, saab suur osa neist kahjustuda. Optimaalne aeg selleks on esimese- teise pärislehe ilmumise aeg. See juhtub 10-14 päeva peale tärkamist. Pikeerimiseks valitakse hästiarenenud taimed. Eelnevalt tuleb istutuskastis muld korralikult läbi niisutada. Tõusmed kaevatakse ettevaatlikult välja püüdes võimalikult vähe kahjustada nende juuri. Istutatakse tavalisel kas turba-, paber-, papp, polüetüleen- või muudesse pottidesse läbimõõduga 8-12 cm. Pinnasesegu, millega pott täidetakse koosneb 7 mahuosast kõduturbast, kahest mahuosast huumusest ja ühest mahuosast mullast. Pinnasesegu võib valmistada ka kolmest osast saepurust, ühest osast mullast ja kahest osast turbast. Saadud segu kastetakse mineraalväetiste lahusega arvestusega (1g/10l): ammooniumsalpeeter-10, superfosfaat-50, kaaliumfosfaat-20, magneesiumsulfaat-10.
Pinnasesse tehakse auk sügavusega 5-6 cm, millesse asetatakse taim kuni idulehtedeni. On hädavajalik jälgida, et selle juur ei painduks ülespoole. Pinnast tihendatakse kergelt juurekaela läheduses. Ümberistutatud istikuid kastetakse sooja veega, pimendatakse ühe-kahe päeva jooksul juurdumise kiirendamiseks. Istikute kasvatamisel peab pidevalt jälgima õhutemperatuuri ja –niiskuse näitajaid. Pinnase ja õhu temperatuur sõltub valgustusest. Kasvu algetappides ei ületa õhutemperatuur +20˚, öösel +17-18˚. Peale 4-5 lehe ilmumist vähendatakse temperatuuri +18-20˚ päeval ja +14-15˚ öösel. Sombusel päeval alandatakse temperatuuri 2-3 ˚ võrra. Nädal-kaks enne väljaistutamist vähendatakse päevast temperatuuri kuni +17-18˚-ni.
Pinnase temperatuur peab olema vähemalt +18-20˚. Istikuid kastetakse mõõdukalt päikeselistel päevadel hommikuti. Liigne niiskus mullas ja õhus põhjustab taimede liigset kasvu. Istikud tulevad siis veljaveninud ja haprad. Pinnase liigne kuivus aga mõjutab taimede hilisemat viljakust. Nädal enne väljaistutamist vähendatakse kastmist järsult. Koos alandatud temperatuuriga mõjub see istikutele karastavalt. Kodustes tingimustes istikute kasvatamisel on oluline perioodiliselt õhku niisutada. Kasvuhoones või soojakus, kuhu varem väetist ei ole pandud, antakse istikutele lisatoitu: esimest korda 1-2 nädalat peale pikeerimist, teist korda 7-10 päeva peale istutamist. Väetisesse kuulub (1g/10l): ammooniumsalpeeter-5-7, superfosfaat-30-40, kaaliumsulfaat-15-20. Kui nimetatud komponente pole, kasutatakse nitroammofoskat arvestusega 15-20g ämbri vee kohta. Istikuid kastetakse hommikul, päikeselistel päevadel. Väetistelahust kasutatakse arvestusega 10l 1-1,5 ruutmeetri kohta. Kohe peale väetamist kastetakse puhta veega väetisejääkide eemaldamiseks lehtedelt.
Kui istikuid kasvatatakse lihtsates kilealustes või külmades kasvuhoonetes, tuleb ööseks panna lisakatteid. Karmimateks välitingimusteks tuleb istikuid järk-järgult ette valmistada, alustades sellega 25-30 päeva vanuses. Kui istikuid kasvatati toas, tuleb hakata neid päeval välja viima. Järk-järgult suurendatakse taimede väljasoleku aega. 3-4 päeva enne väljaistutamist jäetakse taimed terveks ööpäevaks välja. Välja istutatakse tomatid kõrgusega mitte rohkem kui 30-35 cm, tüve paksusega 0,8-1cm. Taimedel peab olema 5-6 (determinantsetel sortidel) või 7-9 (indeterminantsetel sortidel) lehte ja esimesed õiepungad kujunenud.
Tomat " Irina Sedek"
Tootja: SeDeK
Väga varajane (85-92 päeva) sort. Determinantne taim kõrgusega 65 cm. Vili kaalub 140-160 g. Haigustekindel. Universaalne kasutamine.
Tomat ''Fütoftoroosikindel''
Tootja: Urožai Udach
Avamaatomat. Kompaktne determinantne taim kõrgusega kuni 50 cm. Vilja pikkus 5-7 cm, kaaluga 55-68 g. Kasutatakse värskena, hästi sobib ka konserveerimiseks.
Tomat ''Holodok''
Tootja: Urožai Udachi
Kiirevalmiv külmakindel sort. Tõusmetest valmimiseni kulub 90 päeva. Ei vaja külgvõsude eemaldamist. Viljad lapik-ümmargused kaaluga kuni 200 g. Erepunased, tihedad, lihakad ja väga magusad. Haigustekindel.
Tomat ''Ljana''
Tootja: Aelita
Ultrakiire valmimisega sort, tõusmetest saagini 80- 90 päeva. Sobib kasvatamiseks avamaal, põõsas madal, vili ümmargune, 70- 80 g, head maitseomadused.
Tomat ''Nikola''
Tootja: Urožai Udachi
Populaarne varavalmiv sort, külmakindel, ei vaja külgvõsude eemaldamist. (Parandatud "Sibirski Skorospely"). Avamaale ja katmikalale. Tärkamisest valmimiseni 95-105 päeva. Determinantne, kõrgus 60-65 cm. Vili lapikümar, kergelt ribiline, punane, lihakas, kuni 140 g, suurepäraste maitseomadustega. Vili sobib ülihästi terviklikuks konserveerimiseks ja värskelt tarbimiseks. Vastupidav peamiste tomatihaiguste suhtes.
Tomat ''Severjanin''
Tootja: Biotechnica
Ultravarajane sort avamaale (tõusmetest valmimiseni kulub 92-95 päeva). Esimeses kobaras viljad kaaluvad 180-190 g. Taimel on kokku 3-4 kobarat.
Tomat ''Zimnjaja Visnja'' (Talvine Kirss)
Tootja: Biotechnica
Külmakindel varajane sort avamaale. Tõusmetest valmimiseni kulub 103-105 päeva. Ei vaja külgvõrsete eemaldamist. Vili tumevaarika värvusega, lihakas ja väga magus kaaluga 90-110 g. Sort hästi kasvatakse avamaal Põhjamaadel.
Tomat Banaan Punane Lycopersicon lycopersicum
Tootja: Gavrish
Väga varajane, tärkamisest viljakandeni 95 päeva. Avamaale, ei vaja külgvõsude eemaldamist ja spetsiaalset kujundamist. Taime kõrgus kuni 70 cm. Õitsemine lihtne, kobaras 8-12 vilja. Üks taim annab umbes 2 kg vilju.100 g massiga vili väga ilus, piklik, punane, nii värskelt kui terviklikuks konserveerimiseks. Istutustihedus 3- 5 taime ruutmeetrile, saagikus 2,5-3 kg taimelt. 1 gramm = 250-400 seemet. Optimaalne idanemistemperatuur +23-25 oC.
Tomat Betalux
Tootja: SeDeK
Tootja: Gavrish
Madalakasvuline (40-50 cm), ultravaravalmiv (80-85 päeva tärkamisest viljakandeni) sort. Tüvitaim ei vaja toestamist ega külgvõsude eemaldamist. Külv kasti on aprilli algus- keskpaik. Istutus avamaale mai alguses 30-35 päevaselt. Sorti võib kasvatada otsekülviga mai alguses kilekatte alla, seejuures pikeerida avamaale juuni alguses. 60-70 g massiga lapikümarat kuju viljad. Tänu suurepärasele maitsele asendamatu värskete suvesalatite valmistamiseks. Istutusskeem 30x50 cm. Kõrge varavalmivuse tõttu ei kahjustu lehemädanikust, annab kogu saagi 2 nädalaga. Viljakande algus - juuni lõpp. Taime saagikus u 2 kg. Koristus juunis, juulis. Pakis seemneid 12 tk.
Tomat Chelnok
Tootja: Gavrish
Ultravarajane sort avamaale (tõusmetest valmimiseni kulub 82-121 päeva). 40-45 cm kõrgune taim, mis ei vaja külgvõrsete eemaldamist. Vili on "ninaga" ja kaalub 50-60 g. Suurepärased maitseomadused. Pakendis seemneid 0,2 g.
Tomat Chibis
Tootja: SeDeK
Tootja: SeDeK
Tootja: Sedek
.Tomat Leevike
Tootja: Biotechnica
Sobib avamaale istutamiseks.Uus superkiire valmidusega sort. Tõusmetest kuni küpsemiseni 95-97 päeva. Põõsas lihtne, madala kasvuga 30-40 cm kõrge. Ei vaja külgvõsude kärpimist. Vili on ümar, sile, punane, suur, kaalub 130-150 g, vastupidavad pragunemisele. Istutamise skeem 70*30, vastupidav ebasoodsatele ilmastikutingimustele. Mõeldud kasvatamiseks avamaale ilma kileta. Sordi väärtus – supervarajane! Külvamise aeg 1-7 aprill. Seemikute ümberpikeerimine 26-28 aprillil, istikute istutamine avamaale 4-8 juunil. Valminud viljade küpsemine ja korjamine 22-25 juuli. Pakendis 25 tk.
Tomat Leningradi kiirevalmiv
Tootja: Biotechnica
Tomat Lumekuninganna
Tootja: Aelita
Ülivarajane avamaasort. Sobib nii köetavasse kui mitteköetavasse kile- või klaasmajja, kiletunnelisse. Tõusmetest viljakande alguseni 90-95 päeva. Determinantne, kõrgus 40-45 cm, poollaiuv, keskmise lehestikuga. Kobarate moodustumise tihedus üle 1-2 lehe. Vili tehnilises küpsuses praktiliselt valge, täisküpsuses punane, lapikümar, sile, 4-6-kambriline, 100-120 g, hea maitsega, lõhenemiskindel. Noor taim talub lühiajalisi miinustemperatuure. Talub hästi põuda ja vähest jahenemist isegi õitseajal. Vastupidav viirushaigustele, lehemädanikku praktiliselt ei nakatu. Värskelt tarbimiseks ja sissetegemiseks. Ühtlane valmimine, hea säilivus ja maitseomadused on teinud selle sordi aednike lemmikuks. Seemneid pakis 0,05 g.
Tomat Lumikelluke
Tootja: Biotechnica
Sobib avamaale. Superuudis! Loodi ülivarajane külmakindel sort. Sobib ainult avamaale, eriti loode ja Karelia piirkonna tingimustesse. Ei vaja pikaajalist istikute ettekasvatamist kodustes tingimustes. Seemnete külvamine mitteköetavasse kasvuhoonesse15-20 aprill või sõnnikuga väetatud kilekasvuhoonesse 20-25 aprill. Avamaale istutatakse 10-15 juuni. Viljade täielik küpsemine lõpeb 10-15 august. Taim on keskmise jämedusega kompaktne, kui kasvatamisel kasutatakse muldamist, taim moodustab kolm vart. Katsetuse tulemusena Leningradi piirkonnas näitasid, et igal varrel vormub kolm lihtsat kobarat, massiline õitsemine algab 24 juunil, massiline viljade tekkimine 3 juulil. Esimesel kobaral vormivad viljad kaaluga 150g, siledad, ovaalsed, punased. Teisel ja kolmandal kobaral viljad on veidiväiksemad 90-110g, kobaral 5 vilja. Ühe taime viljakus on 1,6 kg. Maksimaalse tulemuse saavutamiseks vajalik: seemnete külvamine mitte varem kui aprilli teisel poolel istikute istutamine avamaale peale 10 juunit peale istutamist grundile ei tohi väetada lämmastikku sisaldavate väetistega. Pakendis 20tk.
Tomat Maksimka
Tootja: Aelita
Suurepärane maitse! Varajane sort avamaale. Tõusmetest valmimiseni kulub 75-80 päeva. Taime kõrgus 50-60 cm. Viljad kaaluvad 65-106,0 g. 1 gramm = 250-400 seemet. Optimaalne idanemistemperatuur +23-25 oC. Pakis seemneid 0,1 g.
Tomat Novichok (Uustulnuk)
Tootja: Aelita
Tootja: Aelita
Ultravarajane madal avamaa sort. Lehed näevad välja nagu porgandil. Kobaras 6-7 tomatit. Viljakus 6-9 kg/taimest. Vähenõudlik ja väga magus. Haigustekindel. Pakis seemneid 0,1 g.
Tomat Raketa
Tootja: NK
Tomat SEVERNOJE TŠUDO
Tootja: Tsvetushi Sad
Tootja: Aelita
Uus varajane ja saagikas sort Põhjamaadele (tõusmetest valmimiseni kulub 100-105 päeva), mida kasvatakse avamaal ja kilemajas. Kompaktsed taimed taluvad hästi madalaid temperatuure. Vili kaalub 200-300 g. Sobib konserveerimiseks ja värskena. Haigustekindel. Pakendis seemneid 0,1 g.
Tomat Zasolotšnoe tšudo
Tootja: Aelita
Sort "Parim Soolamiseks". Ei vaja võsude eemaldamist. Haiguskindel. Varajane. Vili tihke, säilib hästi. Avamaale. Determinantne, kompaktne. Lihtõisik, vili punane, tugev, sile, piklikovaalne, 2-3-kambriline, 65-85 g. Valmimine ühtlane. Transpordikindel, vastupidav põhiliste tomatihaiguste suhtes. Terviklikuks sissetegemiseks. Suurepäraste maitseomadustega. 1 gramm = 250-400 seemet. Optimaalne idanemistemperatuur 23-25 oC. Pakendis 0,1 g.
Tootja: Urožai Udachi
"Põhjapoolus". Ultrakiireltvalmiv, külmakindel, determinantne hübriid kõrgusega kuni 60 cm. Tõusmetest valmimiseni kulub 90-93 päeva. Vili kaalub 200 g. Haigustekindel. Pakis seemneid 0,1 g.Enne istutamist võib töödelda kasvuregulaatoriga: Epin (0,5 ml 2 liitri vee kohta) - see suurendab võrsumisenergiat ja idanevust ning vastupidavust keskkonna ebasoodsatele teguritele. Seemneid leotatakse 2 tundi arvestades 20 ml 10 grammi seemnete kohta. Seemned külvatakse kastidesse pikkusega 40-50cm, laiusega 30-35 cm, kõrgusega 8 cm., mis on täidetud mulla-huumuse seguga. Seemikute parimaks algkasvuks lisatakse segusse koos veega järgnevaid mineraalväetisi: (1g/10l vee kohta) ammooniumsalpeetrit 5-10, superfosfaati 40-50, kaaliumsulfaati 15-20 või kasutatakse nitroammofoskat 40-60g/10l vee kohta. Kastid paigutatakse tuppa, sooja kasvuhoonesse või lavasse. Enne külvi pind niisutatakse ja ühtlustatakse. Iga 5cm tagant tehakse 0,5-1cm sügavused vaod. Seemned pannakse neisse 1cm vahedega. Mida harvemini on külvatud, seda kauem võivad istikud olla istutuskastides, ilma et peaks kartma nende pikaksvenimist. Peale külvamist kaetakse seemned niiske pinnasega umbes 1,5-2 cm paksuselt. Õhem katmine viib ülemise pinnasekihi (kus asuvad seemned) kuivamiseni. Kastid kaetakse kilega-see tagab ühtlased tõusmed. Kuid kile kasutamine päikeselistel päevadel viib kilealuse temperatuuri tõusuni kuni +30-40˚ ja tõusmed võivad hukkuda. Kui külvikastid asuvad pimenduses, tuleb enne tõusmete tärkamist kile eemaldada ja kastid valguse kätte panna. Peale idulehtede avanemist temperatuuri alandatakse +13-16˚ni päeval ja +11-13˚öösel, et vältida taimede pikaksvenimist. Nädala pärast seda suurendatakse: päeval päikselise ilmaga kuni +20-22˚, pilvisel päeval kuni +18-19˚, öösel +17-18˚.
Soovitatav on kasta tõusmeid päkeselistel päevadel hommikupoole. Üleliigne õhuniiskus põhjustab taimede haigestumist pruunmädanikku. Tihti kahjustub seemne idulehtede väljumiskoht seemnete liiga õhukese katmise või nende madala kvaliteedi tõttu. See häirib ja tihti ka pidurdab oluliselt tõusmete kasvu. Et kergendada seemnekesta eemaldumist tõusmetelt, võib idulehtede avanemise ajal taimi pritsida sooja veega. Seemnekest märgub ja eemaldub ja eraldub kergemini.
Pikeerimine on vajalik selleks, et taim saaks küllaldaselt pinnast ja õhku edasiseks kasvuks ja arenguks. Mida varem (avatud idulehtede faasis) tehakse pikeerimine, seda kergemini taimed seda taluvad. Kuid selle tõttu, et taimed on veel nõrgad, saab suur osa neist kahjustuda. Optimaalne aeg selleks on esimese- teise pärislehe ilmumise aeg. See juhtub 10-14 päeva peale tärkamist. Pikeerimiseks valitakse hästiarenenud taimed. Eelnevalt tuleb istutuskastis muld korralikult läbi niisutada. Tõusmed kaevatakse ettevaatlikult välja püüdes võimalikult vähe kahjustada nende juuri. Istutatakse tavalisel kas turba-, paber-, papp, polüetüleen- või muudesse pottidesse läbimõõduga 8-12 cm. Pinnasesegu, millega pott täidetakse koosneb 7 mahuosast kõduturbast, kahest mahuosast huumusest ja ühest mahuosast mullast. Pinnasesegu võib valmistada ka kolmest osast saepurust, ühest osast mullast ja kahest osast turbast. Saadud segu kastetakse mineraalväetiste lahusega arvestusega (1g/10l): ammooniumsalpeeter-10, superfosfaat-50, kaaliumfosfaat-20, magneesiumsulfaat-10.
Pinnasesse tehakse auk sügavusega 5-6 cm, millesse asetatakse taim kuni idulehtedeni. On hädavajalik jälgida, et selle juur ei painduks ülespoole. Pinnast tihendatakse kergelt juurekaela läheduses. Ümberistutatud istikuid kastetakse sooja veega, pimendatakse ühe-kahe päeva jooksul juurdumise kiirendamiseks. Istikute kasvatamisel peab pidevalt jälgima õhutemperatuuri ja –niiskuse näitajaid. Pinnase ja õhu temperatuur sõltub valgustusest. Kasvu algetappides ei ületa õhutemperatuur +20˚, öösel +17-18˚. Peale 4-5 lehe ilmumist vähendatakse temperatuuri +18-20˚ päeval ja +14-15˚ öösel. Sombusel päeval alandatakse temperatuuri 2-3 ˚ võrra. Nädal-kaks enne väljaistutamist vähendatakse päevast temperatuuri kuni +17-18˚-ni.
Pinnase temperatuur peab olema vähemalt +18-20˚. Istikuid kastetakse mõõdukalt päikeselistel päevadel hommikuti. Liigne niiskus mullas ja õhus põhjustab taimede liigset kasvu. Istikud tulevad siis veljaveninud ja haprad. Pinnase liigne kuivus aga mõjutab taimede hilisemat viljakust. Nädal enne väljaistutamist vähendatakse kastmist järsult. Koos alandatud temperatuuriga mõjub see istikutele karastavalt. Kodustes tingimustes istikute kasvatamisel on oluline perioodiliselt õhku niisutada. Kasvuhoones või soojakus, kuhu varem väetist ei ole pandud, antakse istikutele lisatoitu: esimest korda 1-2 nädalat peale pikeerimist, teist korda 7-10 päeva peale istutamist. Väetisesse kuulub (1g/10l): ammooniumsalpeeter-5-7, superfosfaat-30-40, kaaliumsulfaat-15-20. Kui nimetatud komponente pole, kasutatakse nitroammofoskat arvestusega 15-20g ämbri vee kohta. Istikuid kastetakse hommikul, päikeselistel päevadel. Väetistelahust kasutatakse arvestusega 10l 1-1,5 ruutmeetri kohta. Kohe peale väetamist kastetakse puhta veega väetisejääkide eemaldamiseks lehtedelt.
Kui istikuid kasvatatakse lihtsates kilealustes või külmades kasvuhoonetes, tuleb ööseks panna lisakatteid. Karmimateks välitingimusteks tuleb istikuid järk-järgult ette valmistada, alustades sellega 25-30 päeva vanuses. Kui istikuid kasvatati toas, tuleb hakata neid päeval välja viima. Järk-järgult suurendatakse taimede väljasoleku aega. 3-4 päeva enne väljaistutamist jäetakse taimed terveks ööpäevaks välja. Välja istutatakse tomatid kõrgusega mitte rohkem kui 30-35 cm, tüve paksusega 0,8-1cm. Taimedel peab olema 5-6 (determinantsetel sortidel) või 7-9 (indeterminantsetel sortidel) lehte ja esimesed õiepungad kujunenud.
Tomat " Irina Sedek"
Tootja: SeDeK
Väga varajane (85-92 päeva) sort. Determinantne taim kõrgusega 65 cm. Vili kaalub 140-160 g. Haigustekindel. Universaalne kasutamine.
Tomat ''Fütoftoroosikindel''
Tootja: Urožai Udach
Avamaatomat. Kompaktne determinantne taim kõrgusega kuni 50 cm. Vilja pikkus 5-7 cm, kaaluga 55-68 g. Kasutatakse värskena, hästi sobib ka konserveerimiseks.
Tomat ''Holodok''
Tootja: Urožai Udachi
Kiirevalmiv külmakindel sort. Tõusmetest valmimiseni kulub 90 päeva. Ei vaja külgvõsude eemaldamist. Viljad lapik-ümmargused kaaluga kuni 200 g. Erepunased, tihedad, lihakad ja väga magusad. Haigustekindel.
Tomat ''Ljana''
Tootja: Aelita
Ultrakiire valmimisega sort, tõusmetest saagini 80- 90 päeva. Sobib kasvatamiseks avamaal, põõsas madal, vili ümmargune, 70- 80 g, head maitseomadused.
Tomat ''Nikola''
Tootja: Urožai Udachi
Populaarne varavalmiv sort, külmakindel, ei vaja külgvõsude eemaldamist. (Parandatud "Sibirski Skorospely"). Avamaale ja katmikalale. Tärkamisest valmimiseni 95-105 päeva. Determinantne, kõrgus 60-65 cm. Vili lapikümar, kergelt ribiline, punane, lihakas, kuni 140 g, suurepäraste maitseomadustega. Vili sobib ülihästi terviklikuks konserveerimiseks ja värskelt tarbimiseks. Vastupidav peamiste tomatihaiguste suhtes.
Tomat ''Severjanin''
Tootja: Biotechnica
Ultravarajane sort avamaale (tõusmetest valmimiseni kulub 92-95 päeva). Esimeses kobaras viljad kaaluvad 180-190 g. Taimel on kokku 3-4 kobarat.
Tomat ''Zimnjaja Visnja'' (Talvine Kirss)
Tootja: Biotechnica
Külmakindel varajane sort avamaale. Tõusmetest valmimiseni kulub 103-105 päeva. Ei vaja külgvõrsete eemaldamist. Vili tumevaarika värvusega, lihakas ja väga magus kaaluga 90-110 g. Sort hästi kasvatakse avamaal Põhjamaadel.
Tomat Banaan Punane Lycopersicon lycopersicum
Tootja: Gavrish
Väga varajane, tärkamisest viljakandeni 95 päeva. Avamaale, ei vaja külgvõsude eemaldamist ja spetsiaalset kujundamist. Taime kõrgus kuni 70 cm. Õitsemine lihtne, kobaras 8-12 vilja. Üks taim annab umbes 2 kg vilju.100 g massiga vili väga ilus, piklik, punane, nii värskelt kui terviklikuks konserveerimiseks. Istutustihedus 3- 5 taime ruutmeetrile, saagikus 2,5-3 kg taimelt. 1 gramm = 250-400 seemet. Optimaalne idanemistemperatuur +23-25 oC.
Tomat Betalux
Tootja: SeDeK
Ultrakiirevalmiv sort (kuni 95 päeva). Madalkasvuline: 40-50 cm, tugeva varsega. Ei vaja külgvõrsete eemaldamist. Vili kaalub 80-120 g. Väga magusad. Võib külvata otse oma kohale.
Tootja: Gavrish
Madalakasvuline (40-50 cm), ultravaravalmiv (80-85 päeva tärkamisest viljakandeni) sort. Tüvitaim ei vaja toestamist ega külgvõsude eemaldamist. Külv kasti on aprilli algus- keskpaik. Istutus avamaale mai alguses 30-35 päevaselt. Sorti võib kasvatada otsekülviga mai alguses kilekatte alla, seejuures pikeerida avamaale juuni alguses. 60-70 g massiga lapikümarat kuju viljad. Tänu suurepärasele maitsele asendamatu värskete suvesalatite valmistamiseks. Istutusskeem 30x50 cm. Kõrge varavalmivuse tõttu ei kahjustu lehemädanikust, annab kogu saagi 2 nädalaga. Viljakande algus - juuni lõpp. Taime saagikus u 2 kg. Koristus juunis, juulis. Pakis seemneid 12 tk.
Tomat Chelnok
Tootja: Gavrish
Ultravarajane sort avamaale (tõusmetest valmimiseni kulub 82-121 päeva). 40-45 cm kõrgune taim, mis ei vaja külgvõrsete eemaldamist. Vili on "ninaga" ja kaalub 50-60 g. Suurepärased maitseomadused. Pakendis seemneid 0,2 g.
Tomat Chibis
Tootja: SeDeK
Varajane ja väga saagikas madalkasvuline sort. Tõusmetest valmimiseni kulub 89-95 päeva. Taime kõrgus 60 cm. Vili kaalub 60-70 g. Suurepäraselt sobib konserveerimiseks. Pakis 0,1 g.
Tomat HanTootja: SeDeK
Kiirevalmiv, determinantne, suureviljaline sort (90-98 päeva). Taime kõrgus kuni 60 cm. Vili kaalub 150 g ja rohkem. Suurepärased maitseomadused. Universalne kasutamine. Pakis 0,2 g.
Tootja: Sedek
Ultravarajane sort avamaale. 30-40 cm kõrgune determinantne taim. Annab kobaras 5-7 vilja. Vili kaalub 80-100 g. Pakis 0,1 g
.Tomat Leevike
Tootja: Biotechnica
Sobib avamaale istutamiseks.Uus superkiire valmidusega sort. Tõusmetest kuni küpsemiseni 95-97 päeva. Põõsas lihtne, madala kasvuga 30-40 cm kõrge. Ei vaja külgvõsude kärpimist. Vili on ümar, sile, punane, suur, kaalub 130-150 g, vastupidavad pragunemisele. Istutamise skeem 70*30, vastupidav ebasoodsatele ilmastikutingimustele. Mõeldud kasvatamiseks avamaale ilma kileta. Sordi väärtus – supervarajane! Külvamise aeg 1-7 aprill. Seemikute ümberpikeerimine 26-28 aprillil, istikute istutamine avamaale 4-8 juunil. Valminud viljade küpsemine ja korjamine 22-25 juuli. Pakendis 25 tk.
Tomat Leningradi kiirevalmiv
Tootja: Biotechnica
Kuulub superkiirevalmidusega sortide hulka. Küpsemine loodepiirkondades algab 20-25 juuli.Augusti keskel valmib peaaegu kogu saak. Tänu oma superkiirele valmimisele on kaitstud haiguste eest. Põõsas on tüvega, 20-30 cm kõrge, ei vaja külgvõsude kärpimist. Vili ümar, punane, 50-60 g. Istutatakse tihedalt 5-6 taime ühele m2. Pakendis 25 tk.
Miks tomati lehed keerduvad torru? Tomati lehtede torrukeerdumise põhjuseid on väga palju. Esmalt,see tuleneb temperatuuri ja õhuniiskuse režiimi rikkumisest. Vahel tõmbuvad lehed torru liiga kõrge temperatuuri puhul. Kõrgendatud temperatuur 35 kraadi ja rohkem,on sageli kasvuhoones kile all,mis võimendab hingamise protsessi ja toimub kiire toitainete lagunemine, samal ajal, kui nende ainete omastamine ja kogumine langeb sellise temperatuuri juures märgatavalt. Järgneb lehtede nälgimine ja nad hakkavad keerduma. See on eriti ohtlik, kui juured asuvad külmas,aga ladvik kogeb kõrgetemperatuurilist stressi. Palava ilmaga on vaja jõu dsalt kasvuhooneid tuulutada, kõrvaldades tõmbetuult, varjutada taimi,valgendada aknaid kriidiga. Allapoole keerduvad lehed võivad olla bakteriaalsesse vähki haigestumise esmaseks tunnuseks.Pärast keerdumist närbuvad alumised lehed ära, lähevad pruuniks ja kuivavad tasapisi ära. Seejärel leherootsudel ja lehevarte alumisel küljel, aga samuti vartel ilmuvad haavakesed ja praod. Varre läbilõikel võib näha punakaspruuni trahhide rõngast, mis on bakterioosi poolt kahjustatud. Haigus levib seemnete ja pinnase kaudu. Lehed keerduvad allapoole ka fosforipuudusel. Lehe ülemine osa muutub hallikas-roheliseks ja rootsud violetselt-punaseks. Noored lehed väänduvad alla ka väävlipuudusel. Hiljem arenevad neil ebatasased laigud.Sissepoole keerduvad noored lehed booripuudusel. Sealjuures keskmised lehed kolletuvad, rootsud muutuvad purpurseteks. Sama pilt ilmub ka boori üleküllusel, selle erinevusega, et väändunud leheosad muutuvad kuivaks, nagu paber. Kuigi taime ladvik näeb peaaegu normaalne välja,keerdub ta samuti pärastpoole. Kui pinnases on tsingi üleküllus, siis tomati vanad lehed väänduvad tugevalt alla, lehe alumine pool värvub violetseks,alates servadest lehe keskmesse. Torusse keerduvad keskmiste rootsude poole tomati noored lehed, vase vajakajäämisel. Lehevarred on sealjuures allapoole paindunud.Hiljem,reeglina,neil lehtedel arenevad kloroos ja ne kroos.Kaltsiumi puudulikkus pinnases avaldub taimedel tomatilehtede deformeerumises ja nende ülespoole keerdumises. Lehed sealjuures känguvad, kasvupung hukkub ,aga viljadele ilmub hiljem tipu mädanik. Lehe servad "käharduvad" kaaliumi puudusel. Tagajärjeks ilmub vanadele lehtedele nekroos. Kõige peenemad raod kahvatuvad,aga lehe servad muutuvad punakaspruuniks. Magneesiumi üleküllusel,mida sageli kuritarvitavad aiapidajad,selle kättesaadavuse pärast, on enam märgata mitte keerdumist, vaid noorte lehtede kortsumist. Värvi poolest eristuvad nad intensiivsema tooni poolest.Tomat Lumekuninganna
Tootja: Aelita
Ülivarajane avamaasort. Sobib nii köetavasse kui mitteköetavasse kile- või klaasmajja, kiletunnelisse. Tõusmetest viljakande alguseni 90-95 päeva. Determinantne, kõrgus 40-45 cm, poollaiuv, keskmise lehestikuga. Kobarate moodustumise tihedus üle 1-2 lehe. Vili tehnilises küpsuses praktiliselt valge, täisküpsuses punane, lapikümar, sile, 4-6-kambriline, 100-120 g, hea maitsega, lõhenemiskindel. Noor taim talub lühiajalisi miinustemperatuure. Talub hästi põuda ja vähest jahenemist isegi õitseajal. Vastupidav viirushaigustele, lehemädanikku praktiliselt ei nakatu. Värskelt tarbimiseks ja sissetegemiseks. Ühtlane valmimine, hea säilivus ja maitseomadused on teinud selle sordi aednike lemmikuks. Seemneid pakis 0,05 g.
Tomat Lumikelluke
Tootja: Biotechnica
Sobib avamaale. Superuudis! Loodi ülivarajane külmakindel sort. Sobib ainult avamaale, eriti loode ja Karelia piirkonna tingimustesse. Ei vaja pikaajalist istikute ettekasvatamist kodustes tingimustes. Seemnete külvamine mitteköetavasse kasvuhoonesse15-20 aprill või sõnnikuga väetatud kilekasvuhoonesse 20-25 aprill. Avamaale istutatakse 10-15 juuni. Viljade täielik küpsemine lõpeb 10-15 august. Taim on keskmise jämedusega kompaktne, kui kasvatamisel kasutatakse muldamist, taim moodustab kolm vart. Katsetuse tulemusena Leningradi piirkonnas näitasid, et igal varrel vormub kolm lihtsat kobarat, massiline õitsemine algab 24 juunil, massiline viljade tekkimine 3 juulil. Esimesel kobaral vormivad viljad kaaluga 150g, siledad, ovaalsed, punased. Teisel ja kolmandal kobaral viljad on veidiväiksemad 90-110g, kobaral 5 vilja. Ühe taime viljakus on 1,6 kg. Maksimaalse tulemuse saavutamiseks vajalik: seemnete külvamine mitte varem kui aprilli teisel poolel istikute istutamine avamaale peale 10 juunit peale istutamist grundile ei tohi väetada lämmastikku sisaldavate väetistega. Pakendis 20tk.
Tomat Maksimka
Tootja: Aelita
Suurepärane maitse! Varajane sort avamaale. Tõusmetest valmimiseni kulub 75-80 päeva. Taime kõrgus 50-60 cm. Viljad kaaluvad 65-106,0 g. 1 gramm = 250-400 seemet. Optimaalne idanemistemperatuur +23-25 oC. Pakis seemneid 0,1 g.
Tomat Novichok (Uustulnuk)
Tootja: Aelita
Keskvarajane, determinantne sort (114-127 päeva). Kompaktne taim kõrgusega kuni 80 cm. Vili kaalub 75-100 g. Haigustekindel. Pakis 0,3 g.
Tomat Polaari Kiirevalmiv
Tootja: Biotechnica
Ultrakiire valmimisega determinantne sort, kõrgusega kuni 30 cm. Viljad on madala taime kohta suured, kuni 150 g, õunakujulised, punased, hapukasmagusad, lihakad. Viljub hästi ka ebasoodsates tingimustes, talub madalaid temperatuure, eriti sobiv sort mahla ja tomatipasta tegemiseks. Sobib ka soolamiseks. Pakis 25 seemet.
Tomat PorgandiTootja: Aelita
Ultravarajane madal avamaa sort. Lehed näevad välja nagu porgandil. Kobaras 6-7 tomatit. Viljakus 6-9 kg/taimest. Vähenõudlik ja väga magus. Haigustekindel. Pakis seemneid 0,1 g.
Tomat Raketa
Tootja: NK
Keskvarajane sort avamaale. Superdeterminantne ja kompaktne. Vili kaalub 40-60 g. Haigustekindel. Ideaalselt sobib konserveerimiseks. Pakendis seemneid 0,3 g.
Tomat SEVERNOJE TŠUDO
Tootja: Tsvetushi Sad
Lihakate, pirnikujuliste, punaste, tihkete viljadega, mille mass on kuni 100 g, külmakindel, suuresaagiline, varavalmiv sort avamaale ja katmikalale. Aeg tärkamisest valmimiseni 100-110 päeva. 50-60 cm kõrgune determinantne taim moodustab 4-5 vilja kobaras. Väärtus: terviklikuks konserveerimiseks, viljade külmakindlus, hea maitse, suur saagikus. Pakis seemneid 0,1 g.
Tomat Sibirskaja Skazka F1 (Siberi Muinasjutt)
Tootja: Urožai Udachi
Varajane külmakindel determinantne hübriid kõrgusega 70 cm.Tõusmetest valmimiseni kulub 85-105 päeva. Ei vaja külgvõrsete eemaldamist. Vili kaalub kuni 130 g. Viljakus 9-10 kg/m2. Suurepärased maitseomadused. Seemneid pakis 0,1g.
Tootja: Aelita
Uus varajane ja saagikas sort Põhjamaadele (tõusmetest valmimiseni kulub 100-105 päeva), mida kasvatakse avamaal ja kilemajas. Kompaktsed taimed taluvad hästi madalaid temperatuure. Vili kaalub 200-300 g. Sobib konserveerimiseks ja värskena. Haigustekindel. Pakendis seemneid 0,1 g.
Tomat Zasolotšnoe tšudo
Tootja: Aelita
Sort "Parim Soolamiseks". Ei vaja võsude eemaldamist. Haiguskindel. Varajane. Vili tihke, säilib hästi. Avamaale. Determinantne, kompaktne. Lihtõisik, vili punane, tugev, sile, piklikovaalne, 2-3-kambriline, 65-85 g. Valmimine ühtlane. Transpordikindel, vastupidav põhiliste tomatihaiguste suhtes. Terviklikuks sissetegemiseks. Suurepäraste maitseomadustega. 1 gramm = 250-400 seemet. Optimaalne idanemistemperatuur 23-25 oC. Pakendis 0,1 g.
Tomat Lumikelluke
Tootja: Biotechnica
Sobib avamaale. Superuudis! Loodi ülivarajane külmakindel sort. Sobib ainult avamaale, eriti loode ja Karelia piirkonna tingimustesse. Ei vaja pikaajalist istikute ettekasvatamist kodustes tingimustes. Seemnete külvamine mitteköetavasse kasvuhoonesse15-20 aprill või sõnnikuga väetatud kilekasvuhoonesse 20-25 aprill. Avamaale istutatakse 10-15 juuni. Viljade täielik küpsemine lõpeb 10-15 august. Taim on keskmise jämedusega kompaktne, kui kasvatamisel kasutatakse muldamist, taim moodustab kolm vart. Katsetuse tulemusena Leningradi piirkonnas näitasid, et igal varrel vormub kolm lihtsat kobarat, massiline õitsemine algab 24 juunil, massiline viljade tekkimine 3 juulil. Esimesel kobaral vormivad viljad kaaluga 150g, siledad, ovaalsed, punased. Teisel ja kolmandal kobaral viljad on veidiväiksemad 90-110g, kobaral 5 vilja. Ühe taime viljakus on 1,6 kg. Maksimaalse tulemuse saavutamiseks vajalik: seemnete külvamine mitte varem kui aprilli teisel poolel istikute istutamine avamaale peale 10 juunit peale istutamist grundile ei tohi väetada lämmastikku sisaldavate väetistega. Pakendis 20tk.
Avamaa tomatite valik ja pinnase ettevalmistamine.
Tomat kasvab ja kannab vilju igal pinnasel kuid paremini kergetel muldadel. Eriti tähtis on pinnase valik varaste sortide puhul. Muld peab olema hästi õhustatud, niiske, kõrge huumusesisaldusega,sisaldama toitaineid ja neutraalse reaktsiooniga. Armastab soojust, kõige parem valida lõunapoolsed, lõuna-idapoolsed või lõuna läänepoolsed alad. Valitakse looduslikult või kunstlikult kevadtuulte eest kaitstud alad, kõrge tara või kulisstaimed.Kõige parem on tomatit kasvatada peale kapsast, sibulat, kurki,kabatsokki või neid kultuure, mille alla viiakse värsket sõnnikut. Ei soovitata reda kasvatada tomati, kartuli, pipra järel vähemalt 2-3 aastat. Ei soovitata ka naabrust aladega, kus kasvatatakse kartulit, kuna haigused ja kahjurid on neil kultuuridelt suuremalt jaolt sarnased.
Parimaid tulemusi annab kevadine mineraalväetistega väetamine. Varase tomati kasvatamiseks on efektiivne lisada superfosfaati igasse taime istikuauku 15 gr igale taimele. See kindlustab hea viljade moodustamise ja kasvu esimestel viljaokstel. Lämmastikväetist on parem anda hiljem koos viljade kasvuga.Isegi väike liialdus pidurdab varases staadiumis taime kasvu ja varase saagi moodustamist. Sellepärast ei soovitata mulda viia värsket sõnnikut.Kui pole võimalust valida temale vajalikku pinnast kohaldatakse selleks juba olemasolevat. Rasketele savikatele muldadele lisatakse suurel hulgal orgaanikat. See ei varusta taimi mitte ainult erinevate mineraalidega vaid parandab ka tunduvalt mulla füüsikalis-mehhaanilisi omadusi. Soojuse parandamiseks ja veereziimi reguleerimiseks tehakse sellisele pinnasele peenrad orienteerudes idast läände. Kõige parem on kasutada peenart mis on vormilt kolmnurga kujuline,madalam osa lõuna pool ja kõrgem põhja pool. Lõuna osa püüab paremini päikese kiiri ja mulla t* on õhu omast +1,5-2,5* kõrgem kui tavaliselt valmistatud peenral. Sellistel peenardel valmivad viljad 5-8 päeva varem kui tasasel pinnal. Selliselt võib tomatit kasvatada ka soistel pinnastel. Liivasel ja kuival pinnal taimed ei arene. Istutusajad. Optimaalne istutusaeg avamaale on kesk-regioonides juuni esimene dekaad. See on seotud sellega, et näiteks Moskva oblastis mööduvad viimased öökülmad 12 juuni paiku. Ehkki õhu temperatuur on üle 10* juba 9 mai paiku ja põhilised öökülmad mööduvad 12 mail on väljaistutus avamaale riskantne. Istutusskeem või toitepinna suuruse valimine oleneb paljudest faktoritest. Üks neist on taime sordilised iseärasused. Isegi grupist soovitatutest determinantsetest ja pooldeterminantsetest sortidest avamaale võib eraldada nõrgema kasvuga ja kompaktsemaid. Sorte Betta, Boni-M, Gavrosh istutatakse arvestusega 4-6 taime 1/m2-le. Aljaska, Leopold F1, BiatlonF1 mitte üle 3-4 taime. Istutsskeemile loeb ka see kas taimed seotakse tugede külge. Kõike seda tuleb arvestada mitte neid ainult istutades vaid ka istikute ettekasvatamisel. Taimed istutatakse ritta. Nõrgemakasvuliste taimede kasvatamisel soov itatakse istutusskeemi 60sm reavahe ja 25-30sm taimevahe, keskmise kasvuga 70sm reavahe ja 30-35 sm taimevahe. Kui istutusskeem on õige võtavad taimed viljakandmise ajaks enda alla selle kasvupinna, mis neile on ette nähtud. Siledal pinnal võib istutusread erinevalt peenardest istutada suunaga lõunast põhja, mis annab taimele parema valgustatuse. Võib kasutada ka lintjat tomati istutamist eriti kui kasutatakse peenraid või teisi erinevaid istutuse viise.
Tavaliselt koosneb lint kahest reast vahega 50-60sm. Üks lint asetseb teisest 90-100sm kaugusel. Taimede vahe oleneb sordist ja kultuuri tüübist 25-35sm. Istikute ettevalmistus istutuseks. Varane istutamine on võimalik kui taim on õieti kasvatatud ja arenenud. Ülekasvanud taim pole võimeline järskude temperatuuride languse juures päeval ja öösel ning päikese kõrge radiatsiooni juures moodustama varast saaki. Enne istutamist töödeldakse taimi seenhaiguste vastu vasepreparaatidega bordoo vedeliku või vaskkloriidiga. Enne istutamist kastetak se taimed pottides hästi läbi et saaks istutada suure mullapalliga. Mida vähem kaotab taim juuri istutamisel seda paremini lähevad nad kasvama ja aktiivsem on nede areng ning hakkab varem saaki andma.
Taimi, mis on pottides ette kasvatatud pole vaja kasta tugevalt. Nõrgalt arenenud ja haiged taimed prakeeritakse välja.
Istutus: Taimed istutatakse istutusauku mis on varem ette valmistatud valitud skeemi järgi. Nendesse viiakse enne väetist (15gr superfosfaati ja paar labidatäit komposti) segatakse mullaga ja kastetakse hästi veega (1,0-1,5 liitrit istutusaugu kohta). Õieti kasvatatud istikud istutatakse püsti veidi kõrgemale kui ta enne kasvas. Taime ümber tihendatakse kergelt pinnas. Liiga sügavale istutatud taimed juurduvad halvasti kuna alumistes mullakihtides on istutamise ajal jahe. Muld pole jõudnud soojeneda. Ülekasvanud ja väljaveninud taimed istutatakse kaldu ladvaga lõunasse. Juured ja mittevajalik varreosa (lehed eemaldatakse) asetatakse 12-15 sm sügavusele ja kaetakse mullaga. Niiskes ja hästi soojenenud mullas arenevad varreosale 7-10 päevaga lisajuured, mis annavad taimele lisatoitaineid. Taimi on parem istutada pilvaes ilmaga või õhtul. Taimed haigestuvad vähem juurduvad paremini ja hakkavad rutem kasvama. Peale istutamist jäetakse taimede ümbrus kuivaks. Kui taimi tahetakse hiljem toestada tuleb istutamise ajal panna toed mulda põhja poole. Toe kõrgus 150sm, läbimõõduga 4-5sm 40-50 sm sügavusele nii et peale istutamist oleks taime kaugus temast 8Tomatite kasvatamine avamaal.
Alustame külgvõsudest. Paljud asjarmastajad-aiapidajad rõõmustavad südamest, kui näevad tomatipõõsal hulgalislt külgvõsusid õitsemise ajal. Aga meie kliimatingimused ei võimalda seda, et augusti alguses kõikidest õitest ka viljad valmiksid. Sellepärast vale külvõsude lõikamisest, mõned asjarmastajad kasvatavad suures koguses mittearenenud viljasid, millest küpsuse saavutavad vähesed. Allesjäänud rohelised tomatid tavaliselt haigestuvad fütaftoori ja hukkuvad augusti ududes.
Sellepärast soovitatakse tomatipõõsal, peale peakasvu, alles jätta mitte rohkem kui kaks külgvõsu ja kujundada põõsas kolmest võrsest. Külgvõsul (kasvudel) peale õiekobara moodustamist tuleb võsu latv pealpool õievart ära näpistada. Peakasvul jäetakse kaks kolm õievart. Kõik ülejäänud külgvõsud eemaldatakse kohe peale nende ilmumist kuni tomatite valmimiseni.
Augusti alguses eemaldatakse õievarred, mis ei ole veel viljaks arenenud, et kiirendada roheliste tomatite valmimist. Juuli keskel võib eemaldada lehed, mis varjavad rohelisi vilju, et päikese soojus võiks kiirendada nende valmimist.
Mitte hiljem, kui 15 juulil tomatipõõsad mullatakse, andes enne väetist, kõige parem ammofossi. Kaks triiki tikutopsitäit väetist lahustada 10 liitris vees. Igale põõsale valada 1 liiter lahust. Kui aga on olemas huumust, siis teha sellest ring ümber põõsa. Seejärel mullatakse tomatipõõsas aiamulla või turbaseguga. Et põõsa ümbruse muld (eriti savimulla puhul) ei kattuks korgiga, tuleb põõsa ümbrust kobestada.
Kasta taimi kastekannuga või voolikuga, kuid nii, et põõsas ise ei saaks märjaks. On vaja meeles pidada, et liigne kastmine on kahjulik taime juuresüsteemile.
Võitluseks kahjuritega on vaja teada, et ei tohi istutada tomatit kartulite kõrvale. Tomatipõõsaste vahele istuda küüslauku. Kui saabub tomatite valmimise aeg juuli lõpus, tuleks tomatipeenar ümbritseda vähemalt 1 m kõrguse kileaiaga. Augustis, ilmade jahenedes või vihmade saabudes, tuleb tomatipõõsad koos juurtega välja kaevata ja ülesriputada kuni viljade valmimiseni kuuri kuiva kohta.
Kui tomateid kasvatatakse reas, ei kaevata neid välja vaid kaetakse kilega.-10sm.
Tootja: Biotechnica
Sobib avamaale. Superuudis! Loodi ülivarajane külmakindel sort. Sobib ainult avamaale, eriti loode ja Karelia piirkonna tingimustesse. Ei vaja pikaajalist istikute ettekasvatamist kodustes tingimustes. Seemnete külvamine mitteköetavasse kasvuhoonesse15-20 aprill või sõnnikuga väetatud kilekasvuhoonesse 20-25 aprill. Avamaale istutatakse 10-15 juuni. Viljade täielik küpsemine lõpeb 10-15 august. Taim on keskmise jämedusega kompaktne, kui kasvatamisel kasutatakse muldamist, taim moodustab kolm vart. Katsetuse tulemusena Leningradi piirkonnas näitasid, et igal varrel vormub kolm lihtsat kobarat, massiline õitsemine algab 24 juunil, massiline viljade tekkimine 3 juulil. Esimesel kobaral vormivad viljad kaaluga 150g, siledad, ovaalsed, punased. Teisel ja kolmandal kobaral viljad on veidiväiksemad 90-110g, kobaral 5 vilja. Ühe taime viljakus on 1,6 kg. Maksimaalse tulemuse saavutamiseks vajalik: seemnete külvamine mitte varem kui aprilli teisel poolel istikute istutamine avamaale peale 10 juunit peale istutamist grundile ei tohi väetada lämmastikku sisaldavate väetistega. Pakendis 20tk.
Avamaa tomatite valik ja pinnase ettevalmistamine.
Tomat kasvab ja kannab vilju igal pinnasel kuid paremini kergetel muldadel. Eriti tähtis on pinnase valik varaste sortide puhul. Muld peab olema hästi õhustatud, niiske, kõrge huumusesisaldusega,sisaldama toitaineid ja neutraalse reaktsiooniga. Armastab soojust, kõige parem valida lõunapoolsed, lõuna-idapoolsed või lõuna läänepoolsed alad. Valitakse looduslikult või kunstlikult kevadtuulte eest kaitstud alad, kõrge tara või kulisstaimed.Kõige parem on tomatit kasvatada peale kapsast, sibulat, kurki,kabatsokki või neid kultuure, mille alla viiakse värsket sõnnikut. Ei soovitata reda kasvatada tomati, kartuli, pipra järel vähemalt 2-3 aastat. Ei soovitata ka naabrust aladega, kus kasvatatakse kartulit, kuna haigused ja kahjurid on neil kultuuridelt suuremalt jaolt sarnased.
Parimaid tulemusi annab kevadine mineraalväetistega väetamine. Varase tomati kasvatamiseks on efektiivne lisada superfosfaati igasse taime istikuauku 15 gr igale taimele. See kindlustab hea viljade moodustamise ja kasvu esimestel viljaokstel. Lämmastikväetist on parem anda hiljem koos viljade kasvuga.Isegi väike liialdus pidurdab varases staadiumis taime kasvu ja varase saagi moodustamist. Sellepärast ei soovitata mulda viia värsket sõnnikut.Kui pole võimalust valida temale vajalikku pinnast kohaldatakse selleks juba olemasolevat. Rasketele savikatele muldadele lisatakse suurel hulgal orgaanikat. See ei varusta taimi mitte ainult erinevate mineraalidega vaid parandab ka tunduvalt mulla füüsikalis-mehhaanilisi omadusi. Soojuse parandamiseks ja veereziimi reguleerimiseks tehakse sellisele pinnasele peenrad orienteerudes idast läände. Kõige parem on kasutada peenart mis on vormilt kolmnurga kujuline,madalam osa lõuna pool ja kõrgem põhja pool. Lõuna osa püüab paremini päikese kiiri ja mulla t* on õhu omast +1,5-2,5* kõrgem kui tavaliselt valmistatud peenral. Sellistel peenardel valmivad viljad 5-8 päeva varem kui tasasel pinnal. Selliselt võib tomatit kasvatada ka soistel pinnastel. Liivasel ja kuival pinnal taimed ei arene. Istutusajad. Optimaalne istutusaeg avamaale on kesk-regioonides juuni esimene dekaad. See on seotud sellega, et näiteks Moskva oblastis mööduvad viimased öökülmad 12 juuni paiku. Ehkki õhu temperatuur on üle 10* juba 9 mai paiku ja põhilised öökülmad mööduvad 12 mail on väljaistutus avamaale riskantne. Istutusskeem või toitepinna suuruse valimine oleneb paljudest faktoritest. Üks neist on taime sordilised iseärasused. Isegi grupist soovitatutest determinantsetest ja pooldeterminantsetest sortidest avamaale võib eraldada nõrgema kasvuga ja kompaktsemaid. Sorte Betta, Boni-M, Gavrosh istutatakse arvestusega 4-6 taime 1/m2-le. Aljaska, Leopold F1, BiatlonF1 mitte üle 3-4 taime. Istutsskeemile loeb ka see kas taimed seotakse tugede külge. Kõike seda tuleb arvestada mitte neid ainult istutades vaid ka istikute ettekasvatamisel. Taimed istutatakse ritta. Nõrgemakasvuliste taimede kasvatamisel soov itatakse istutusskeemi 60sm reavahe ja 25-30sm taimevahe, keskmise kasvuga 70sm reavahe ja 30-35 sm taimevahe. Kui istutusskeem on õige võtavad taimed viljakandmise ajaks enda alla selle kasvupinna, mis neile on ette nähtud. Siledal pinnal võib istutusread erinevalt peenardest istutada suunaga lõunast põhja, mis annab taimele parema valgustatuse. Võib kasutada ka lintjat tomati istutamist eriti kui kasutatakse peenraid või teisi erinevaid istutuse viise.
Tavaliselt koosneb lint kahest reast vahega 50-60sm. Üks lint asetseb teisest 90-100sm kaugusel. Taimede vahe oleneb sordist ja kultuuri tüübist 25-35sm. Istikute ettevalmistus istutuseks. Varane istutamine on võimalik kui taim on õieti kasvatatud ja arenenud. Ülekasvanud taim pole võimeline järskude temperatuuride languse juures päeval ja öösel ning päikese kõrge radiatsiooni juures moodustama varast saaki. Enne istutamist töödeldakse taimi seenhaiguste vastu vasepreparaatidega bordoo vedeliku või vaskkloriidiga. Enne istutamist kastetak se taimed pottides hästi läbi et saaks istutada suure mullapalliga. Mida vähem kaotab taim juuri istutamisel seda paremini lähevad nad kasvama ja aktiivsem on nede areng ning hakkab varem saaki andma.
Taimi, mis on pottides ette kasvatatud pole vaja kasta tugevalt. Nõrgalt arenenud ja haiged taimed prakeeritakse välja.
Istutus: Taimed istutatakse istutusauku mis on varem ette valmistatud valitud skeemi järgi. Nendesse viiakse enne väetist (15gr superfosfaati ja paar labidatäit komposti) segatakse mullaga ja kastetakse hästi veega (1,0-1,5 liitrit istutusaugu kohta). Õieti kasvatatud istikud istutatakse püsti veidi kõrgemale kui ta enne kasvas. Taime ümber tihendatakse kergelt pinnas. Liiga sügavale istutatud taimed juurduvad halvasti kuna alumistes mullakihtides on istutamise ajal jahe. Muld pole jõudnud soojeneda. Ülekasvanud ja väljaveninud taimed istutatakse kaldu ladvaga lõunasse. Juured ja mittevajalik varreosa (lehed eemaldatakse) asetatakse 12-15 sm sügavusele ja kaetakse mullaga. Niiskes ja hästi soojenenud mullas arenevad varreosale 7-10 päevaga lisajuured, mis annavad taimele lisatoitaineid. Taimi on parem istutada pilvaes ilmaga või õhtul. Taimed haigestuvad vähem juurduvad paremini ja hakkavad rutem kasvama. Peale istutamist jäetakse taimede ümbrus kuivaks. Kui taimi tahetakse hiljem toestada tuleb istutamise ajal panna toed mulda põhja poole. Toe kõrgus 150sm, läbimõõduga 4-5sm 40-50 sm sügavusele nii et peale istutamist oleks taime kaugus temast 8Tomatite kasvatamine avamaal.
Alustame külgvõsudest. Paljud asjarmastajad-aiapidajad rõõmustavad südamest, kui näevad tomatipõõsal hulgalislt külgvõsusid õitsemise ajal. Aga meie kliimatingimused ei võimalda seda, et augusti alguses kõikidest õitest ka viljad valmiksid. Sellepärast vale külvõsude lõikamisest, mõned asjarmastajad kasvatavad suures koguses mittearenenud viljasid, millest küpsuse saavutavad vähesed. Allesjäänud rohelised tomatid tavaliselt haigestuvad fütaftoori ja hukkuvad augusti ududes.
Sellepärast soovitatakse tomatipõõsal, peale peakasvu, alles jätta mitte rohkem kui kaks külgvõsu ja kujundada põõsas kolmest võrsest. Külgvõsul (kasvudel) peale õiekobara moodustamist tuleb võsu latv pealpool õievart ära näpistada. Peakasvul jäetakse kaks kolm õievart. Kõik ülejäänud külgvõsud eemaldatakse kohe peale nende ilmumist kuni tomatite valmimiseni.
Augusti alguses eemaldatakse õievarred, mis ei ole veel viljaks arenenud, et kiirendada roheliste tomatite valmimist. Juuli keskel võib eemaldada lehed, mis varjavad rohelisi vilju, et päikese soojus võiks kiirendada nende valmimist.
Mitte hiljem, kui 15 juulil tomatipõõsad mullatakse, andes enne väetist, kõige parem ammofossi. Kaks triiki tikutopsitäit väetist lahustada 10 liitris vees. Igale põõsale valada 1 liiter lahust. Kui aga on olemas huumust, siis teha sellest ring ümber põõsa. Seejärel mullatakse tomatipõõsas aiamulla või turbaseguga. Et põõsa ümbruse muld (eriti savimulla puhul) ei kattuks korgiga, tuleb põõsa ümbrust kobestada.
Kasta taimi kastekannuga või voolikuga, kuid nii, et põõsas ise ei saaks märjaks. On vaja meeles pidada, et liigne kastmine on kahjulik taime juuresüsteemile.
Võitluseks kahjuritega on vaja teada, et ei tohi istutada tomatit kartulite kõrvale. Tomatipõõsaste vahele istuda küüslauku. Kui saabub tomatite valmimise aeg juuli lõpus, tuleks tomatipeenar ümbritseda vähemalt 1 m kõrguse kileaiaga. Augustis, ilmade jahenedes või vihmade saabudes, tuleb tomatipõõsad koos juurtega välja kaevata ja ülesriputada kuni viljade valmimiseni kuuri kuiva kohta.
Kui tomateid kasvatatakse reas, ei kaevata neid välja vaid kaetakse kilega.-10sm.
четверг, 26 февраля 2009 г.
Подписаться на:
Сообщения (Atom)
