Et vältida vastsündinud vasikate sünnijärgset nakatumist, on nende naba eest hoolitsemine pärast nabaväädi katkemist olulise tähtsusega. USA teadlaste andmetel on desinfitseeritud nabadega vasikate suremus umbes 10% madalam kui vasikatel, kelle nabasid sünnijärgselt ei desinfitseeritud. Kuigi ka üksikud desinfitseeritud nabadega vasikad nakatuvad, on nende osa väga väike võrreldes desinfitseerimata nabadega haigestunud vasikatega. Need vasikad, kes küll saavad nakkuse, kuid ravitakse terveks, kasvavad aeglasemalt. Kolmekuuselt kaaluvad nad keskmiselt 3 kg vähem kui terved vasikad. Et vältida probleeme vastsündinud vasikatega, peaks loomaomanik täpselt teadma, mis on sel perioodil vasika jaoks normaalne ja mis mitte.
Mis on normaalne.
Enne sündi on nabaväät vasikale “eluliiniks”. Seda mööda liigub veri loote ja platsenta vahel ning eraldub uriin loote põiest. Normaalse sünnituse korral, kui nabaväät katkeb, tõmbuvad selles paiknevad kaks arterit ja üks veen ning kusejuha kõhuõõnde. Kõhuõõnes on nad keskkonnast tulenevate ohtude eest paremini kaitstud. Veresoontel ja kusejuhal kulub kõhuõõnes kokkutõmbumiseks paar päeva. Naba on ava, mille kaudu veresooned ja kusejuha läbivad kõhuõõne seina. Pärast sündi sulgub see avaus pikkamisi kahe kuu jooksul. Katkenud nabaväät, mida me vasikal pärast sündi näeme, on põhimõtteliselt 5-15 cm pikkune tühi soon. Kui teised vasikad nabavääti imema ei pääse ja nabaväät ei ole põletikus, peaks see kärbuma 7-10 päeva jooksul ning naba avause sulgumine jätkub.
Mis ei ole normaalne.
On võimalik, et arterid, veen või kusejuha jäävad pärast sündi kas osaliselt või täielikult kõhuõõnde tõmbumata. Sellisel juhul on veresoonte ja kusejuha vigastamise oht palju suurem. See ei tähenda siiski, et nende suurus ei hakkaks kehaõõnes vähenema. Nakkusest tingitud vedelike eritus haaval aga aeglustab märgatavalt naba kinnikasvamist. On ka võimalik, et nabaväät katkeb vasika kõhuseinast kas liiga kaugelt või liiga lähedalt. Liiga pikk nabaväät tuleks lihtsalt lühemaks lõigata. Keerulisem on olukord siis, kui nabaväät katkeb kõhuseina lähedalt. Sellisel juhul on vasikas oluliselt vastuvõtlikum erinevatele haigustekitajatele. Võib ka juhtuda, et vasika kusejuha jääb pärast nabaväädi rebenemist avatuks. Tilkuv uriin pidurdab nabaväädi kuivamist ja naba paranemist ning seetõttu on ka vasika nakatumise oht suurem.
Nabaväädi põletik.
Et vältida vasikate nakatumist, peavad nii poegimisala kui vasika ase olema puhtad ja kuivad. Nabaväädi köndi saastumisel ja mikroobide tungimisel könti võib tekkida nabaväädipõletik. Haigestunud vasikate nabaväädi könt ja selle ümbruse koed on paistes ja kompimisel valusad. Vasikad on loiud, ei joo ja nende kehatemperatuur tõuseb. Ravi hilinemisel võib vasikas surra veremürgitusse.
Nakatumise vältimiseks tuleks vasika nabaväädi könt ja selle ümbrus desinfitseerida 7% joodipreparaadi lahusega. Selle puudumisel võib desinfitseerimiseks kasutada ka alkoholi. Naba deso vähendab nakkusohtu kolmel põhjusel: desovahendiga uhutakse minema mustus ja võimalikud haigustekitajad, tugev joodi-alkoholi lahus tapab mikroobid ja alkoholi baasil valmistatud desoaine kiirendab nabaväädi köndi kuivamist. Kindlasti ei tohiks naba desinfitseerimiseks kasutada nisade lüpsijärgse deso vahendeid, sest need ei sisalda piisavalt joodi. Samas aga sisaldavad sellised lahused aineid, mis pidurdavad naha ja nabaväädi köndi kuivamist.
USAs läbi viidud uuringu käigus koguti 18 farmis 410 lehmvasika andmeid üks kord nädalas. Seejuures oli haigete vasikate väljaselgitamine ja ravi ka loomaomaniku ülesanne. Vasikaid uuriti 8 nädalat ja neil kontrolliti nabade seisukorda (valu ja punetus) ning kõhuseina paksendeid naba ümber. 57 vasikal nakatumise tunnuseid ka leiti. Loomaomanikud ise olid leidnud nakkustunnuseid aga ainult 7 loomal ehk loomaomanikud jätsid diagnoosimata ja ravita 88% nabaväädipõletiku juhtudest!
среда, 20 января 2010 г.
понедельник, 18 января 2010 г.
KUI MAKS TÕRGUB
Et kompenseerida suurenenud energia vajadus on piimalehmadel poegimisperioodil maksa metaboolse ülekoormamuse oht. Seetõttu kannatavad nad maksa rasvumise, ammooniumi intoksikatsiooni ja oksüdatiivse stressi all.
Itaalias Fatros uurimistööd teinud Dr. Roberto Farina pakub võimalusi nende metaboolsete haiguste kontrolli all hoidmiseks.
Tänapäeva piimakarjades on olulise tähtsusega metaboolsete haiguste kontrollimine. Kõrgetoodanguliste lehmade seas põhjustab suurenenud metaboolse haigestumise juhtusid intensiivne aretamine ja suur vastuvõtlikkus.
Metabolism tähendab kõiki biokeemilisi ja füüsilisi muutusi, mis toimuvad organismis, et tagada selle sobiv areng ja funktsioneerimine. Metabolismi koordineerimiseks on vaja kaht tüüpi regulatsioone: homeostaas (võime muutuda füsioloogilise tasakaalu säilitamiseks) ja homeorees ( võime kohaneda füsioloogiliste muutustega).
Piimalehmadel ilmneb poegimisperioodil tüüpiline homeoreetiline kohanemine (kolm nädalat enne ja kolm nädalat peale poegimist). Sel perioodil peavad toimuma mitmed kriitilised muutused, et lubada rahuldav laktatsioon. Seetõttu esinevadki sel perioodil mitmed infektsioonid ja metaboolsed haigused: ketoos, maksa rasvumine, lamava lehma sündroom, libediku vasakule nihkumine, mastiit, metriit ja reproduktiiv organitega seotud häired.
See metaboolne tasakaalustamatus on tingitud negatiivsest energia balansist, mis tekib poegimisperioodil, kuna sel ajal on suurenenud energia vajadus ja vähenenud energia kuivaine tarbimine, mis omakorda on tingitud vähenenud isust. Glükoosi varustamine on väiksem kui vajadus (umbes 500g/päevas).
MAKS METABOOLSETE TEEDE RISTUMISKOHANA.
Praeguseks ajaks on kindel, et maks on keskne koht ja peamine organ, mis on kaasatud organismi tasakaalu hoidmiseks. Maks on metaboolsete teede ristumiskohaks ja selle kiire kohanemine on olulise tähtsusega poegimisperioodi probleemide vabana hoidmiseks. Selle kohanemise demonstratsiooniks on maksa suurenenud verevarusus, hapniku tarbimine ja metaboolne aktiivsus. Peale poegimist peab maks tagama piisava energiaga varustatuse ja ära hoidma NEFA (Non-Esterified Fatty Acids - Mitte- Esterifitseeritud rasvhapped) üleliigse produktsiooni keharasvadest. Rasvhapete põletamine on alternatiivseks energiaallikaks glükoosi defitsiidi korral. Kui maksa selline metaboolse võime funktsioon on pärsitud, ilmnevad järgnevad probleemid: maksa rasvumine, ammooniumi intoksikatsioon ja oksüdatiivne stress.
Maksa rasvumine, see on rasvade akumuleerumine (triglütseriidid nt.) maksa ja seda esineb 50%l kõrgetoodangulistel piimalehmadel. See metaboolne haigus põhjustab isu, immuunsuse languse ja ketokehade moodustumise. Ketokehad on ained, mida maks produtseerib, et vabastada end liigsetest rasvhapetest, mis omakorda põhjustavad subkliinilist ja kliinilist ketoosi.Peamiseks maksa rasvumise ennetamiseks on Karnitiin, aminohape, mis täidab kaht olulist funktsiooni:
1. Karnitiin seondub rasvhapetega ja transpordib need maksarakkude mitokondritesse, kus need põletatakse ja transformeeritakse energiaks;
2. Karnitiin eemaldab atsetüülgruppe ennetades ketokehade moodustumist.
Ammoniaagi intoksikatsioon: ammoniaagi kogus veres kahekordistub kui triglütseriidide kontsentratsioon maksas tõuseb poegimisperioodil ja seetõttu ammoniaagi detoksikatsioon väheneb 40% võrra. Ammoniaagi metabolismis ja detoksikatsioonis on L-Ornitiin, L- Tsitrulliin ja L- Arginiin asendamatud. Ammoniaak on väga toksiline, kuna see kahjustab ainevahetust vähendades maksa võimet sünteesida glükoosi ja väheneb piimasünteesi võime. Ammoniaak on toksiline ootsüütidele ja embrüotele, seega väheneb reproduktiivorganite talitlus.Uurea tsüklis muundatakse ammoniaak vähem toksilisteks ühenditeks (uurea), mis elimineeritakse uriiniga. Teisalt on olemas ka ekstrahepaatiline ammoniaagi detoksikatsioon, milleks on vajalikud veel kaks aminohapet: glutamiin ja aspartaathape.
Oksüdatiivne stress ilmneb kui vabad radikaalid ja nende produktid ületavad antioksüdantide kaitsebarjääri organismis. Vabad radikaalid, mis on loomulikud (naturaalsed) oksüdatiivse metabolismi kõrvalsaadused, pidevalt rakkude poolt toodetud ja neutraliseeritud antioksüdantide mehhanismi kaudu. Nad põhjustavad märkimisväärset kahju rakkudes ja kudedes, kahjustavad mitokondri fuktsiooni, immuunvastust, ensümaatilist aktiivsust ja DNA'd.
Oksüdatiivne stress tekib kui antioksüdantide mehhanism on ülekoormatud ja seda esineb ka kõrgetoodangulistel lehmadel poegimisperioodil. Tihe seos esineb ka oksüdatiivse stressi ja tulemuslikult ravitud metaboolsete haiguste vahel.
IDEAALNE ANTIOKSÜDANT
Aine mis suudab võidelda oksüdatiivse stressiga on Thiotic hape (a.k.a. Lipoic Acid). nii öelda ideaalne antioksüdant. See hape avaldab toimet neutraliseerides vabu radikaale ja sekkudes detoksifikatsiooni protsessi ning mitmetesse suhkrute, rasvade ja valkude metabolismi biokeemilistesse protsessidesse.
Kõik olulised ained, mida me oleme uurinud (karnitiin, ornitiin, tsitrulliin, arginiin, glutamiin, aspargiin, Aspartic ja Thioctic hape) on lisatud aktiivsete ainetena tootesse Metabolase. Samuti on seal teisi olulisi elemente, mis toimivad ennetavalt ja ravivalt metaboolsetesse haigustesse, nagu näiteks suhkrud - fruktoos, sorbitool ja vitamiinid B6 ja B12.
Fruktoos. See on suhkru vorm, mida leidub puuviljades ja mees. See aine omab sama empiirilist valemit nagu glükoos ainult erineva struktuuriga. -see on energia kiire vabanemise allikas.
Sorbitool. On aeglase energia vabanemise allikas. Ta omab diureetilist funktsiooni, mis soodustab neeru aktiivsust, toksikoosi korral ja stimuleerib maksa funktsiooni, peamiselt suurendades sapi produktsiooni.
Vitamiin B6 on oluline proteiini metabolismis. Samuti on oluline maksa funktsiooni ja närvisüsteemi, naha ja punaste vereliblede metabolismi regulatsioonis.
Vitamiin B12 sekkub nukleiinhapete, proteiinide ja VLDL (Very Low Density Lipoproteins - Väga madala tihedusega lipoproteiinid) sünteesi, hoides ära maksa rasvumise. Samuti võtab vitamiin osa glükoosi ja punaste vereliblede produtseerimisest ja on hädavajalik piima ja liha tootmises.
Seetõttu ongi Metabolase fundamentaalse tähtsusega vahend piimakarja poegimisperioodi metaboolsete haiguste ennetamiseks ja ka raviks, samuti maksa tugevdamiseks haiguste korral (infektsioossed, parasitaarsed, toitelised või toksilised haigused).
Itaalias Fatros uurimistööd teinud Dr. Roberto Farina pakub võimalusi nende metaboolsete haiguste kontrolli all hoidmiseks.
Tänapäeva piimakarjades on olulise tähtsusega metaboolsete haiguste kontrollimine. Kõrgetoodanguliste lehmade seas põhjustab suurenenud metaboolse haigestumise juhtusid intensiivne aretamine ja suur vastuvõtlikkus.
Metabolism tähendab kõiki biokeemilisi ja füüsilisi muutusi, mis toimuvad organismis, et tagada selle sobiv areng ja funktsioneerimine. Metabolismi koordineerimiseks on vaja kaht tüüpi regulatsioone: homeostaas (võime muutuda füsioloogilise tasakaalu säilitamiseks) ja homeorees ( võime kohaneda füsioloogiliste muutustega).
Piimalehmadel ilmneb poegimisperioodil tüüpiline homeoreetiline kohanemine (kolm nädalat enne ja kolm nädalat peale poegimist). Sel perioodil peavad toimuma mitmed kriitilised muutused, et lubada rahuldav laktatsioon. Seetõttu esinevadki sel perioodil mitmed infektsioonid ja metaboolsed haigused: ketoos, maksa rasvumine, lamava lehma sündroom, libediku vasakule nihkumine, mastiit, metriit ja reproduktiiv organitega seotud häired.
See metaboolne tasakaalustamatus on tingitud negatiivsest energia balansist, mis tekib poegimisperioodil, kuna sel ajal on suurenenud energia vajadus ja vähenenud energia kuivaine tarbimine, mis omakorda on tingitud vähenenud isust. Glükoosi varustamine on väiksem kui vajadus (umbes 500g/päevas).
MAKS METABOOLSETE TEEDE RISTUMISKOHANA.
Praeguseks ajaks on kindel, et maks on keskne koht ja peamine organ, mis on kaasatud organismi tasakaalu hoidmiseks. Maks on metaboolsete teede ristumiskohaks ja selle kiire kohanemine on olulise tähtsusega poegimisperioodi probleemide vabana hoidmiseks. Selle kohanemise demonstratsiooniks on maksa suurenenud verevarusus, hapniku tarbimine ja metaboolne aktiivsus. Peale poegimist peab maks tagama piisava energiaga varustatuse ja ära hoidma NEFA (Non-Esterified Fatty Acids - Mitte- Esterifitseeritud rasvhapped) üleliigse produktsiooni keharasvadest. Rasvhapete põletamine on alternatiivseks energiaallikaks glükoosi defitsiidi korral. Kui maksa selline metaboolse võime funktsioon on pärsitud, ilmnevad järgnevad probleemid: maksa rasvumine, ammooniumi intoksikatsioon ja oksüdatiivne stress.
Maksa rasvumine, see on rasvade akumuleerumine (triglütseriidid nt.) maksa ja seda esineb 50%l kõrgetoodangulistel piimalehmadel. See metaboolne haigus põhjustab isu, immuunsuse languse ja ketokehade moodustumise. Ketokehad on ained, mida maks produtseerib, et vabastada end liigsetest rasvhapetest, mis omakorda põhjustavad subkliinilist ja kliinilist ketoosi.Peamiseks maksa rasvumise ennetamiseks on Karnitiin, aminohape, mis täidab kaht olulist funktsiooni:
1. Karnitiin seondub rasvhapetega ja transpordib need maksarakkude mitokondritesse, kus need põletatakse ja transformeeritakse energiaks;
2. Karnitiin eemaldab atsetüülgruppe ennetades ketokehade moodustumist.
Ammoniaagi intoksikatsioon: ammoniaagi kogus veres kahekordistub kui triglütseriidide kontsentratsioon maksas tõuseb poegimisperioodil ja seetõttu ammoniaagi detoksikatsioon väheneb 40% võrra. Ammoniaagi metabolismis ja detoksikatsioonis on L-Ornitiin, L- Tsitrulliin ja L- Arginiin asendamatud. Ammoniaak on väga toksiline, kuna see kahjustab ainevahetust vähendades maksa võimet sünteesida glükoosi ja väheneb piimasünteesi võime. Ammoniaak on toksiline ootsüütidele ja embrüotele, seega väheneb reproduktiivorganite talitlus.Uurea tsüklis muundatakse ammoniaak vähem toksilisteks ühenditeks (uurea), mis elimineeritakse uriiniga. Teisalt on olemas ka ekstrahepaatiline ammoniaagi detoksikatsioon, milleks on vajalikud veel kaks aminohapet: glutamiin ja aspartaathape.
Oksüdatiivne stress ilmneb kui vabad radikaalid ja nende produktid ületavad antioksüdantide kaitsebarjääri organismis. Vabad radikaalid, mis on loomulikud (naturaalsed) oksüdatiivse metabolismi kõrvalsaadused, pidevalt rakkude poolt toodetud ja neutraliseeritud antioksüdantide mehhanismi kaudu. Nad põhjustavad märkimisväärset kahju rakkudes ja kudedes, kahjustavad mitokondri fuktsiooni, immuunvastust, ensümaatilist aktiivsust ja DNA'd.
Oksüdatiivne stress tekib kui antioksüdantide mehhanism on ülekoormatud ja seda esineb ka kõrgetoodangulistel lehmadel poegimisperioodil. Tihe seos esineb ka oksüdatiivse stressi ja tulemuslikult ravitud metaboolsete haiguste vahel.
IDEAALNE ANTIOKSÜDANT
Aine mis suudab võidelda oksüdatiivse stressiga on Thiotic hape (a.k.a. Lipoic Acid). nii öelda ideaalne antioksüdant. See hape avaldab toimet neutraliseerides vabu radikaale ja sekkudes detoksifikatsiooni protsessi ning mitmetesse suhkrute, rasvade ja valkude metabolismi biokeemilistesse protsessidesse.
Kõik olulised ained, mida me oleme uurinud (karnitiin, ornitiin, tsitrulliin, arginiin, glutamiin, aspargiin, Aspartic ja Thioctic hape) on lisatud aktiivsete ainetena tootesse Metabolase. Samuti on seal teisi olulisi elemente, mis toimivad ennetavalt ja ravivalt metaboolsetesse haigustesse, nagu näiteks suhkrud - fruktoos, sorbitool ja vitamiinid B6 ja B12.
Fruktoos. See on suhkru vorm, mida leidub puuviljades ja mees. See aine omab sama empiirilist valemit nagu glükoos ainult erineva struktuuriga. -see on energia kiire vabanemise allikas.
Sorbitool. On aeglase energia vabanemise allikas. Ta omab diureetilist funktsiooni, mis soodustab neeru aktiivsust, toksikoosi korral ja stimuleerib maksa funktsiooni, peamiselt suurendades sapi produktsiooni.
Vitamiin B6 on oluline proteiini metabolismis. Samuti on oluline maksa funktsiooni ja närvisüsteemi, naha ja punaste vereliblede metabolismi regulatsioonis.
Vitamiin B12 sekkub nukleiinhapete, proteiinide ja VLDL (Very Low Density Lipoproteins - Väga madala tihedusega lipoproteiinid) sünteesi, hoides ära maksa rasvumise. Samuti võtab vitamiin osa glükoosi ja punaste vereliblede produtseerimisest ja on hädavajalik piima ja liha tootmises.
Seetõttu ongi Metabolase fundamentaalse tähtsusega vahend piimakarja poegimisperioodi metaboolsete haiguste ennetamiseks ja ka raviks, samuti maksa tugevdamiseks haiguste korral (infektsioossed, parasitaarsed, toitelised või toksilised haigused).
hoiatus
Ära jooda liiga palju piima!
Paljud talunikud arvavad et suured piimaratsioonid pika perioodi jooksul on kasulikud vasikate tervisele ja kasvule. Katsed näitavad siiski et suured piimaratsioonid ei tõsta mitte ainult sööda maksumust vaid ka takistab vasika arenemist mäletsejaks.
Paljud talunikud arvavad et suured piimaratsioonid pika perioodi jooksul on kasulikud vasikate tervisele ja kasvule. Katsed näitavad siiski et suured piimaratsioonid ei tõsta mitte ainult sööda maksumust vaid ka takistab vasika arenemist mäletsejaks.
Vasikate kõhulahtisusest
Ega vasikas head rokka ümmer ei lükka ja ega heale vasikale halba rokka ka ei anta.
Nii ütleb eesti vanasõna, kuidas aga ikka seda head rokka ära tunda ja mida põhjustab halva roka andmine.
Vasikate kõhulahtisus annab viit sorti majanduslikku kahju:
1. vähenenud juurdekasvud
2. suurem tööjõukulu looma kohta
3. ravimikulud+tervisetooted 200-250 eek
4. hukkunud vasikad
5. esimesel laktatsioonil piimatoodangu kadu 300-350 kg
Mida silmas pidada pulbri valikul vasikatele?
Kas piim või piimapulber?
Piimapulbri eeliseks on tema koostise stabiilsus, rikkalikum vitamiinide ja mineraalide sisaldus.
Piimaga söötmisel võib vasikas nakatuda lehmalt pärinevate haigustekitajatega ning puudu jääb vitamiinidest ja mineraalidest.
Mida silmas pidada pulbri valikul, alla kuu vanustele vasikatele?
Parim piimapulber on HAPESTATUD PIIMAPULBER nagu on Eurolac Acid. Miks? Eurolac Acid tagab seedeprotsesside kulgemise õiges suunas ja nii saame vältida viit sorti majanduslikku kahju. Lisaks hapestajale on oluline ka piimapulbri koostis, mis vastab noore vasika vajadustele. Kvaliteetese piimapulbri tunneb ära kolme peamise näitaja järgi:
1. Proteiinisisaldus 20-22%. Piimast tulev proteiin on vasikale kehaomane ning kergesti omastatav.
2. Kiu sisaldus mitte rohkem kui 0,15 %
3. Vitamiinide sisaldus: A-vitamiini 10 000 kuni 30 000 IU/kg, D-vitamiini 2000 kuni 6000 IU/kg , E-vitamiini 25 kuni 125 mg/kg. Lisaks antud vitamiinidele on oluline ka C- vitamiin . E-vitamiin ja C-vitamiin koos aitavad tõsta vasika immuunsust.
Sellistele tingimustele vastab EUROLAC ACID- teadaolevatest parim vasika jaoks.
EUROLAC ACID- 100% piimavalkudest
EUROLAC ACID- suure toiteväärtusega , 15% rasvu
EUROLAC ACID- valmis jook säilib happelise lisandi tõttu 24 tundi ka soojal ajal
EUROLAC ACID- happeline lisand takistab vasikal seedehäirete tekkimist
EUROLAC ACID- aitab vältida VIIT SORTI MAJANDUSLIKKU KAHJU!
TOOTJA: SCHILS B.V.
Dr Nolenslaan 121
6130 AK SITTARD, HOLLAND
Nii ütleb eesti vanasõna, kuidas aga ikka seda head rokka ära tunda ja mida põhjustab halva roka andmine.
Vasikate kõhulahtisus annab viit sorti majanduslikku kahju:
1. vähenenud juurdekasvud
2. suurem tööjõukulu looma kohta
3. ravimikulud+tervisetooted 200-250 eek
4. hukkunud vasikad
5. esimesel laktatsioonil piimatoodangu kadu 300-350 kg
Mida silmas pidada pulbri valikul vasikatele?
Kas piim või piimapulber?
Piimapulbri eeliseks on tema koostise stabiilsus, rikkalikum vitamiinide ja mineraalide sisaldus.
Piimaga söötmisel võib vasikas nakatuda lehmalt pärinevate haigustekitajatega ning puudu jääb vitamiinidest ja mineraalidest.
Mida silmas pidada pulbri valikul, alla kuu vanustele vasikatele?
Parim piimapulber on HAPESTATUD PIIMAPULBER nagu on Eurolac Acid. Miks? Eurolac Acid tagab seedeprotsesside kulgemise õiges suunas ja nii saame vältida viit sorti majanduslikku kahju. Lisaks hapestajale on oluline ka piimapulbri koostis, mis vastab noore vasika vajadustele. Kvaliteetese piimapulbri tunneb ära kolme peamise näitaja järgi:
1. Proteiinisisaldus 20-22%. Piimast tulev proteiin on vasikale kehaomane ning kergesti omastatav.
2. Kiu sisaldus mitte rohkem kui 0,15 %
3. Vitamiinide sisaldus: A-vitamiini 10 000 kuni 30 000 IU/kg, D-vitamiini 2000 kuni 6000 IU/kg , E-vitamiini 25 kuni 125 mg/kg. Lisaks antud vitamiinidele on oluline ka C- vitamiin . E-vitamiin ja C-vitamiin koos aitavad tõsta vasika immuunsust.
Sellistele tingimustele vastab EUROLAC ACID- teadaolevatest parim vasika jaoks.
EUROLAC ACID- 100% piimavalkudest
EUROLAC ACID- suure toiteväärtusega , 15% rasvu
EUROLAC ACID- valmis jook säilib happelise lisandi tõttu 24 tundi ka soojal ajal
EUROLAC ACID- happeline lisand takistab vasikal seedehäirete tekkimist
EUROLAC ACID- aitab vältida VIIT SORTI MAJANDUSLIKKU KAHJU!
TOOTJA: SCHILS B.V.
Dr Nolenslaan 121
6130 AK SITTARD, HOLLAND
четверг, 14 января 2010 г.
Lüpsmine
Lüpsmine
Kui varem lüpsti lehmi ainult kaks korda päevas nende asemetel, siis kaasaegsetes farmides lüpstakse lehmi sageli ka kolm korda päevas ning lüps toimub lüpsiplatsidel. Robotlüpsiga lautades käivad lehmad aga lüpsil 4-5 korda ööpäevas. Lüpsiplatsid on kasutusel peamiselt suuremates karjades, kus peetakse rohkem kui 100 looma, väiksemates karjades kasutatakse põhiliselt torusselüpsi süsteeme.
Lüpsiplatsi puhul liiguvad lehmad kindlatel kellaaegadel lüpsiplatsi ootealale ja ootavad seal oma lüpsikorda. Kasutatakse 3 tüüpi lüpsiplatse: karussell, kalasaba ja paralleelset lüpsiplatsi.
Piimatootjad üritavad tõsta tootmise majanduslikku efektiivsust, hoides kokku kulutusi tööjõule. Loomade ajamiseks kasutatakse mehhaniseeritud väravaid, mis suruvad jõuga loomi liikuma ega jälgi, kas loomad tegelikult ka liikuma mahuvad. Selliste mehhaniseeritud väravate hooletu kasutamine võib märgatavalt tõsta jalaprobleemide esinemise sagedust karjas.
Suurtes karjades aetakse tihti väga palju loomi korraga lüpsiplatside ootealadele, kus nad peavad sageli tunde seisma piiratud alal, saamata seal vett, sööta ega võimalust lamada. Tulemuseks on jalaprobleemide sagenemine.
Eriti stressirohke on selline ootealadel viibimine just laktatsiooni alustanud noortele lehmadele, kes viibivad nende jaoks võõras keskkonnas, tihedas kokkupuutes teiste loomade ja talitajaga.
Karjades, kus kasutatakse lüpsirobotit, meelitatakse loomi lüpsile söödaga. Ühelt poolt annab see loomadele küll võimaluse ise valida aega, kui neid lüpstakse. Teiselt poolt aga saavad sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad lüpsil käija alles siis, kui neist hierarhias kõrgemal paiknevad loomad seda lubavad; tavaliselt öösel, kui loomad peaksid puhkama. See aga mõjutab negatiivselt loomade tervist ja heaolu.
Võrreldes lüpsiplatsil ja robotiga lüpstavaid lehmi, on robotiga lüpstavate lehmade keskmine vere kortisoolitase kõrgem kui lüpsiplatsil lüpstavatel lehmadel, mis näitab, et robotlüps tekitab lehmadele rohkem stressi. Põhjuseks on loomadevaheline konkurents lüpsile pääsemiseks.
Antibiootikumide kasutamine
Piimakarjakasvatajad kasutavad erinevaid ravimeid rutiinselt, et ennetada või ravida lehmade kõrge toodanguga seotud tervisehäireid. Kõige sagedamini kasutatakse penitsiliini, tetratsükliini, neomütsiini ja gentamütsiini. Selliste ravimite kasutamine alandab looma organismi loomulikku vastupanuvõimet ning võivad pideva kasutamise korral kaasa tuua haigustekitajate immuunsuse ja ravile allumatuse. Loomapidaja ja veterinaar peavad väga täpselt kinni pidama antibiootikumide kasutamise eeskirjadest nii ravimi koguste kui piima ja liha realiseerimist piiravast keeluajast.
Kui varem lüpsti lehmi ainult kaks korda päevas nende asemetel, siis kaasaegsetes farmides lüpstakse lehmi sageli ka kolm korda päevas ning lüps toimub lüpsiplatsidel. Robotlüpsiga lautades käivad lehmad aga lüpsil 4-5 korda ööpäevas. Lüpsiplatsid on kasutusel peamiselt suuremates karjades, kus peetakse rohkem kui 100 looma, väiksemates karjades kasutatakse põhiliselt torusselüpsi süsteeme.
Lüpsiplatsi puhul liiguvad lehmad kindlatel kellaaegadel lüpsiplatsi ootealale ja ootavad seal oma lüpsikorda. Kasutatakse 3 tüüpi lüpsiplatse: karussell, kalasaba ja paralleelset lüpsiplatsi.
Piimatootjad üritavad tõsta tootmise majanduslikku efektiivsust, hoides kokku kulutusi tööjõule. Loomade ajamiseks kasutatakse mehhaniseeritud väravaid, mis suruvad jõuga loomi liikuma ega jälgi, kas loomad tegelikult ka liikuma mahuvad. Selliste mehhaniseeritud väravate hooletu kasutamine võib märgatavalt tõsta jalaprobleemide esinemise sagedust karjas.
Suurtes karjades aetakse tihti väga palju loomi korraga lüpsiplatside ootealadele, kus nad peavad sageli tunde seisma piiratud alal, saamata seal vett, sööta ega võimalust lamada. Tulemuseks on jalaprobleemide sagenemine.
Eriti stressirohke on selline ootealadel viibimine just laktatsiooni alustanud noortele lehmadele, kes viibivad nende jaoks võõras keskkonnas, tihedas kokkupuutes teiste loomade ja talitajaga.
Karjades, kus kasutatakse lüpsirobotit, meelitatakse loomi lüpsile söödaga. Ühelt poolt annab see loomadele küll võimaluse ise valida aega, kui neid lüpstakse. Teiselt poolt aga saavad sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad lüpsil käija alles siis, kui neist hierarhias kõrgemal paiknevad loomad seda lubavad; tavaliselt öösel, kui loomad peaksid puhkama. See aga mõjutab negatiivselt loomade tervist ja heaolu.
Võrreldes lüpsiplatsil ja robotiga lüpstavaid lehmi, on robotiga lüpstavate lehmade keskmine vere kortisoolitase kõrgem kui lüpsiplatsil lüpstavatel lehmadel, mis näitab, et robotlüps tekitab lehmadele rohkem stressi. Põhjuseks on loomadevaheline konkurents lüpsile pääsemiseks.
Antibiootikumide kasutamine
Piimakarjakasvatajad kasutavad erinevaid ravimeid rutiinselt, et ennetada või ravida lehmade kõrge toodanguga seotud tervisehäireid. Kõige sagedamini kasutatakse penitsiliini, tetratsükliini, neomütsiini ja gentamütsiini. Selliste ravimite kasutamine alandab looma organismi loomulikku vastupanuvõimet ning võivad pideva kasutamise korral kaasa tuua haigustekitajate immuunsuse ja ravile allumatuse. Loomapidaja ja veterinaar peavad väga täpselt kinni pidama antibiootikumide kasutamise eeskirjadest nii ravimi koguste kui piima ja liha realiseerimist piiravast keeluajast.
Haiged lehmad
Haiged lehmad
Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Vasikate võõrutamine
Piimakarjakasvatuse üks vastuolulisemaid aspekte on erinev suhtumine eri soost vasikatesse ja nende kohtlemine. Enamik lehmvasikaid kasutatakse karjast haiguse, ahtruse või madala toodangu tõttu prakeeritud lehmade asendamiseks ja enamasti kasvatatakse nad üles selles karjas, kus nad sündisid.
Pullvasikad on piimakarjakasvatuses vaid mittesoovitav kõrvalsaadus ja seepärast saavad nad sageli hooletu või kohati isegi julma kohtlemise osaliseks.
Põhilised aspektid, mis vasikate võõrutamisel looma heaolu seisukohast on tähtsad, puudutavad vasika võõrutamise aega ehk vasika vanust, mida ja kuidas vasikale pärast emast eraldamist söödetaks ning kus ja kuidas emast eraldatud vasikaid peetakse.
Emasloomast eraldamine
Vasika emast eraldamisel ei ole loomapidajal võimalik järgida mõlema looma heaolust tulenevaid vajadusi. Loomulikus keskkonnas imeks vasikas emapiima 3-4 kuud. Majanduslikust seisukohast lähtuvalt ei saa loomapidaja nii pikka imetamisperioodi lubada ja vasikas eraldatakse emasloomast märgatavalt varem. Võõrutatud vasikat söödetakse algul vedela piimaasendajaga või teiste lehmade praagitud piimaga ning hiljem minnakse järk-järgult üle tahketele vasikatele mõeldud söödasegudele ning koresöödale.
Sõltumata vasika emast eraldamise ajast on see stressi tekitav protsess mõlemale.
Varane võõrutus ehk vasika emast eraldamine kohe pärast vasika kuivamist annab looma hooldajale võimaluse kontrollida ternespiima kogust, mille vasikas sünnijärgselt saab. Kuna vastsündinud vasika immuunsüsteem on veel välja arenemata, on varase võõrutuse eeliseks asjaolu, et nii on vasika kokkupuude keskkonnast pärinevate haigustekitajatega minimaalne. USAs korraldatud uuring näitas, et 2002. aastal eraldas 52% USA farmereid vasika emast kohe pärast sündi. Kümme aastat varem oli see protsent vaid 28. 2002. aastal oli vaid 9% neid farmereid, kes eraldasid vasika emast hiljem kui 24 tundi pärast sündi.
Kuigi vasika võõrutamine on igal juhul stressi tekitav, eelistavad paljud spetsialistid siiski varast võõrutust, sest sellisel juhul on stress ja vasikate karjast väljalangemine väiksem.
Hilise võõrutuse eelisteks tuleks pidada vasikate kiiremat kasvamist ja sotsiaalse käitumise väljakujunemist.
Kaasaegsetes tootmisfarmides tuleks ideaalseks pidada vasika emast eraldamist pärst 3 päeva kestnud imetusperioodi, kui vasikas on saanud imeda piisavas koguses ternespiima. Selline võõrutus mõjub positiivselt nii vasika ja ema käitumisele, vasika kasvule kui ka ema toodangule.
Vasikate söötmine
Vastsündinud vasikas peaks saama umbes 1 liitri lüpsisooja ternespiima kohe pärast imemisrefleksi tekkimist ehk 30 minutit kuni 1 tund pärast sündi.
Vasikate söötmiseks kasutatakse pudelit või pange ja tavaliselt söödetakse neile limiteeritud kogus piima 2 korda päevas. Ema juures imeks vasikas nisast piima 7-10 korda päevas ja söödud piimakogus oleks märgatavalt suurem kui pangest või pudelist söötmisel. Kunstliku nisa kasutamine aitab vasikal loomupärast imemisharjumust rahuldada ja nii söövad vasikad suuremas koguses piima ning neil on märgatavalt väiksem kõhulahtisuse tekkimise oht. Kunstliku nisa kasutamine vähendab ka vasikate üksteise imemist, mis soodustab haigustekitajate levikut vasikalt vasikale. Kasutades kunstnisa, on vasikaid võimalik pidada ka grupisulgudes. Ämbrist söötmisel tuleks eelistada vasikate pidamist individuaalboksides.
Paljud loomapidajad piiravad vasikatele antavat piimakogust, põhjendades seda kõhulahtisuse tekkimise ohu ja väiksema võõrutusjärgse kasvukiirusega. Lisaks sellele on vasikate kindlatel kellaaegadel söötmine loomade hooldajale mugavam. Siiski soovitab enamus eksperte sööta vasikaid isu järgi, sest sellisel juhul saavad vasikad ise kontrollida söödakogust ja söömise sagedust nagu nad teeksid seda ema juures. Sellised vasikad söövad kuni 80% rohkem ja kasvavad kuni 65% kiiremini kui vasikad, keda söödetakse limiteeritult. Ka ei esine isu järgi söövate vasikate seas sagedamini kõhulahtisust ja ei vähene nende võime süüa hiljem ka tahket sööta.
Et vasika magu areneks normaalselt, tuleb talle hakata varakult ka kergestiomastatavat koresööta ja kontsentraate pakkuma.
Vasikate pidamine
Sageli eraldatakse vasikad üksteisest nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Loomapidajad peavad oluliseks, et vasikad ei ulatuks üksteist puudutama esimese viie nädala jooksul. Kuigi vasikate eraldi pidamist peetakse oluliseks haiguste leviku seisukohast, ei ole sellealaseid uuringuid väga palju tehtud ja puudub ka teadlaste ühine seisukoht, kas selline vasikate pidamine on põhjendatud.
Seevastu on grupisulgudes pidamise eelistena nimetatud kiiremat vasikate sotsiaalse käitumise ja suhtlemise väljakujunemist, mis vähendab hilisemat stressi, mis on tingitud loomade grupisulgudesse paigutamisest. Ka ei esine grupis peetud loomade võõrutusjärgset juurdekasvu pidurdumist.
Individuaalselt kasvatatavaid vasikaid peetakse peamiselt kas laudas üksiksulgudes või õues spetsiaalsetes vasikakuutides. Kui vasikaid peetakse väljas kuutides, peab neile olema tagatud piisavas koguses kuiva allapanu ja on soovitav, et nad saaksid liikuda ka kuudist väljaspool. Selleks peaks kuudi ette olema ehitatud aedik.
Ka üksiksulgude suurus avaldab mõju vasika heaolule. Suuremates sulgudes peetavad loomad veedavad rohkem aega puhates ja sulgu “avastades”. Seevastu väiksemates sulgudes on loomad rahutumad ja otsivad sageli süüa. Lisaks sellele on väiksemates sulgudes peetavate vasikate vere lümfotsüütide sisaldus madalam. See aga viitab vasikate keskkonnast tulenevale stressile.
Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Vasikate võõrutamine
Piimakarjakasvatuse üks vastuolulisemaid aspekte on erinev suhtumine eri soost vasikatesse ja nende kohtlemine. Enamik lehmvasikaid kasutatakse karjast haiguse, ahtruse või madala toodangu tõttu prakeeritud lehmade asendamiseks ja enamasti kasvatatakse nad üles selles karjas, kus nad sündisid.
Pullvasikad on piimakarjakasvatuses vaid mittesoovitav kõrvalsaadus ja seepärast saavad nad sageli hooletu või kohati isegi julma kohtlemise osaliseks.
Põhilised aspektid, mis vasikate võõrutamisel looma heaolu seisukohast on tähtsad, puudutavad vasika võõrutamise aega ehk vasika vanust, mida ja kuidas vasikale pärast emast eraldamist söödetaks ning kus ja kuidas emast eraldatud vasikaid peetakse.
Emasloomast eraldamine
Vasika emast eraldamisel ei ole loomapidajal võimalik järgida mõlema looma heaolust tulenevaid vajadusi. Loomulikus keskkonnas imeks vasikas emapiima 3-4 kuud. Majanduslikust seisukohast lähtuvalt ei saa loomapidaja nii pikka imetamisperioodi lubada ja vasikas eraldatakse emasloomast märgatavalt varem. Võõrutatud vasikat söödetakse algul vedela piimaasendajaga või teiste lehmade praagitud piimaga ning hiljem minnakse järk-järgult üle tahketele vasikatele mõeldud söödasegudele ning koresöödale.
Sõltumata vasika emast eraldamise ajast on see stressi tekitav protsess mõlemale.
Varane võõrutus ehk vasika emast eraldamine kohe pärast vasika kuivamist annab looma hooldajale võimaluse kontrollida ternespiima kogust, mille vasikas sünnijärgselt saab. Kuna vastsündinud vasika immuunsüsteem on veel välja arenemata, on varase võõrutuse eeliseks asjaolu, et nii on vasika kokkupuude keskkonnast pärinevate haigustekitajatega minimaalne. USAs korraldatud uuring näitas, et 2002. aastal eraldas 52% USA farmereid vasika emast kohe pärast sündi. Kümme aastat varem oli see protsent vaid 28. 2002. aastal oli vaid 9% neid farmereid, kes eraldasid vasika emast hiljem kui 24 tundi pärast sündi.
Kuigi vasika võõrutamine on igal juhul stressi tekitav, eelistavad paljud spetsialistid siiski varast võõrutust, sest sellisel juhul on stress ja vasikate karjast väljalangemine väiksem.
Hilise võõrutuse eelisteks tuleks pidada vasikate kiiremat kasvamist ja sotsiaalse käitumise väljakujunemist.
Kaasaegsetes tootmisfarmides tuleks ideaalseks pidada vasika emast eraldamist pärst 3 päeva kestnud imetusperioodi, kui vasikas on saanud imeda piisavas koguses ternespiima. Selline võõrutus mõjub positiivselt nii vasika ja ema käitumisele, vasika kasvule kui ka ema toodangule.
Vasikate söötmine
Vastsündinud vasikas peaks saama umbes 1 liitri lüpsisooja ternespiima kohe pärast imemisrefleksi tekkimist ehk 30 minutit kuni 1 tund pärast sündi.
Vasikate söötmiseks kasutatakse pudelit või pange ja tavaliselt söödetakse neile limiteeritud kogus piima 2 korda päevas. Ema juures imeks vasikas nisast piima 7-10 korda päevas ja söödud piimakogus oleks märgatavalt suurem kui pangest või pudelist söötmisel. Kunstliku nisa kasutamine aitab vasikal loomupärast imemisharjumust rahuldada ja nii söövad vasikad suuremas koguses piima ning neil on märgatavalt väiksem kõhulahtisuse tekkimise oht. Kunstliku nisa kasutamine vähendab ka vasikate üksteise imemist, mis soodustab haigustekitajate levikut vasikalt vasikale. Kasutades kunstnisa, on vasikaid võimalik pidada ka grupisulgudes. Ämbrist söötmisel tuleks eelistada vasikate pidamist individuaalboksides.
Paljud loomapidajad piiravad vasikatele antavat piimakogust, põhjendades seda kõhulahtisuse tekkimise ohu ja väiksema võõrutusjärgse kasvukiirusega. Lisaks sellele on vasikate kindlatel kellaaegadel söötmine loomade hooldajale mugavam. Siiski soovitab enamus eksperte sööta vasikaid isu järgi, sest sellisel juhul saavad vasikad ise kontrollida söödakogust ja söömise sagedust nagu nad teeksid seda ema juures. Sellised vasikad söövad kuni 80% rohkem ja kasvavad kuni 65% kiiremini kui vasikad, keda söödetakse limiteeritult. Ka ei esine isu järgi söövate vasikate seas sagedamini kõhulahtisust ja ei vähene nende võime süüa hiljem ka tahket sööta.
Et vasika magu areneks normaalselt, tuleb talle hakata varakult ka kergestiomastatavat koresööta ja kontsentraate pakkuma.
Vasikate pidamine
Sageli eraldatakse vasikad üksteisest nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Loomapidajad peavad oluliseks, et vasikad ei ulatuks üksteist puudutama esimese viie nädala jooksul. Kuigi vasikate eraldi pidamist peetakse oluliseks haiguste leviku seisukohast, ei ole sellealaseid uuringuid väga palju tehtud ja puudub ka teadlaste ühine seisukoht, kas selline vasikate pidamine on põhjendatud.
Seevastu on grupisulgudes pidamise eelistena nimetatud kiiremat vasikate sotsiaalse käitumise ja suhtlemise väljakujunemist, mis vähendab hilisemat stressi, mis on tingitud loomade grupisulgudesse paigutamisest. Ka ei esine grupis peetud loomade võõrutusjärgset juurdekasvu pidurdumist.
Individuaalselt kasvatatavaid vasikaid peetakse peamiselt kas laudas üksiksulgudes või õues spetsiaalsetes vasikakuutides. Kui vasikaid peetakse väljas kuutides, peab neile olema tagatud piisavas koguses kuiva allapanu ja on soovitav, et nad saaksid liikuda ka kuudist väljaspool. Selleks peaks kuudi ette olema ehitatud aedik.
Ka üksiksulgude suurus avaldab mõju vasika heaolule. Suuremates sulgudes peetavad loomad veedavad rohkem aega puhates ja sulgu “avastades”. Seevastu väiksemates sulgudes on loomad rahutumad ja otsivad sageli süüa. Lisaks sellele on väiksemates sulgudes peetavate vasikate vere lümfotsüütide sisaldus madalam. See aga viitab vasikate keskkonnast tulenevale stressile.
mastiit
Sanitaarne seisukord ja mastiit
Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).
Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.
Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.
Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.
Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus
Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.
Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.
Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine
Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.
Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.
Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.
Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine
Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).
Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.
Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.
Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.
Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus
Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.
Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.
Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine
Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.
Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.
Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.
Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine
Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
пятница, 1 января 2010 г.
(Ca)
Kaltsium (Ca)
Kõikidest mineraalelementidest kõige rohkem leidub organismis kaltsiumi (1-2% kehamassist), mis on luukoe ja hammaste põhiline koostisosa. Täiskasvanud veise kehas leiduvast 6-12 kg-st puhtast kaltsiumist on 98,5% ladestunud luudesse ja hammastesse lahustumatute kaltsiumi- ja fosforisooladena (hüdroksüapatiit). Peale selle leidub kaltsiumi veel enamikes pehmetes kudedes ja rakuvedelikes, kus ta osaleb vere hüübimisprotsessis, lihastöös (südamelihase ja skeletilihaste talitluses, lihaskontraktsioonides), närvisüsteemi erutusprotsessides, ensüümide aktiveerimises, vere osmootse rõhu tagamises, hormoonide toimes, vitamiin D metabolismis jne.
Kuigi põhiline osa organismis leiduvast kaltsiumist on salvestunud luudesse, ei seisne tema esmane füsioloogiline funktsioon tõenäoliselt mitte luukoe moodustumises, vaid hoopiski pehmetes kudedes toimuvates reaktsioonides. Sellele viitab fakt, et ta on hädavajalik mineraalelement ka mikroobide, taimede ja selgrootute normaalseks elutegevuseks.
Kaltsium söötades
Loomad saavad kaltsiumi enamasti taimsete söötade ja mineraalsete söödalisanditega.
Söötadest on kaltsiumirikkad liblikõielised (ristik, lutsern, söödagaleega), ristõielistest haljasraps. Nende kuivaines (KA) leidub 15-19 g/kg kaltsiumi. Vähem on kaltsiumi kõrrelistes taimedes (5,5-8,5 g/kg KA), väga vähe teraviljades (0,5-1,3 g/kg KA-s).
Kaltsiumitarve
Eestis kasutusel olevate söötmisnormide järgi saab piimalehmade kaltsiumitarve kaetud kui alla 15 kg päevatoodanguga piimalehmade ratsiooni kuivaines on 4,5-5,5, üle 15 kg-se toodanguga lehmadel 5,5-6,0 g/kg, üle 30 kg-se toodangu puhul 6,5-7,5 g/kg kaltsiumi. Sugusigade kuivsöödasegus peaks olema 6,5-7,5, põrsastel 7,0, kesikutel 6,0 ja nuumikutel 5,0 g/kg kaltsiumi.
Kui söödas ei ole piisavalt kaltsiumi võib see põhjustada loomadel mitmesuguseid tervisehäireid.
Kaltsiumidefitsiit
Kestva mõõduka kaltsiumidefitsiidi korral söödas halveneb söögiisu, loomadel võib esineda lihaste ja närvide ärrituvust, krampe lihastes, liigeste valulisust, pulsi aeglustumist, jalalihaste nõrkust, liikumishäireid, lonkamist, noorloomadel kasvuhäireid.
Sügavama defitsiidi korral, kui näiteks kaltsiumi hulk söödas ei ole pikema aja jooksul piisav kaltsiumi normaalse taseme tagamiseks veres, võib kaasneda luude kõhetumine, nõrgenemine, luud kõverduvad, eriti jäsemete luud, mis kannavad keha raskust, liigesed on tursunud. Noorloomadel on takistatud normaalne luukoe moodustumine, mistõttu luud on pehmed (rahhiit), kergesti deformeeruvad.
Täiskasvanud loomadel esineb kaltsiumivaegusel luude haprust (osteomalaatsia), luude hõrenemist (osteoporoos), sest kaltsiumi defitsiidi korral söödas võetakse kaltsiumi luudest, luud muutuvad haprateks, kergesti murduvaiks (samad nähud ilmnevad ka vitamiin D puudusel, mis reguleerib Ca ainevahetust).
Tuntud kaltsiumiga seonduv ainevahetushaigus piimalehmadel on poegimishalvatus, mis tabab sagedamini vastpoeginud suure toodanguga lehmi. Põhjuseks kaltsiumiainevahetuse häired organismis (mitte kaltsiumi puudus söödas), mille tulemusena kaltsiumisisaldus kehavedelikes (vereplasmas, ekstratsellulaarses vedelikus) kiiresti langeb. Vereplasma kaltsiumisisaldus võib väheneda isegi alla füsioloogilise normi piiride (norm on 9-11 mg/dl e 2,25-2,75 mmol/l). Vastpoeginud lehmad haigestuvad tavaliselt kuni 48 tundi pärast poegimist, harvem võib haigestumisi ette tulla ka paar nädalat enne või pärast poegimist. Kuigi selle haiguse tekkemehhanism ei ole päris täpselt teada, oletatakse, et see on seotud kaltsiumivajaduse järsu suurenemisega pärast poegimist ja kaltsiumi ainevahetuse regulatsiooni hormonaalsete häiretega. Pärast poegimist kiiresti tööle hakanud piimanääre viib piimaga rohkesti kaltsiumi organismist välja. Et kaltsiumi tasakaalu säilitada, peab seda kehavedelikest (verest, ekstratsellulaarsest vedelikust) pidevalt juurde tulema. Kehavedelikes täieneb kaltsiumi varu kahel teel: söödast saadud kaltsiumi või luudest võetud reservide arvel. Et pärast poegimist lehm ei söö või sööb vähe, on söödast kaltsiumi imendumine minimaalne. Juhul kui organismi endokriinsüsteem ei suuda käivitada mehhanisme, mis mobiliseerivad kaltsiumi luudest ja peensoolest arenebki välja poegimishalvatus.
Haiguse esmased tunnused loomadel on: isu puudumine, nahk on külm, ninapeegel kuiv, kehatemperatuur normist madalam, silmad on kuivad, pupillide valgustundlikkus nõrk või puudub, südametegevus on kiirenenud, pulss on nõrk. Esineb lihaste krampe, haigestunud loomade kõnnak on ebakindel. Lihaste osalise halvatuse tõttu ei ole loomad võimelised püsti seisma ja tavaliselt kukuvad maha ning lamavad ühel küljel. Haiguse lõppstaadiumis on haige loom tavaliselt kooma seisundis, lamab ühel küljel. Surm võib saabuda märkamatult, hingamise seiskumise tagajärjel või lämbumise teel tugevate krampide tagajärjel.
Poegimishalvatuse vältimise üheks praktikas levinud võtteks on vastpoeginud lehma udara mittetäielik tühjaks lüpsmine esimestel poegimisjärgsetel päevadel (võib lasta ka vasikal imeda). See pidurdab ternespiima teket ning kehavedelikest kulub piima sünteesimiseks vähem kaltsiumi. Selline võte küll vähendab poegimishalvatusse haigestumise riski, kuid ei väldi seda täielikult.
Tänapäeval peetakse üheks efektiivsemaks poegimishalvatuse vältimise võtteks söödaratsiooni katioonide-anioonide (katioonid Na+, K+, anioonid Cl-, S2-) bilansi tasakaalustamist. Sel juhul tuleb välja arvutada ratsiooni katioonide-anioonide bilanss (KAB) milliekvivalentides (mekv) 1 kg-s sööda kuivaines. Selleks on tarvis teada söötade KAB-i arve. Need on toodud "Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelites" (Tartu, 2004).
Poegimiseelsel perioodil peaks kinnislehmade söödaratsiooni KAB olema +100 mekv/kg kuivaines. Sellist näitajat on praktikas aga võrdlemisi raske saavutada, kuna rohusöötade KAB on suure kaaliumisisalduse tõttu tugevalt positiivne (mõnel juhul isegi üle +500). Praktikas tuleks üritada viia põhisöötadega ratsiooni KAB +200-ni ning vastavate mineraalsöötadega püüda seda langetada.
Poegimishalvatuse vältimise profülaktilise võttena tuleks anda lehmadele kinnisperioodi lõpul kitsa Ca:P suhtega söötasid (kõrrelised rohusöödad, teraviljajahu) ja vältida suuretoodanguga lehmadele suurtes kogustes kaltsiumirikka ristiku- või lutsernisilo söötmist. Mineraalsöötadena kasutada samuti kitsa Ca : P söödalisandeid (Ca:P - 0,9:1).
Kaltsiumiliig
Peab aga märkima, et sagedamini kui kaltsiumi defitsiiti võib praktikas loomadel esineda hoopis kaltsiumi liigsust ratsioonis. Seda juhul kui mäletsejaliste ratsioonis on rohkesti kaltsiumirikkaid rohusöötasid (ristik, lutsern ja nende segud kõrrelistega) ja vähe teraviljajahu. Sel juhul saavad loomad pidevalt söödaga 1,5-2 korda vajadusest rohkem kaltsiumi. Et kaltsium ei ole toksiline element, taluvad täiskasvanud loomad suuri kaltsiumikoguseid võrdlemisi hästi. Üle 1% (10 g/kg) kaltsiumi piimalehmade ratsiooni kuivaines vähendas küll kuivaine söömust ja toodangut, kinnislehmade ratsioonis aga ei põhjustanud eriti kõrge kaltsiumitase (1,8% KA-s) loomadel mingeid nähtavaid terviseprobleeme. Kaltsiumi liig ratsioonis takistab mõnede mikroelementide (eeskätt tsingi) imendumist ja normaalset omastatavust, kuid selle peaks kompenseerima parem sööda energia ja proteiini kasutamine toodangu moodustamiseks. Vajadusest suuremas koguses kaltsiumi andmist lehmadele soovitatakse maisi-(teravilja-)silo rohke söötmise korral (madal pH). Sel juhul on söödakriidi liias andmine vajalik normaalse vatsa pH tagamiseks.
Täiskasvanud veistel on kaltsiumi taluvuse piiriks antud 2% e 20 g/kg-s sööda kuivaines. Tähtis on selle juures ka kaltsiumi fosfori vahekord (1,5-2:1) ratsioonis. Kaltsiumi liia korral peab ratsioonis olema piisavalt fosforit.
Kõikidest mineraalelementidest kõige rohkem leidub organismis kaltsiumi (1-2% kehamassist), mis on luukoe ja hammaste põhiline koostisosa. Täiskasvanud veise kehas leiduvast 6-12 kg-st puhtast kaltsiumist on 98,5% ladestunud luudesse ja hammastesse lahustumatute kaltsiumi- ja fosforisooladena (hüdroksüapatiit). Peale selle leidub kaltsiumi veel enamikes pehmetes kudedes ja rakuvedelikes, kus ta osaleb vere hüübimisprotsessis, lihastöös (südamelihase ja skeletilihaste talitluses, lihaskontraktsioonides), närvisüsteemi erutusprotsessides, ensüümide aktiveerimises, vere osmootse rõhu tagamises, hormoonide toimes, vitamiin D metabolismis jne.
Kuigi põhiline osa organismis leiduvast kaltsiumist on salvestunud luudesse, ei seisne tema esmane füsioloogiline funktsioon tõenäoliselt mitte luukoe moodustumises, vaid hoopiski pehmetes kudedes toimuvates reaktsioonides. Sellele viitab fakt, et ta on hädavajalik mineraalelement ka mikroobide, taimede ja selgrootute normaalseks elutegevuseks.
Kaltsium söötades
Loomad saavad kaltsiumi enamasti taimsete söötade ja mineraalsete söödalisanditega.
Söötadest on kaltsiumirikkad liblikõielised (ristik, lutsern, söödagaleega), ristõielistest haljasraps. Nende kuivaines (KA) leidub 15-19 g/kg kaltsiumi. Vähem on kaltsiumi kõrrelistes taimedes (5,5-8,5 g/kg KA), väga vähe teraviljades (0,5-1,3 g/kg KA-s).
Kaltsiumitarve
Eestis kasutusel olevate söötmisnormide järgi saab piimalehmade kaltsiumitarve kaetud kui alla 15 kg päevatoodanguga piimalehmade ratsiooni kuivaines on 4,5-5,5, üle 15 kg-se toodanguga lehmadel 5,5-6,0 g/kg, üle 30 kg-se toodangu puhul 6,5-7,5 g/kg kaltsiumi. Sugusigade kuivsöödasegus peaks olema 6,5-7,5, põrsastel 7,0, kesikutel 6,0 ja nuumikutel 5,0 g/kg kaltsiumi.
Kui söödas ei ole piisavalt kaltsiumi võib see põhjustada loomadel mitmesuguseid tervisehäireid.
Kaltsiumidefitsiit
Kestva mõõduka kaltsiumidefitsiidi korral söödas halveneb söögiisu, loomadel võib esineda lihaste ja närvide ärrituvust, krampe lihastes, liigeste valulisust, pulsi aeglustumist, jalalihaste nõrkust, liikumishäireid, lonkamist, noorloomadel kasvuhäireid.
Sügavama defitsiidi korral, kui näiteks kaltsiumi hulk söödas ei ole pikema aja jooksul piisav kaltsiumi normaalse taseme tagamiseks veres, võib kaasneda luude kõhetumine, nõrgenemine, luud kõverduvad, eriti jäsemete luud, mis kannavad keha raskust, liigesed on tursunud. Noorloomadel on takistatud normaalne luukoe moodustumine, mistõttu luud on pehmed (rahhiit), kergesti deformeeruvad.
Täiskasvanud loomadel esineb kaltsiumivaegusel luude haprust (osteomalaatsia), luude hõrenemist (osteoporoos), sest kaltsiumi defitsiidi korral söödas võetakse kaltsiumi luudest, luud muutuvad haprateks, kergesti murduvaiks (samad nähud ilmnevad ka vitamiin D puudusel, mis reguleerib Ca ainevahetust).
Tuntud kaltsiumiga seonduv ainevahetushaigus piimalehmadel on poegimishalvatus, mis tabab sagedamini vastpoeginud suure toodanguga lehmi. Põhjuseks kaltsiumiainevahetuse häired organismis (mitte kaltsiumi puudus söödas), mille tulemusena kaltsiumisisaldus kehavedelikes (vereplasmas, ekstratsellulaarses vedelikus) kiiresti langeb. Vereplasma kaltsiumisisaldus võib väheneda isegi alla füsioloogilise normi piiride (norm on 9-11 mg/dl e 2,25-2,75 mmol/l). Vastpoeginud lehmad haigestuvad tavaliselt kuni 48 tundi pärast poegimist, harvem võib haigestumisi ette tulla ka paar nädalat enne või pärast poegimist. Kuigi selle haiguse tekkemehhanism ei ole päris täpselt teada, oletatakse, et see on seotud kaltsiumivajaduse järsu suurenemisega pärast poegimist ja kaltsiumi ainevahetuse regulatsiooni hormonaalsete häiretega. Pärast poegimist kiiresti tööle hakanud piimanääre viib piimaga rohkesti kaltsiumi organismist välja. Et kaltsiumi tasakaalu säilitada, peab seda kehavedelikest (verest, ekstratsellulaarsest vedelikust) pidevalt juurde tulema. Kehavedelikes täieneb kaltsiumi varu kahel teel: söödast saadud kaltsiumi või luudest võetud reservide arvel. Et pärast poegimist lehm ei söö või sööb vähe, on söödast kaltsiumi imendumine minimaalne. Juhul kui organismi endokriinsüsteem ei suuda käivitada mehhanisme, mis mobiliseerivad kaltsiumi luudest ja peensoolest arenebki välja poegimishalvatus.
Haiguse esmased tunnused loomadel on: isu puudumine, nahk on külm, ninapeegel kuiv, kehatemperatuur normist madalam, silmad on kuivad, pupillide valgustundlikkus nõrk või puudub, südametegevus on kiirenenud, pulss on nõrk. Esineb lihaste krampe, haigestunud loomade kõnnak on ebakindel. Lihaste osalise halvatuse tõttu ei ole loomad võimelised püsti seisma ja tavaliselt kukuvad maha ning lamavad ühel küljel. Haiguse lõppstaadiumis on haige loom tavaliselt kooma seisundis, lamab ühel küljel. Surm võib saabuda märkamatult, hingamise seiskumise tagajärjel või lämbumise teel tugevate krampide tagajärjel.
Poegimishalvatuse vältimise üheks praktikas levinud võtteks on vastpoeginud lehma udara mittetäielik tühjaks lüpsmine esimestel poegimisjärgsetel päevadel (võib lasta ka vasikal imeda). See pidurdab ternespiima teket ning kehavedelikest kulub piima sünteesimiseks vähem kaltsiumi. Selline võte küll vähendab poegimishalvatusse haigestumise riski, kuid ei väldi seda täielikult.
Tänapäeval peetakse üheks efektiivsemaks poegimishalvatuse vältimise võtteks söödaratsiooni katioonide-anioonide (katioonid Na+, K+, anioonid Cl-, S2-) bilansi tasakaalustamist. Sel juhul tuleb välja arvutada ratsiooni katioonide-anioonide bilanss (KAB) milliekvivalentides (mekv) 1 kg-s sööda kuivaines. Selleks on tarvis teada söötade KAB-i arve. Need on toodud "Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelites" (Tartu, 2004).
Poegimiseelsel perioodil peaks kinnislehmade söödaratsiooni KAB olema +100 mekv/kg kuivaines. Sellist näitajat on praktikas aga võrdlemisi raske saavutada, kuna rohusöötade KAB on suure kaaliumisisalduse tõttu tugevalt positiivne (mõnel juhul isegi üle +500). Praktikas tuleks üritada viia põhisöötadega ratsiooni KAB +200-ni ning vastavate mineraalsöötadega püüda seda langetada.
Poegimishalvatuse vältimise profülaktilise võttena tuleks anda lehmadele kinnisperioodi lõpul kitsa Ca:P suhtega söötasid (kõrrelised rohusöödad, teraviljajahu) ja vältida suuretoodanguga lehmadele suurtes kogustes kaltsiumirikka ristiku- või lutsernisilo söötmist. Mineraalsöötadena kasutada samuti kitsa Ca : P söödalisandeid (Ca:P - 0,9:1).
Kaltsiumiliig
Peab aga märkima, et sagedamini kui kaltsiumi defitsiiti võib praktikas loomadel esineda hoopis kaltsiumi liigsust ratsioonis. Seda juhul kui mäletsejaliste ratsioonis on rohkesti kaltsiumirikkaid rohusöötasid (ristik, lutsern ja nende segud kõrrelistega) ja vähe teraviljajahu. Sel juhul saavad loomad pidevalt söödaga 1,5-2 korda vajadusest rohkem kaltsiumi. Et kaltsium ei ole toksiline element, taluvad täiskasvanud loomad suuri kaltsiumikoguseid võrdlemisi hästi. Üle 1% (10 g/kg) kaltsiumi piimalehmade ratsiooni kuivaines vähendas küll kuivaine söömust ja toodangut, kinnislehmade ratsioonis aga ei põhjustanud eriti kõrge kaltsiumitase (1,8% KA-s) loomadel mingeid nähtavaid terviseprobleeme. Kaltsiumi liig ratsioonis takistab mõnede mikroelementide (eeskätt tsingi) imendumist ja normaalset omastatavust, kuid selle peaks kompenseerima parem sööda energia ja proteiini kasutamine toodangu moodustamiseks. Vajadusest suuremas koguses kaltsiumi andmist lehmadele soovitatakse maisi-(teravilja-)silo rohke söötmise korral (madal pH). Sel juhul on söödakriidi liias andmine vajalik normaalse vatsa pH tagamiseks.
Täiskasvanud veistel on kaltsiumi taluvuse piiriks antud 2% e 20 g/kg-s sööda kuivaines. Tähtis on selle juures ka kaltsiumi fosfori vahekord (1,5-2:1) ratsioonis. Kaltsiumi liia korral peab ratsioonis olema piisavalt fosforit.
valgus
Kunstlik valgus
Kunstliku valguse kasutamisega pannakse lehmadele lisakoormus, kuigi nad on niigi stressis ebaloomuliku ratsiooni ning sagedase lüpsmise tõttu.
Lautade kunstlikku valgustust kasutatakse selleks, et mõjutada loomade normaalset söömise ja puhkeaega. Piimatootjad peavad normaalse valguspäeva pikendamist odavaks, ohutuks ja efektiivseks toodangu tõstmise abinõuks. Valguspäeva pikendamine 16 tunnini annab 2 kilogrammi lisapiima päevas. Samas on võimalik kinnisperioodil 8 tunnist valguspäeva kasutades suurendada lehma piimatoodangut järgmisel laktatsioonil kuni 3 kilogrammi päevas.
Sigivus
Piimalehmadelt soovitakse saada vasikat nii sageli kui võimalik, et saada neilt maksimaalselt piima ja järglasi. Loomapidajad manipuleerivad lehmade sigimistsükliga nii, et lehmad poegiksid ja saavutaksid laktatsiooni tipu just loomapidajale sobival ajal. Mullikate seemendamisega alustatakse juba looma 15 kuuseks saamisel eesmärgiga saavutada karja keskmiseks esimese poegimise vanuseks 24-25 kuud. Pärast poegimist üritatakse lehm tiinestada uuesti 3 kuu jooksul ning normaalseks kinnisperioodi pikkuseks loetakse 60 päeva. Nii suure intensiivsusega lehmade kasutamine põhjustab neile tugevat stressi, terviseprobleeme ja enneaegset karjast prakeerimist.
Tänapäeval kasutab suurem enamus piimakarjaksvatajaid loomade tiinestamiseks kunstlikku seemendust. Alles siis, kui see ka 3-4 katsel ei õnnestu, kasutatakse lehma tiinestamiseks pulli. Paljud farmerid kasutavad oma karjas pulli ka lehmade indlemise kontrollimiseks ja mullikate tiinestamiseks.
Kuna enamasti eraldatakse seemendamist vajavad loomad muust karjast näiteks eraldi nende sulgu paigutamisega, tekitab selline harjumatu keskkond ja ülejäänud loomadega kontakti puudumine loomale stressi ja kõrvalekaldeid normaalsest käitumisest.
Geneetika ja aretus
Aretuseks valitakse piimalehmi peamiselt nende piimatoodangu järgi. Et lehm oleks võimeline tootma palju piima, peab ta olema võimeline ka palju sööma, järelikult olema suur. Suurtel loomadel aga esineb sagedamini terviseprobleeme, nagu jalahädad ja mastiit. Lisaks sellele ei mahu suured lehmad 10-20 aastat tagasi ehitatud lautade oluliselt väiksemakasvuliste loomade jaoks projekteeritud asemetele. Nii peavad nad lamama osaliselt sõnnikukäigus või jalutusalal, mis on kaetud virtsaga ja kus teised loomad võivad neile peale astuda.
Saksamaal läbi viidud uuringud näitasid, et lehmade kõrge piimatoodanguga on tihedalt seotud selliste probleemide märgatav sagenemine, nagu poegimishalvatus, päramiste peetus, ketoos, munasarja tsüstid ja sõrahaigused.
Kunstliku valguse kasutamisega pannakse lehmadele lisakoormus, kuigi nad on niigi stressis ebaloomuliku ratsiooni ning sagedase lüpsmise tõttu.
Lautade kunstlikku valgustust kasutatakse selleks, et mõjutada loomade normaalset söömise ja puhkeaega. Piimatootjad peavad normaalse valguspäeva pikendamist odavaks, ohutuks ja efektiivseks toodangu tõstmise abinõuks. Valguspäeva pikendamine 16 tunnini annab 2 kilogrammi lisapiima päevas. Samas on võimalik kinnisperioodil 8 tunnist valguspäeva kasutades suurendada lehma piimatoodangut järgmisel laktatsioonil kuni 3 kilogrammi päevas.
Sigivus
Piimalehmadelt soovitakse saada vasikat nii sageli kui võimalik, et saada neilt maksimaalselt piima ja järglasi. Loomapidajad manipuleerivad lehmade sigimistsükliga nii, et lehmad poegiksid ja saavutaksid laktatsiooni tipu just loomapidajale sobival ajal. Mullikate seemendamisega alustatakse juba looma 15 kuuseks saamisel eesmärgiga saavutada karja keskmiseks esimese poegimise vanuseks 24-25 kuud. Pärast poegimist üritatakse lehm tiinestada uuesti 3 kuu jooksul ning normaalseks kinnisperioodi pikkuseks loetakse 60 päeva. Nii suure intensiivsusega lehmade kasutamine põhjustab neile tugevat stressi, terviseprobleeme ja enneaegset karjast prakeerimist.
Tänapäeval kasutab suurem enamus piimakarjaksvatajaid loomade tiinestamiseks kunstlikku seemendust. Alles siis, kui see ka 3-4 katsel ei õnnestu, kasutatakse lehma tiinestamiseks pulli. Paljud farmerid kasutavad oma karjas pulli ka lehmade indlemise kontrollimiseks ja mullikate tiinestamiseks.
Kuna enamasti eraldatakse seemendamist vajavad loomad muust karjast näiteks eraldi nende sulgu paigutamisega, tekitab selline harjumatu keskkond ja ülejäänud loomadega kontakti puudumine loomale stressi ja kõrvalekaldeid normaalsest käitumisest.
Geneetika ja aretus
Aretuseks valitakse piimalehmi peamiselt nende piimatoodangu järgi. Et lehm oleks võimeline tootma palju piima, peab ta olema võimeline ka palju sööma, järelikult olema suur. Suurtel loomadel aga esineb sagedamini terviseprobleeme, nagu jalahädad ja mastiit. Lisaks sellele ei mahu suured lehmad 10-20 aastat tagasi ehitatud lautade oluliselt väiksemakasvuliste loomade jaoks projekteeritud asemetele. Nii peavad nad lamama osaliselt sõnnikukäigus või jalutusalal, mis on kaetud virtsaga ja kus teised loomad võivad neile peale astuda.
Saksamaal läbi viidud uuringud näitasid, et lehmade kõrge piimatoodanguga on tihedalt seotud selliste probleemide märgatav sagenemine, nagu poegimishalvatus, päramiste peetus, ketoos, munasarja tsüstid ja sõrahaigused.
Piima tootmine
Piimatoodang lehma kohta on pidevalt tõusnud ja on üsna tavaline, et lehm toodab laktatsiooni jooksul 10 korda rohkem piima kui ta vasika imetamiseks vajaks. Kuna piimakarjakasvatajate peamine eesmärk on sissetulekute suurendamine, üritatakse toodangut tõsta pideva loomade aretuse ja söötmise parandamisega, tähelepanuta jäetakse aga nende tervis ja heaolu. Kui Euroopas pööratakse tähelepanu ka neile viimastele aspektidele, on kuni viimase ajani USA piimatootjate peamine eesmärk olnud just lehmade toodangutaseme tõstmine. Tulemuseks on lisaks tõusnud toodangutasemele ka ebaloomulikult suurte udaratega, nõrkade jalgadega ning väga lühikest aega karjas püsivad loomad.
Lehmade söötmine
Lehmad on kohanenud kõrge kiudainesisaldusega ja suhteliselt madala toiteväärtusega sööda tarbimiseks ja neil on raske kohaneda söödaga, milles on vähe kiudu, kuid palju teravilja ja proteiini. Et saavutada maksimaalset toodangut, söödavad piimakarjakasvatajad lehmadele suures koguses kõrge valgusisaldusega silo ja jõusööta. Sellised ratsioonid sisaldavad küll palju kergestI seeduvaid süsivesikuid, kuid neis on vähe lehma organismile vajalikku toorkiudu.
Just laktatsiooni alguses ei ole loomad võimelised sööma piisavas koguses sööta, et katta piima tootmiseks vajalik energia- ja toitainetetarve ning nad kõhnuvad märgatavalt. Sellised ratsioonid põhjustavad loomadel ainevahetushäireid, nagu atsidoos, ketoos ja poegimishalvatus, aga ka sigivusprobleeme.
On teada, et laminiit ehk sõranaha põletik ja teised sõrahaigused on seotud lehmade söötmisega, täpsemini aga laktatsiooni alguses tekkida võiva atsidoosiga. Kuna lehm ei ole laktatsiooni alguses võimeline sööma piisavas koguses kuivainet, söödetakse neid kiiremini seeduva energiarohke, kuid kiuvaese ratsiooniga, mille loomad ka kiiremini ära söövad. Nii aga tekib neil suuõõnes vähem sülge ja nad mäletsevad vähem ning nende mao happesus tõuseb. Maost hapete verre imendumise tulemusena langeb vere hapnikusidumisvõime, sõrgade verevarustus halveneb ja laminiidi tekke oht suureneb järsult.
Lüpsmine
Kui varem lüpsti lehmi ainult kaks korda päevas nende asemetel, siis kaasaegsetes farmides lüpstakse lehmi sageli ka kolm korda päevas ning lüps toimub lüpsiplatsidel. Robotlüpsiga lautades käivad lehmad aga lüpsil 4-5 korda ööpäevas. Lüpsiplatsid on kasutusel peamiselt suuremates karjades, kus peetakse rohkem kui 100 looma, väiksemates karjades kasutatakse põhiliselt torusselüpsi süsteeme.
Lüpsiplatsi puhul liiguvad lehmad kindlatel kellaaegadel lüpsiplatsi ootealale ja ootavad seal oma lüpsikorda. Kasutatakse 3 tüüpi lüpsiplatse: karussell, kalasaba ja paralleelset lüpsiplatsi.
Piimatootjad üritavad tõsta tootmise majanduslikku efektiivsust, hoides kokku kulutusi tööjõule. Loomade ajamiseks kasutatakse mehhaniseeritud väravaid, mis suruvad jõuga loomi liikuma ega jälgi, kas loomad tegelikult ka liikuma mahuvad. Selliste mehhaniseeritud väravate hooletu kasutamine võib märgatavalt tõsta jalaprobleemide esinemise sagedust karjas.
Suurtes karjades aetakse tihti väga palju loomi korraga lüpsiplatside ootealadele, kus nad peavad sageli tunde seisma piiratud alal, saamata seal vett, sööta ega võimalust lamada. Tulemuseks on jalaprobleemide sagenemine.
Eriti stressirohke on selline ootealadel viibimine just laktatsiooni alustanud noortele lehmadele, kes viibivad nende jaoks võõras keskkonnas, tihedas kokkupuutes teiste loomade ja talitajaga.
Karjades, kus kasutatakse lüpsirobotit, meelitatakse loomi lüpsile söödaga. Ühelt poolt annab see loomadele küll võimaluse ise valida aega, kui neid lüpstakse. Teiselt poolt aga saavad sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad lüpsil käija alles siis, kui neist hierarhias kõrgemal paiknevad loomad seda lubavad; tavaliselt öösel, kui loomad peaksid puhkama. See aga mõjutab negatiivselt loomade tervist ja heaolu.
Võrreldes lüpsiplatsil ja robotiga lüpstavaid lehmi, on robotiga lüpstavate lehmade keskmine vere kortisoolitase kõrgem kui lüpsiplatsil lüpstavatel lehmadel, mis näitab, et robotlüps tekitab lehmadele rohkem stressi. Põhjuseks on loomadevaheline konkurents lüpsile pääsemiseks.
Antibiootikumide kasutamine
Piimakarjakasvatajad kasutavad erinevaid ravimeid rutiinselt, et ennetada või ravida lehmade kõrge toodanguga seotud tervisehäireid. Kõige sagedamini kasutatakse penitsiliini, tetratsükliini, neomütsiini ja gentamütsiini. Selliste ravimite kasutamine alandab looma organismi loomulikku vastupanuvõimet ning võivad pideva kasutamise korral kaasa tuua haigustekitajate immuunsuse ja ravile allumatuse. Loomapidaja ja veterinaar peavad väga täpselt kinni pidama antibiootikumide kasutamise eeskirjadest nii ravimi koguste kui piima ja liha realiseerimist piiravast keeluajast.
Lehmade söötmine
Lehmad on kohanenud kõrge kiudainesisaldusega ja suhteliselt madala toiteväärtusega sööda tarbimiseks ja neil on raske kohaneda söödaga, milles on vähe kiudu, kuid palju teravilja ja proteiini. Et saavutada maksimaalset toodangut, söödavad piimakarjakasvatajad lehmadele suures koguses kõrge valgusisaldusega silo ja jõusööta. Sellised ratsioonid sisaldavad küll palju kergestI seeduvaid süsivesikuid, kuid neis on vähe lehma organismile vajalikku toorkiudu.
Just laktatsiooni alguses ei ole loomad võimelised sööma piisavas koguses sööta, et katta piima tootmiseks vajalik energia- ja toitainetetarve ning nad kõhnuvad märgatavalt. Sellised ratsioonid põhjustavad loomadel ainevahetushäireid, nagu atsidoos, ketoos ja poegimishalvatus, aga ka sigivusprobleeme.
On teada, et laminiit ehk sõranaha põletik ja teised sõrahaigused on seotud lehmade söötmisega, täpsemini aga laktatsiooni alguses tekkida võiva atsidoosiga. Kuna lehm ei ole laktatsiooni alguses võimeline sööma piisavas koguses kuivainet, söödetakse neid kiiremini seeduva energiarohke, kuid kiuvaese ratsiooniga, mille loomad ka kiiremini ära söövad. Nii aga tekib neil suuõõnes vähem sülge ja nad mäletsevad vähem ning nende mao happesus tõuseb. Maost hapete verre imendumise tulemusena langeb vere hapnikusidumisvõime, sõrgade verevarustus halveneb ja laminiidi tekke oht suureneb järsult.
Lüpsmine
Kui varem lüpsti lehmi ainult kaks korda päevas nende asemetel, siis kaasaegsetes farmides lüpstakse lehmi sageli ka kolm korda päevas ning lüps toimub lüpsiplatsidel. Robotlüpsiga lautades käivad lehmad aga lüpsil 4-5 korda ööpäevas. Lüpsiplatsid on kasutusel peamiselt suuremates karjades, kus peetakse rohkem kui 100 looma, väiksemates karjades kasutatakse põhiliselt torusselüpsi süsteeme.
Lüpsiplatsi puhul liiguvad lehmad kindlatel kellaaegadel lüpsiplatsi ootealale ja ootavad seal oma lüpsikorda. Kasutatakse 3 tüüpi lüpsiplatse: karussell, kalasaba ja paralleelset lüpsiplatsi.
Piimatootjad üritavad tõsta tootmise majanduslikku efektiivsust, hoides kokku kulutusi tööjõule. Loomade ajamiseks kasutatakse mehhaniseeritud väravaid, mis suruvad jõuga loomi liikuma ega jälgi, kas loomad tegelikult ka liikuma mahuvad. Selliste mehhaniseeritud väravate hooletu kasutamine võib märgatavalt tõsta jalaprobleemide esinemise sagedust karjas.
Suurtes karjades aetakse tihti väga palju loomi korraga lüpsiplatside ootealadele, kus nad peavad sageli tunde seisma piiratud alal, saamata seal vett, sööta ega võimalust lamada. Tulemuseks on jalaprobleemide sagenemine.
Eriti stressirohke on selline ootealadel viibimine just laktatsiooni alustanud noortele lehmadele, kes viibivad nende jaoks võõras keskkonnas, tihedas kokkupuutes teiste loomade ja talitajaga.
Karjades, kus kasutatakse lüpsirobotit, meelitatakse loomi lüpsile söödaga. Ühelt poolt annab see loomadele küll võimaluse ise valida aega, kui neid lüpstakse. Teiselt poolt aga saavad sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad lüpsil käija alles siis, kui neist hierarhias kõrgemal paiknevad loomad seda lubavad; tavaliselt öösel, kui loomad peaksid puhkama. See aga mõjutab negatiivselt loomade tervist ja heaolu.
Võrreldes lüpsiplatsil ja robotiga lüpstavaid lehmi, on robotiga lüpstavate lehmade keskmine vere kortisoolitase kõrgem kui lüpsiplatsil lüpstavatel lehmadel, mis näitab, et robotlüps tekitab lehmadele rohkem stressi. Põhjuseks on loomadevaheline konkurents lüpsile pääsemiseks.
Antibiootikumide kasutamine
Piimakarjakasvatajad kasutavad erinevaid ravimeid rutiinselt, et ennetada või ravida lehmade kõrge toodanguga seotud tervisehäireid. Kõige sagedamini kasutatakse penitsiliini, tetratsükliini, neomütsiini ja gentamütsiini. Selliste ravimite kasutamine alandab looma organismi loomulikku vastupanuvõimet ning võivad pideva kasutamise korral kaasa tuua haigustekitajate immuunsuse ja ravile allumatuse. Loomapidaja ja veterinaar peavad väga täpselt kinni pidama antibiootikumide kasutamise eeskirjadest nii ravimi koguste kui piima ja liha realiseerimist piiravast keeluajast.
Vasikate
Vasikate võõrutamine
Piimakarjakasvatuse üks vastuolulisemaid aspekte on erinev suhtumine eri soost vasikatesse ja nende kohtlemine. Enamik lehmvasikaid kasutatakse karjast haiguse, ahtruse või madala toodangu tõttu prakeeritud lehmade asendamiseks ja enamasti kasvatatakse nad üles selles karjas, kus nad sündisid.
Pullvasikad on piimakarjakasvatuses vaid mittesoovitav kõrvalsaadus ja seepärast saavad nad sageli hooletu või kohati isegi julma kohtlemise osaliseks.
Põhilised aspektid, mis vasikate võõrutamisel looma heaolu seisukohast on tähtsad, puudutavad vasika võõrutamise aega ehk vasika vanust, mida ja kuidas vasikale pärast emast eraldamist söödetaks ning kus ja kuidas emast eraldatud vasikaid peetakse.
Emasloomast eraldamine
Vasika emast eraldamisel ei ole loomapidajal võimalik järgida mõlema looma heaolust tulenevaid vajadusi. Loomulikus keskkonnas imeks vasikas emapiima 3-4 kuud. Majanduslikust seisukohast lähtuvalt ei saa loomapidaja nii pikka imetamisperioodi lubada ja vasikas eraldatakse emasloomast märgatavalt varem. Võõrutatud vasikat söödetakse algul vedela piimaasendajaga või teiste lehmade praagitud piimaga ning hiljem minnakse järk-järgult üle tahketele vasikatele mõeldud söödasegudele ning koresöödale.
Sõltumata vasika emast eraldamise ajast on see stressi tekitav protsess mõlemale.
Varane võõrutus ehk vasika emast eraldamine kohe pärast vasika kuivamist annab looma hooldajale võimaluse kontrollida ternespiima kogust, mille vasikas sünnijärgselt saab. Kuna vastsündinud vasika immuunsüsteem on veel välja arenemata, on varase võõrutuse eeliseks asjaolu, et nii on vasika kokkupuude keskkonnast pärinevate haigustekitajatega minimaalne. USAs korraldatud uuring näitas, et 2002. aastal eraldas 52% USA farmereid vasika emast kohe pärast sündi. Kümme aastat varem oli see protsent vaid 28. 2002. aastal oli vaid 9% neid farmereid, kes eraldasid vasika emast hiljem kui 24 tundi pärast sündi.
Kuigi vasika võõrutamine on igal juhul stressi tekitav, eelistavad paljud spetsialistid siiski varast võõrutust, sest sellisel juhul on stress ja vasikate karjast väljalangemine väiksem.
Hilise võõrutuse eelisteks tuleks pidada vasikate kiiremat kasvamist ja sotsiaalse käitumise väljakujunemist.
Kaasaegsetes tootmisfarmides tuleks ideaalseks pidada vasika emast eraldamist pärst 3 päeva kestnud imetusperioodi, kui vasikas on saanud imeda piisavas koguses ternespiima. Selline võõrutus mõjub positiivselt nii vasika ja ema käitumisele, vasika kasvule kui ka ema toodangule.
Vasikate söötmine
Vastsündinud vasikas peaks saama umbes 1 liitri lüpsisooja ternespiima kohe pärast imemisrefleksi tekkimist ehk 30 minutit kuni 1 tund pärast sündi.
Vasikate söötmiseks kasutatakse pudelit või pange ja tavaliselt söödetakse neile limiteeritud kogus piima 2 korda päevas. Ema juures imeks vasikas nisast piima 7-10 korda päevas ja söödud piimakogus oleks märgatavalt suurem kui pangest või pudelist söötmisel. Kunstliku nisa kasutamine aitab vasikal loomupärast imemisharjumust rahuldada ja nii söövad vasikad suuremas koguses piima ning neil on märgatavalt väiksem kõhulahtisuse tekkimise oht. Kunstliku nisa kasutamine vähendab ka vasikate üksteise imemist, mis soodustab haigustekitajate levikut vasikalt vasikale. Kasutades kunstnisa, on vasikaid võimalik pidada ka grupisulgudes. Ämbrist söötmisel tuleks eelistada vasikate pidamist individuaalboksides.
Paljud loomapidajad piiravad vasikatele antavat piimakogust, põhjendades seda kõhulahtisuse tekkimise ohu ja väiksema võõrutusjärgse kasvukiirusega. Lisaks sellele on vasikate kindlatel kellaaegadel söötmine loomade hooldajale mugavam. Siiski soovitab enamus eksperte sööta vasikaid isu järgi, sest sellisel juhul saavad vasikad ise kontrollida söödakogust ja söömise sagedust nagu nad teeksid seda ema juures. Sellised vasikad söövad kuni 80% rohkem ja kasvavad kuni 65% kiiremini kui vasikad, keda söödetakse limiteeritult. Ka ei esine isu järgi söövate vasikate seas sagedamini kõhulahtisust ja ei vähene nende võime süüa hiljem ka tahket sööta.
Et vasika magu areneks normaalselt, tuleb talle hakata varakult ka kergestiomastatavat koresööta ja kontsentraate pakkuma.
Vasikate pidamine
Sageli eraldatakse vasikad üksteisest nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Loomapidajad peavad oluliseks, et vasikad ei ulatuks üksteist puudutama esimese viie nädala jooksul. Kuigi vasikate eraldi pidamist peetakse oluliseks haiguste leviku seisukohast, ei ole sellealaseid uuringuid väga palju tehtud ja puudub ka teadlaste ühine seisukoht, kas selline vasikate pidamine on põhjendatud.
Seevastu on grupisulgudes pidamise eelistena nimetatud kiiremat vasikate sotsiaalse käitumise ja suhtlemise väljakujunemist, mis vähendab hilisemat stressi, mis on tingitud loomade grupisulgudesse paigutamisest. Ka ei esine grupis peetud loomade võõrutusjärgset juurdekasvu pidurdumist.
Individuaalselt kasvatatavaid vasikaid peetakse peamiselt kas laudas üksiksulgudes või õues spetsiaalsetes vasikakuutides. Kui vasikaid peetakse väljas kuutides, peab neile olema tagatud piisavas koguses kuiva allapanu ja on soovitav, et nad saaksid liikuda ka kuudist väljaspool. Selleks peaks kuudi ette olema ehitatud aedik.
Ka üksiksulgude suurus avaldab mõju vasika heaolule. Suuremates sulgudes peetavad loomad veedavad rohkem aega puhates ja sulgu “avastades”. Seevastu väiksemates sulgudes on loomad rahutumad ja otsivad sageli süüa. Lisaks sellele on väiksemates sulgudes peetavate vasikate vere lümfotsüütide sisaldus madalam. See aga viitab vasikate keskkonnast tulenevale stressile.
Pullvasikate kohtlemine
Kuna suuremat enamust pullvasikaid piimakarjakasvatuses ei vajata ja nad on märgatavalt odavamad kui lehmvasikad, siis saavad pullvasikad sageli väärkohtlemise osaliseks, paljudes farmides jäetakse neile isegi ternespiim andmata. USAs müüakse praktiliselt vastsündinud vasikad vasikaliha tootjatele ja seal on nii noorelt transporditavate vasikate suremus suurem kui 20%. Kanadas ja Inglismaal on alla 1-nädala vanuste vasikate transportimine keelatud.
Piimakarjakasvatuse üks vastuolulisemaid aspekte on erinev suhtumine eri soost vasikatesse ja nende kohtlemine. Enamik lehmvasikaid kasutatakse karjast haiguse, ahtruse või madala toodangu tõttu prakeeritud lehmade asendamiseks ja enamasti kasvatatakse nad üles selles karjas, kus nad sündisid.
Pullvasikad on piimakarjakasvatuses vaid mittesoovitav kõrvalsaadus ja seepärast saavad nad sageli hooletu või kohati isegi julma kohtlemise osaliseks.
Põhilised aspektid, mis vasikate võõrutamisel looma heaolu seisukohast on tähtsad, puudutavad vasika võõrutamise aega ehk vasika vanust, mida ja kuidas vasikale pärast emast eraldamist söödetaks ning kus ja kuidas emast eraldatud vasikaid peetakse.
Emasloomast eraldamine
Vasika emast eraldamisel ei ole loomapidajal võimalik järgida mõlema looma heaolust tulenevaid vajadusi. Loomulikus keskkonnas imeks vasikas emapiima 3-4 kuud. Majanduslikust seisukohast lähtuvalt ei saa loomapidaja nii pikka imetamisperioodi lubada ja vasikas eraldatakse emasloomast märgatavalt varem. Võõrutatud vasikat söödetakse algul vedela piimaasendajaga või teiste lehmade praagitud piimaga ning hiljem minnakse järk-järgult üle tahketele vasikatele mõeldud söödasegudele ning koresöödale.
Sõltumata vasika emast eraldamise ajast on see stressi tekitav protsess mõlemale.
Varane võõrutus ehk vasika emast eraldamine kohe pärast vasika kuivamist annab looma hooldajale võimaluse kontrollida ternespiima kogust, mille vasikas sünnijärgselt saab. Kuna vastsündinud vasika immuunsüsteem on veel välja arenemata, on varase võõrutuse eeliseks asjaolu, et nii on vasika kokkupuude keskkonnast pärinevate haigustekitajatega minimaalne. USAs korraldatud uuring näitas, et 2002. aastal eraldas 52% USA farmereid vasika emast kohe pärast sündi. Kümme aastat varem oli see protsent vaid 28. 2002. aastal oli vaid 9% neid farmereid, kes eraldasid vasika emast hiljem kui 24 tundi pärast sündi.
Kuigi vasika võõrutamine on igal juhul stressi tekitav, eelistavad paljud spetsialistid siiski varast võõrutust, sest sellisel juhul on stress ja vasikate karjast väljalangemine väiksem.
Hilise võõrutuse eelisteks tuleks pidada vasikate kiiremat kasvamist ja sotsiaalse käitumise väljakujunemist.
Kaasaegsetes tootmisfarmides tuleks ideaalseks pidada vasika emast eraldamist pärst 3 päeva kestnud imetusperioodi, kui vasikas on saanud imeda piisavas koguses ternespiima. Selline võõrutus mõjub positiivselt nii vasika ja ema käitumisele, vasika kasvule kui ka ema toodangule.
Vasikate söötmine
Vastsündinud vasikas peaks saama umbes 1 liitri lüpsisooja ternespiima kohe pärast imemisrefleksi tekkimist ehk 30 minutit kuni 1 tund pärast sündi.
Vasikate söötmiseks kasutatakse pudelit või pange ja tavaliselt söödetakse neile limiteeritud kogus piima 2 korda päevas. Ema juures imeks vasikas nisast piima 7-10 korda päevas ja söödud piimakogus oleks märgatavalt suurem kui pangest või pudelist söötmisel. Kunstliku nisa kasutamine aitab vasikal loomupärast imemisharjumust rahuldada ja nii söövad vasikad suuremas koguses piima ning neil on märgatavalt väiksem kõhulahtisuse tekkimise oht. Kunstliku nisa kasutamine vähendab ka vasikate üksteise imemist, mis soodustab haigustekitajate levikut vasikalt vasikale. Kasutades kunstnisa, on vasikaid võimalik pidada ka grupisulgudes. Ämbrist söötmisel tuleks eelistada vasikate pidamist individuaalboksides.
Paljud loomapidajad piiravad vasikatele antavat piimakogust, põhjendades seda kõhulahtisuse tekkimise ohu ja väiksema võõrutusjärgse kasvukiirusega. Lisaks sellele on vasikate kindlatel kellaaegadel söötmine loomade hooldajale mugavam. Siiski soovitab enamus eksperte sööta vasikaid isu järgi, sest sellisel juhul saavad vasikad ise kontrollida söödakogust ja söömise sagedust nagu nad teeksid seda ema juures. Sellised vasikad söövad kuni 80% rohkem ja kasvavad kuni 65% kiiremini kui vasikad, keda söödetakse limiteeritult. Ka ei esine isu järgi söövate vasikate seas sagedamini kõhulahtisust ja ei vähene nende võime süüa hiljem ka tahket sööta.
Et vasika magu areneks normaalselt, tuleb talle hakata varakult ka kergestiomastatavat koresööta ja kontsentraate pakkuma.
Vasikate pidamine
Sageli eraldatakse vasikad üksteisest nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Loomapidajad peavad oluliseks, et vasikad ei ulatuks üksteist puudutama esimese viie nädala jooksul. Kuigi vasikate eraldi pidamist peetakse oluliseks haiguste leviku seisukohast, ei ole sellealaseid uuringuid väga palju tehtud ja puudub ka teadlaste ühine seisukoht, kas selline vasikate pidamine on põhjendatud.
Seevastu on grupisulgudes pidamise eelistena nimetatud kiiremat vasikate sotsiaalse käitumise ja suhtlemise väljakujunemist, mis vähendab hilisemat stressi, mis on tingitud loomade grupisulgudesse paigutamisest. Ka ei esine grupis peetud loomade võõrutusjärgset juurdekasvu pidurdumist.
Individuaalselt kasvatatavaid vasikaid peetakse peamiselt kas laudas üksiksulgudes või õues spetsiaalsetes vasikakuutides. Kui vasikaid peetakse väljas kuutides, peab neile olema tagatud piisavas koguses kuiva allapanu ja on soovitav, et nad saaksid liikuda ka kuudist väljaspool. Selleks peaks kuudi ette olema ehitatud aedik.
Ka üksiksulgude suurus avaldab mõju vasika heaolule. Suuremates sulgudes peetavad loomad veedavad rohkem aega puhates ja sulgu “avastades”. Seevastu väiksemates sulgudes on loomad rahutumad ja otsivad sageli süüa. Lisaks sellele on väiksemates sulgudes peetavate vasikate vere lümfotsüütide sisaldus madalam. See aga viitab vasikate keskkonnast tulenevale stressile.
Pullvasikate kohtlemine
Kuna suuremat enamust pullvasikaid piimakarjakasvatuses ei vajata ja nad on märgatavalt odavamad kui lehmvasikad, siis saavad pullvasikad sageli väärkohtlemise osaliseks, paljudes farmides jäetakse neile isegi ternespiim andmata. USAs müüakse praktiliselt vastsündinud vasikad vasikaliha tootjatele ja seal on nii noorelt transporditavate vasikate suremus suurem kui 20%. Kanadas ja Inglismaal on alla 1-nädala vanuste vasikate transportimine keelatud.
mastiit
Sanitaarne seisukord ja mastiit
Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).
Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.
Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.
Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.
Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus
Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.
Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.
Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine
Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.
Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.
Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.
Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine
Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
Haiged lehmad
Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).
Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.
Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.
Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.
Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus
Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.
Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.
Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine
Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.
Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.
Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.
Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine
Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
Haiged lehmad
Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).
Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.
Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.
Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.
Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus
Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.
Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.
Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine
Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.
Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.
Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.
Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine
Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
Haiged lehmad
Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).
Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.
Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.
Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.
Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus
Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.
Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.
Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine
Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.
Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.
Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.
Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine
Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
Haiged lehmad
Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Põrandad
Põrandad ja jalahaigused
Jalahädasid peetakse peamiseks piimalehmade kannatuste põhjuseks. Jalahädade tekke peamisteks põhjusteks on ratsioon, söötmis- ja pidamisviis ning keskkonnatingimused. Ka ebaloomulikult suured udarad segavad loomade loomulikku liikumist ja on tagajalgade hädade põhjustajaks.
USAs läbi viidud vaatluse kohaselt moodustasid 2001. aastal jalahaigused 16,3 % praakimise põhjustest. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse statistika kohaselt praagiti 2005. aastal Eestis 15% lüpsilehmadest jäsemete haiguste tõttu (tõlkija märkus).
Tegelik jalahädade esinemissagedus on aga ilmselt märgatavalt suurem kui statistikas kajastub. Kuna kergemad jalavigastused jäävad sageli märkamata, võib tegelikult jalahädade läbi kannatavaid loomi olla karjas kuni 2,5 korda rohkem.
Jalgade haigustest esineb kõige sagedamini laminiit ehk sõranahapõletik, mille tunnusteks on lõhed sõrgades, haavandid ja urked sõrapõhja all. Laminiidile võivad vihjata loomade tippiv kõndimine, ristis jalgadega seismine, verejooksud taldade all, ja sõrgade laiali vajumine.
Kui looma ase pole mugav, siis ta seisab, mitte ei lama. Lamades mäletsevad aga lehmad meelsamini. Kui 10-15% lehmadest paar tundi pärast söötmist ikka veel seisab, võib põhjuseks olla liiga lühike, allapanuta ja kõva või kõrge astmega (üle 25 cm) ase. Vabapidamisega lautades võib põhjuseks olla liiga vähe lamamiskohti. Kui loomad seisavad pidevalt märjal pinnal, muutuvad sõrad pehmeks. Märg betoon kulutab sõrgu 85% kiiremini kui kuiv betoon. Tulemuseks võib olla ebaühtlaselt kasvanud sõrgade veelgi suurema erinevuse tekkimine ja looma keharaskuse ebaühtlasem jaotumine tema jalgadele. Sõrahaigusi esineb loomade tagumistel jalgadel umbes 90% juhtudest, esijalgadel aga umbes 10% juhtudest.
Lautade jalutusalad
Lehmadele sobib kõndimiseks kõige paremini pind, mis pakub nende jalgadele piisavalt tuge, kuid ei ole liiga teraline. Liiga siledal pinnal võivad lehmad libiseda ja kukkuda, liiga robustselt viimistletud põrandal kuluvad loomade sõrad liiga kiiresti ja tulemuseks võib olla laminiit.
Inglismaal läbi viidud vaatlus näitas, et karjades, kus oli kõrge jalahädadest tingitud praakimise protsent, olid loomade jalutusaladel kas restpõrandad, liiga kare või lihvitud betoon. Kõige vähem aga esines jalahädasid lautades, mille põrand on sooneline või sissevalatud mustriga.
Kui jalutusalad on sõnnikused ja seal esineb kõvasid allapanu (külmunud saepuru ja turvas) kamakaid, sageneb loomade jalahädade tekkimise oht, sest loomade liikumine on raskendatud ja neil tekib ebanormaalne kõndimisviis ning loomadel esineb sagedamini liigeste vigastusi.
Madratsid ja allapanu
Kaasaegsetes farmides veedavad lehmad suurema osa oma elust laudas, nad liiguvad ja puhkavad betoonpindadel ja nende heaolu sõltub sellest, kas ja kui palju allapanu kasutatakse. Puhtal betoonpõrandal on lehmal raske üles tõusta ja lamama heita. Pikk seismine allapanuta betoonpinnal halvendab looma jäsemete verevarustust ja kutsub esile laminiidi. Lautades, kus ei kasutata piisavalt allapanu, võib kuni 75% loomadest kannatada jalahädade käes.
Üheks võimaluseks vähendada stressi loomade jalgadele on katta puhkealad kummist madratsite või mattidega. Kui looma ase on pehme ja kuiv, tunneb ta end sellel mugavamalt ning ka lamab sellel meelsamini. Lehmadele meeldib aga mäletseda just lamades. Lautades, kus kasutatakse asemetel pehmendavaid matte, veedavad loomad lamades umbes 1,5 tundi päevas rohkem kui lautades, kus on betoonist asemed. Kui madrats katta allapanuga, paranevad lehmade lamamisolud veelgi. Kui loomadel on valida palja madratsi või allapanuga kaetud madratsi vahel, valivad nad seismiseks ja lamamiseks madratsi millel on kõige rohkem allapanu.
Lehmade eelistuste väljaselgitamiseks on tehtud mitmeid katseid. Tulemused näitavad, et loomad eelistavad allapanuna liiva, seejärel saepuruga kaetud kummimadratsit ja seejärel puhast kummimadratsit. Ka jalgade heaolu seisukohast on liivaga kaetud asemed parimad.
Sõltumata sellest, millist allapanu kasutatakse, peab see olema puhas ja kuiv ning seda peab olema piisavalt. Nii püsivad loomad puhtad ning tunnevad end hästi.
Jalutusväljakud ja karjateed
Kuigi pinnas on loomade heaolu seisukohast neile ohutum kui lauda betoonpõrandad, võib loom ka karjateedel ja jalutusväljakutel oma jalgu vigastada. Eriti kuival ajal võib maapind muutuda kõvaks ning krobeliseks ning saada loomade jalavigade põhjuseks. Ka kivid karjateedel põhjustavad loomadele vigastusi.
Karjamaal valivad loomad endale kindla raja kas joogikohta või lauta liikumiseks ja võimalusel kasutavad vaid seda. Karjateedel liikudes kividest hoidumiseks jälgivad loomad hoolega, kuhu nad oma esijalgu asetavad. Loomade ajajad, kes on kannatamatud ja kärsitud ning sunnivad loomi kiiresti liikuma või kasutavad nende ajamiseks traktorit või koera, põhjustavad oma tegevusega lehmade jalatraumade märgatava sagenemise. Sellisel juhul halveneb just nende loomade olukord, kes juba kannatavad jalatrauma käes. Haigete jalgadega loomad jäävad karjateedel liikudes tavaliselt karja lõppu. Hooletu ajaja kiirustab neid tagant, loomad koonduvad tihedamalt kokku ning ei näe enam, kuhu astuda ja võivadki kivide ja kuivanud mudakamakate otsa komistada.
Suurte põllumajandusmasinatega tuleks karjateedel sõitmist vältida, sest masinate rattad keeravad pinnasest välja kive ja porisel karjateel pressivad sellesse sügavad roopad, mis kuivades loomade jalgu võivad vigastada.
Laudad
Lüpsikarja pidamiseks kasutatakse mitut eri tüüpi lautasid. Levinumad neist on lõaspidamisega laudad ja vabapidamisega kas sügavallapanuga või vähese allapanuga laudad. Laudas on lehma heaolu näitajaks see, kui sageli loom asemele heidab ja sealt tõuseb, kui kaua loom asemel lamab ning kui kaua ta lihtsalt seisab, hoolimata söödast.
Lõaspidamisega lautades lamavad loomad vähem ja seisavad kauem ning vahetavad sagedamini asendit kui vabapidamisega lautades peetavad loomad. Põhjuseks on ebamugavus, mida põhjustavad liiga lühikesed või liiga kitsad asemed, valesti paigutatud asemepiirded või söödasõime piirded.
Lõaspidamisega lautades kulub loomadel asemele heitmiseks märgatavalt rohkem aega ja 4-5 korda rohkem katseid ühe mahaheitmise kohta kui vabalt peetavatel loomadel.
Loomadel, kelle asemelt tõusmine on piiratud, esineb sagedamini jalgade probleeme, naha ja nisade traumasid ning nende udarad on mustemad.
Lõaspidamine piirab oluliselt lehmade omavahelist suhtlemist. Kui loomad ei saa omavahel vabalt suhelda ning nende asemed ei vasta loomade vajadustele, tekib neil stress.
Lõaspidamisega seostatakse ka paljusid lehmade tervisprobleeme. Võrreldes vabapidamisega esineb seal lisaks jalgade haigustele sagedamini mastiiti, eriti keskkonnast tingitud mastiiti, ja nisatraumasid. Lõaspidamisega lautades on loomade ravikulud ja karjast prakeerimise protsent kõrgemad kui vabapidamisega lautades.
Lõas peetavate loomade olukord paraneb märgatavalt kui neid karjatatakse või lastakse vähemalt paariks tunniks päevas jalutusväljakule.
Vabapidamisega lautades on loomade olukord märgatavalt parem ning nad saavad käituda loomupärasemalt kui lõaspidamisega lautades. Siiski võivad ka vabapidamislautades loomad kannatada stressi tõttu, mis on tingitud valesti projekteeritud ja ehitatud grupisulgudest, liiga tihedast asustusest ning liiga vähestest söögi- ja joogikohtadest ning hügieeninõuetele mittevastavatest pidamistingimustest.
Puhke-, söögi- ja joogikohtade vähesus põhjustab loomade agressiivsust ja muid käitumisharjumuste muutusi. Kuigi kõik loomad korraga puhkealal ei viibi, soovitatakse siiski rajada asemeid rohkem, kui on laudas loomi. Nii saavad ka sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad vabalt endale kohta valida, väheneb vajadus selle pärast pidevalt,võistelda ning pikeneb aeg, mis nad veedavad lamades ja mäletsedes. Kui laudas ei ole piisavalt puhkekohti, lamavad nõrgemad ja vähem agressiivsed loomad sageli sõnnikukäigus ja on seetõttu märgatavalt sagedamini udarapõletikus ning kannatavad jalahädade tõttu.
Valede kalletega ja/või libedad põrandad põhjustavad jalgade vigastusi. Kui sõnniku eemaldamine laudast on puudulik ja loomad on sunnitud pidevalt sõnnikusel põrandal seisma, muutuvad nende sõrad pehmeks ja suureneb sõrahaiguste sagenemise risk. Sageli on loomade jalahädad tingitud ka kõrgetest astmetest sõnnikukäigu ja looma aseme või ooteala ja lüpsiplatsi vahel. Looma tervise huvides ei tohiks need astmed olla kõrgemad kui 15-20 cm.
Asemete pikkus omab looma tervise seisukohast suurt tähtsust. Et lehm saaks normaalselt maha heita, vajab ta 240 cm x 120 cm pinda: tõusmiseks peab see ala olema veel 60 cm pikem. Paljud loomapidajad eelistavad ehitus- ja tööjõukulude kokkuhoidmise huvides lühikesi asemeid. Sellistes lautades on loomade asemed küll puhtamad, sest loomade väljaheited ei satu mitte asemele vaid sõnnikukäiku, kuid seal esineb sagedamini jalgade ja naha vigastusi. Pikemad asemed on loomadele heaolu seisukohast küll paremad, kuid neilgi on omad puudused. Kuna loomade väljaheited satuvad asemele, siis vajavad need sagedasemat puhastamist, sest saastatud allapanu asemel soodustab mastiidi ja sõrahaiguste teket ning levikut.
Sõltumata asemete pikkusest ja loomakohtade arvust tuleb vabapidamislaudas loomade heaolu tagamiseks kasutada piisavas koguses puhast allapanu.
Sügavallapanul pidamist kasutatakse peamiselt väiksemates karjades. Eri maade eksperdid peavad sellist pidamisviisi loomadele parimaks, sest sügavallapanuga lautades on loomadele liikumiseks ja lamamiseks sobiv pind, mis soodustab ka nende omavahelist suhtlemist, nad on inna ajal aktiivsemad ning neis lautades esineb kõige vähem jalahädasid, eriti probleeme sõrgadega.
Mastiitide sagedus sügavallapanuga lautades on mõnevõrra suurem kui lõas- või vabapidamisega lautades. Põhjuseks on loomade pikem lamamisaeg ja sagedasem kontakt saastatud allapanuga.
Karjatamine
Tootmise intensiivsuse kasvuga väheneb pidevalt karjade arv, kus loomi karjatatakse.
Karjatamine annab loomadele võimaluse käituda loomulikult ja vähendab stressi. Karjatamine vähendab loomade agressiivsust ja annab neile võimaluse ise valida oma söögi- ja lamamiskohta.
Karjatatavate loomade jalgade tervis on üldjuhul parem kui loomadel, kes on aastaringselt laudas. Erandiks on farmid, kus karjamaad asuvad laudast kaugel, kus karjamaad on mudased või kivised ja kus karjateid ei hooldata.
Karjatamine vähendab ka selliste probleemide, nagu päramiste peetuse, ketoosi ja mastiidi esinemissagedust. Mitmete katsete tulemused näitavad, et karjatatavatel loomadel esineb mastiiti kuni 1,8 korda harvemini kui loomadel, kes on aastaringselt laudas.
Keskkonnatingimused
Keskkonnatingimustel nii laudas kui sellest väljaspool on lehma tervisliku seisundi ja heaolu
Jalahädasid peetakse peamiseks piimalehmade kannatuste põhjuseks. Jalahädade tekke peamisteks põhjusteks on ratsioon, söötmis- ja pidamisviis ning keskkonnatingimused. Ka ebaloomulikult suured udarad segavad loomade loomulikku liikumist ja on tagajalgade hädade põhjustajaks.
USAs läbi viidud vaatluse kohaselt moodustasid 2001. aastal jalahaigused 16,3 % praakimise põhjustest. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse statistika kohaselt praagiti 2005. aastal Eestis 15% lüpsilehmadest jäsemete haiguste tõttu (tõlkija märkus).
Tegelik jalahädade esinemissagedus on aga ilmselt märgatavalt suurem kui statistikas kajastub. Kuna kergemad jalavigastused jäävad sageli märkamata, võib tegelikult jalahädade läbi kannatavaid loomi olla karjas kuni 2,5 korda rohkem.
Jalgade haigustest esineb kõige sagedamini laminiit ehk sõranahapõletik, mille tunnusteks on lõhed sõrgades, haavandid ja urked sõrapõhja all. Laminiidile võivad vihjata loomade tippiv kõndimine, ristis jalgadega seismine, verejooksud taldade all, ja sõrgade laiali vajumine.
Kui looma ase pole mugav, siis ta seisab, mitte ei lama. Lamades mäletsevad aga lehmad meelsamini. Kui 10-15% lehmadest paar tundi pärast söötmist ikka veel seisab, võib põhjuseks olla liiga lühike, allapanuta ja kõva või kõrge astmega (üle 25 cm) ase. Vabapidamisega lautades võib põhjuseks olla liiga vähe lamamiskohti. Kui loomad seisavad pidevalt märjal pinnal, muutuvad sõrad pehmeks. Märg betoon kulutab sõrgu 85% kiiremini kui kuiv betoon. Tulemuseks võib olla ebaühtlaselt kasvanud sõrgade veelgi suurema erinevuse tekkimine ja looma keharaskuse ebaühtlasem jaotumine tema jalgadele. Sõrahaigusi esineb loomade tagumistel jalgadel umbes 90% juhtudest, esijalgadel aga umbes 10% juhtudest.
Lautade jalutusalad
Lehmadele sobib kõndimiseks kõige paremini pind, mis pakub nende jalgadele piisavalt tuge, kuid ei ole liiga teraline. Liiga siledal pinnal võivad lehmad libiseda ja kukkuda, liiga robustselt viimistletud põrandal kuluvad loomade sõrad liiga kiiresti ja tulemuseks võib olla laminiit.
Inglismaal läbi viidud vaatlus näitas, et karjades, kus oli kõrge jalahädadest tingitud praakimise protsent, olid loomade jalutusaladel kas restpõrandad, liiga kare või lihvitud betoon. Kõige vähem aga esines jalahädasid lautades, mille põrand on sooneline või sissevalatud mustriga.
Kui jalutusalad on sõnnikused ja seal esineb kõvasid allapanu (külmunud saepuru ja turvas) kamakaid, sageneb loomade jalahädade tekkimise oht, sest loomade liikumine on raskendatud ja neil tekib ebanormaalne kõndimisviis ning loomadel esineb sagedamini liigeste vigastusi.
Madratsid ja allapanu
Kaasaegsetes farmides veedavad lehmad suurema osa oma elust laudas, nad liiguvad ja puhkavad betoonpindadel ja nende heaolu sõltub sellest, kas ja kui palju allapanu kasutatakse. Puhtal betoonpõrandal on lehmal raske üles tõusta ja lamama heita. Pikk seismine allapanuta betoonpinnal halvendab looma jäsemete verevarustust ja kutsub esile laminiidi. Lautades, kus ei kasutata piisavalt allapanu, võib kuni 75% loomadest kannatada jalahädade käes.
Üheks võimaluseks vähendada stressi loomade jalgadele on katta puhkealad kummist madratsite või mattidega. Kui looma ase on pehme ja kuiv, tunneb ta end sellel mugavamalt ning ka lamab sellel meelsamini. Lehmadele meeldib aga mäletseda just lamades. Lautades, kus kasutatakse asemetel pehmendavaid matte, veedavad loomad lamades umbes 1,5 tundi päevas rohkem kui lautades, kus on betoonist asemed. Kui madrats katta allapanuga, paranevad lehmade lamamisolud veelgi. Kui loomadel on valida palja madratsi või allapanuga kaetud madratsi vahel, valivad nad seismiseks ja lamamiseks madratsi millel on kõige rohkem allapanu.
Lehmade eelistuste väljaselgitamiseks on tehtud mitmeid katseid. Tulemused näitavad, et loomad eelistavad allapanuna liiva, seejärel saepuruga kaetud kummimadratsit ja seejärel puhast kummimadratsit. Ka jalgade heaolu seisukohast on liivaga kaetud asemed parimad.
Sõltumata sellest, millist allapanu kasutatakse, peab see olema puhas ja kuiv ning seda peab olema piisavalt. Nii püsivad loomad puhtad ning tunnevad end hästi.
Jalutusväljakud ja karjateed
Kuigi pinnas on loomade heaolu seisukohast neile ohutum kui lauda betoonpõrandad, võib loom ka karjateedel ja jalutusväljakutel oma jalgu vigastada. Eriti kuival ajal võib maapind muutuda kõvaks ning krobeliseks ning saada loomade jalavigade põhjuseks. Ka kivid karjateedel põhjustavad loomadele vigastusi.
Karjamaal valivad loomad endale kindla raja kas joogikohta või lauta liikumiseks ja võimalusel kasutavad vaid seda. Karjateedel liikudes kividest hoidumiseks jälgivad loomad hoolega, kuhu nad oma esijalgu asetavad. Loomade ajajad, kes on kannatamatud ja kärsitud ning sunnivad loomi kiiresti liikuma või kasutavad nende ajamiseks traktorit või koera, põhjustavad oma tegevusega lehmade jalatraumade märgatava sagenemise. Sellisel juhul halveneb just nende loomade olukord, kes juba kannatavad jalatrauma käes. Haigete jalgadega loomad jäävad karjateedel liikudes tavaliselt karja lõppu. Hooletu ajaja kiirustab neid tagant, loomad koonduvad tihedamalt kokku ning ei näe enam, kuhu astuda ja võivadki kivide ja kuivanud mudakamakate otsa komistada.
Suurte põllumajandusmasinatega tuleks karjateedel sõitmist vältida, sest masinate rattad keeravad pinnasest välja kive ja porisel karjateel pressivad sellesse sügavad roopad, mis kuivades loomade jalgu võivad vigastada.
Laudad
Lüpsikarja pidamiseks kasutatakse mitut eri tüüpi lautasid. Levinumad neist on lõaspidamisega laudad ja vabapidamisega kas sügavallapanuga või vähese allapanuga laudad. Laudas on lehma heaolu näitajaks see, kui sageli loom asemele heidab ja sealt tõuseb, kui kaua loom asemel lamab ning kui kaua ta lihtsalt seisab, hoolimata söödast.
Lõaspidamisega lautades lamavad loomad vähem ja seisavad kauem ning vahetavad sagedamini asendit kui vabapidamisega lautades peetavad loomad. Põhjuseks on ebamugavus, mida põhjustavad liiga lühikesed või liiga kitsad asemed, valesti paigutatud asemepiirded või söödasõime piirded.
Lõaspidamisega lautades kulub loomadel asemele heitmiseks märgatavalt rohkem aega ja 4-5 korda rohkem katseid ühe mahaheitmise kohta kui vabalt peetavatel loomadel.
Loomadel, kelle asemelt tõusmine on piiratud, esineb sagedamini jalgade probleeme, naha ja nisade traumasid ning nende udarad on mustemad.
Lõaspidamine piirab oluliselt lehmade omavahelist suhtlemist. Kui loomad ei saa omavahel vabalt suhelda ning nende asemed ei vasta loomade vajadustele, tekib neil stress.
Lõaspidamisega seostatakse ka paljusid lehmade tervisprobleeme. Võrreldes vabapidamisega esineb seal lisaks jalgade haigustele sagedamini mastiiti, eriti keskkonnast tingitud mastiiti, ja nisatraumasid. Lõaspidamisega lautades on loomade ravikulud ja karjast prakeerimise protsent kõrgemad kui vabapidamisega lautades.
Lõas peetavate loomade olukord paraneb märgatavalt kui neid karjatatakse või lastakse vähemalt paariks tunniks päevas jalutusväljakule.
Vabapidamisega lautades on loomade olukord märgatavalt parem ning nad saavad käituda loomupärasemalt kui lõaspidamisega lautades. Siiski võivad ka vabapidamislautades loomad kannatada stressi tõttu, mis on tingitud valesti projekteeritud ja ehitatud grupisulgudest, liiga tihedast asustusest ning liiga vähestest söögi- ja joogikohtadest ning hügieeninõuetele mittevastavatest pidamistingimustest.
Puhke-, söögi- ja joogikohtade vähesus põhjustab loomade agressiivsust ja muid käitumisharjumuste muutusi. Kuigi kõik loomad korraga puhkealal ei viibi, soovitatakse siiski rajada asemeid rohkem, kui on laudas loomi. Nii saavad ka sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad vabalt endale kohta valida, väheneb vajadus selle pärast pidevalt,võistelda ning pikeneb aeg, mis nad veedavad lamades ja mäletsedes. Kui laudas ei ole piisavalt puhkekohti, lamavad nõrgemad ja vähem agressiivsed loomad sageli sõnnikukäigus ja on seetõttu märgatavalt sagedamini udarapõletikus ning kannatavad jalahädade tõttu.
Valede kalletega ja/või libedad põrandad põhjustavad jalgade vigastusi. Kui sõnniku eemaldamine laudast on puudulik ja loomad on sunnitud pidevalt sõnnikusel põrandal seisma, muutuvad nende sõrad pehmeks ja suureneb sõrahaiguste sagenemise risk. Sageli on loomade jalahädad tingitud ka kõrgetest astmetest sõnnikukäigu ja looma aseme või ooteala ja lüpsiplatsi vahel. Looma tervise huvides ei tohiks need astmed olla kõrgemad kui 15-20 cm.
Asemete pikkus omab looma tervise seisukohast suurt tähtsust. Et lehm saaks normaalselt maha heita, vajab ta 240 cm x 120 cm pinda: tõusmiseks peab see ala olema veel 60 cm pikem. Paljud loomapidajad eelistavad ehitus- ja tööjõukulude kokkuhoidmise huvides lühikesi asemeid. Sellistes lautades on loomade asemed küll puhtamad, sest loomade väljaheited ei satu mitte asemele vaid sõnnikukäiku, kuid seal esineb sagedamini jalgade ja naha vigastusi. Pikemad asemed on loomadele heaolu seisukohast küll paremad, kuid neilgi on omad puudused. Kuna loomade väljaheited satuvad asemele, siis vajavad need sagedasemat puhastamist, sest saastatud allapanu asemel soodustab mastiidi ja sõrahaiguste teket ning levikut.
Sõltumata asemete pikkusest ja loomakohtade arvust tuleb vabapidamislaudas loomade heaolu tagamiseks kasutada piisavas koguses puhast allapanu.
Sügavallapanul pidamist kasutatakse peamiselt väiksemates karjades. Eri maade eksperdid peavad sellist pidamisviisi loomadele parimaks, sest sügavallapanuga lautades on loomadele liikumiseks ja lamamiseks sobiv pind, mis soodustab ka nende omavahelist suhtlemist, nad on inna ajal aktiivsemad ning neis lautades esineb kõige vähem jalahädasid, eriti probleeme sõrgadega.
Mastiitide sagedus sügavallapanuga lautades on mõnevõrra suurem kui lõas- või vabapidamisega lautades. Põhjuseks on loomade pikem lamamisaeg ja sagedasem kontakt saastatud allapanuga.
Karjatamine
Tootmise intensiivsuse kasvuga väheneb pidevalt karjade arv, kus loomi karjatatakse.
Karjatamine annab loomadele võimaluse käituda loomulikult ja vähendab stressi. Karjatamine vähendab loomade agressiivsust ja annab neile võimaluse ise valida oma söögi- ja lamamiskohta.
Karjatatavate loomade jalgade tervis on üldjuhul parem kui loomadel, kes on aastaringselt laudas. Erandiks on farmid, kus karjamaad asuvad laudast kaugel, kus karjamaad on mudased või kivised ja kus karjateid ei hooldata.
Karjatamine vähendab ka selliste probleemide, nagu päramiste peetuse, ketoosi ja mastiidi esinemissagedust. Mitmete katsete tulemused näitavad, et karjatatavatel loomadel esineb mastiiti kuni 1,8 korda harvemini kui loomadel, kes on aastaringselt laudas.
Keskkonnatingimused
Keskkonnatingimustel nii laudas kui sellest väljaspool on lehma tervisliku seisundi ja heaolu
Söötmine
Piimalehmade pidamine
Söötmine
Piimalehmade söötmine, kaasa arvatud söödakohtade hulk, suurus ja paiknemine, omavad loomade tervise ja heaolu seisukohast suurt tähtsust. Loomad saavad sööta kas piiratud koguses või vabalt isu järgi. Mõlemal juhul antakse loomadele sööta ette kindlal ajal üldjuhul kaks korda päevas.
Kõige rohkem on praktikas levinud söötmisviis, kus sööt viiakse sõimedesse või söödaalale siis, kui loomad viibivad lüpsil. Arvatakse, et sellisel juhul ei heida loomad lüpsilt tulles puhkama ning looma nisad ei puutu kokku allapanuga, mis võib olla saastatud haigustekitajatega. Loomad asuvad värske sööda kallale ja nii väheneb nakkusoht, sest lüpsijärgselt ei ole nende nisakanalid veel täielikult sulgunud. Vastavad uuringud on näidanud, et loomad, kellel on lüpsilt tulles ees värske sööt, heidavad puhkama keskmiselt 20 minutit hiljem kui loomad, kellele lüpsijärgselt värsket sööta ei anta. Samas olid loomad, keda söödeti kahe lüpsi vahel, vähem agresiivsed ja ei võidelnud söödafrondi pärast.
Pidamisviisidest on piimakarjalautades levinud vabapidamine ja lõaspidamine. Vabapidamisega lautades on puhkealad paigutatud söötmisalade ja jootjate suhtes ebavõrdselt. See tähendab, et suure asustustihedusega lautades on agressiivsed ja hierarhias kõrgemal paiknevad loomad hõivanud soodsama positsiooni. Loomad, kes on hierarhias madalamal, saavad seetõttu süüa mitte siis, kui nad tahavad, vaid alles siis, kui sööda juurde pääsevad. Nii ei pruugi neil olla piisavalt aega söömiseks ja söödud sööda kogusest võib neile väheks jääda.
Loomapidajad üritavad suuri lautasid ehitades kokku hoida nii ehitus- kui hilisemaid hoolduskulusid. Suurte lautadega aga kaasneb oht, et loomagruppide moodustamisel ei lähtuta enam loomade heaolust vaid majanduslikest näitajatest. Loomi peetakse suurtes gruppides ja nii satuvad ühte gruppi erineva vanuse ja suuruse ning temperamendiga loomad. Erineva suurusega mullikate paigutamisel ühte gruppi kannatavad kasvult väiksemad, kes saavad vähem süüa ja kasvavad aeglasemalt, võidavad aga kasvult suuremad mullikad, kes “varastavad” väiksematelt sööta ja kasvavad seetõttu kiiremini.
Mitmed loomakasvatajad üritavad kokku hoida ka söödafrondi arvelt. Ka sellisel juhul tekib olukord, kus hierarhias kõrgemal paiknevad ja agressiivsemad loomad tõrjuvad teised sööda juurest eemale ja nõrgematele loomadele jääb vähem aega segamatult süüa.
Eri maades kehtivad pisut erinevad nõuded / soovitused lehmale vajaliku söödafrondi osas. Rootsi loomakaitseseaduse järgi ei tohi loomade arv sulus olla suurem kui kolm looma ühe söömiskoha kohta. USAs arvestatakse loomale 60-75 cm söödafronti
Söötmine
Piimalehmade söötmine, kaasa arvatud söödakohtade hulk, suurus ja paiknemine, omavad loomade tervise ja heaolu seisukohast suurt tähtsust. Loomad saavad sööta kas piiratud koguses või vabalt isu järgi. Mõlemal juhul antakse loomadele sööta ette kindlal ajal üldjuhul kaks korda päevas.
Kõige rohkem on praktikas levinud söötmisviis, kus sööt viiakse sõimedesse või söödaalale siis, kui loomad viibivad lüpsil. Arvatakse, et sellisel juhul ei heida loomad lüpsilt tulles puhkama ning looma nisad ei puutu kokku allapanuga, mis võib olla saastatud haigustekitajatega. Loomad asuvad värske sööda kallale ja nii väheneb nakkusoht, sest lüpsijärgselt ei ole nende nisakanalid veel täielikult sulgunud. Vastavad uuringud on näidanud, et loomad, kellel on lüpsilt tulles ees värske sööt, heidavad puhkama keskmiselt 20 minutit hiljem kui loomad, kellele lüpsijärgselt värsket sööta ei anta. Samas olid loomad, keda söödeti kahe lüpsi vahel, vähem agresiivsed ja ei võidelnud söödafrondi pärast.
Pidamisviisidest on piimakarjalautades levinud vabapidamine ja lõaspidamine. Vabapidamisega lautades on puhkealad paigutatud söötmisalade ja jootjate suhtes ebavõrdselt. See tähendab, et suure asustustihedusega lautades on agressiivsed ja hierarhias kõrgemal paiknevad loomad hõivanud soodsama positsiooni. Loomad, kes on hierarhias madalamal, saavad seetõttu süüa mitte siis, kui nad tahavad, vaid alles siis, kui sööda juurde pääsevad. Nii ei pruugi neil olla piisavalt aega söömiseks ja söödud sööda kogusest võib neile väheks jääda.
Loomapidajad üritavad suuri lautasid ehitades kokku hoida nii ehitus- kui hilisemaid hoolduskulusid. Suurte lautadega aga kaasneb oht, et loomagruppide moodustamisel ei lähtuta enam loomade heaolust vaid majanduslikest näitajatest. Loomi peetakse suurtes gruppides ja nii satuvad ühte gruppi erineva vanuse ja suuruse ning temperamendiga loomad. Erineva suurusega mullikate paigutamisel ühte gruppi kannatavad kasvult väiksemad, kes saavad vähem süüa ja kasvavad aeglasemalt, võidavad aga kasvult suuremad mullikad, kes “varastavad” väiksematelt sööta ja kasvavad seetõttu kiiremini.
Mitmed loomakasvatajad üritavad kokku hoida ka söödafrondi arvelt. Ka sellisel juhul tekib olukord, kus hierarhias kõrgemal paiknevad ja agressiivsemad loomad tõrjuvad teised sööda juurest eemale ja nõrgematele loomadele jääb vähem aega segamatult süüa.
Eri maades kehtivad pisut erinevad nõuded / soovitused lehmale vajaliku söödafrondi osas. Rootsi loomakaitseseaduse järgi ei tohi loomade arv sulus olla suurem kui kolm looma ühe söömiskoha kohta. USAs arvestatakse loomale 60-75 cm söödafronti
Подписаться на:
Сообщения (Atom)
