Põrandad

Põrandad ja jalahaigused

Jalahädasid peetakse peamiseks piimalehmade kannatuste põhjuseks. Jalahädade tekke peamisteks põhjusteks on ratsioon, söötmis- ja pidamisviis ning keskkonnatingimused. Ka ebaloomulikult suured udarad segavad loomade loomulikku liikumist ja on tagajalgade hädade põhjustajaks.

USAs läbi viidud vaatluse kohaselt moodustasid 2001. aastal jalahaigused 16,3 % praakimise põhjustest. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse statistika kohaselt praagiti 2005. aastal Eestis 15% lüpsilehmadest jäsemete haiguste tõttu (tõlkija märkus).
Tegelik jalahädade esinemissagedus on aga ilmselt märgatavalt suurem kui statistikas kajastub. Kuna kergemad jalavigastused jäävad sageli märkamata, võib tegelikult jalahädade läbi kannatavaid loomi olla karjas kuni 2,5 korda rohkem.
Jalgade haigustest esineb kõige sagedamini laminiit ehk sõranahapõletik, mille tunnusteks on lõhed sõrgades, haavandid ja urked sõrapõhja all. Laminiidile võivad vihjata loomade tippiv kõndimine, ristis jalgadega seismine, verejooksud taldade all, ja sõrgade laiali vajumine.

Kui looma ase pole mugav, siis ta seisab, mitte ei lama. Lamades mäletsevad aga lehmad meelsamini. Kui 10-15% lehmadest paar tundi pärast söötmist ikka veel seisab, võib põhjuseks olla liiga lühike, allapanuta ja kõva või kõrge astmega (üle 25 cm) ase. Vabapidamisega lautades võib põhjuseks olla liiga vähe lamamiskohti. Kui loomad seisavad pidevalt märjal pinnal, muutuvad sõrad pehmeks. Märg betoon kulutab sõrgu 85% kiiremini kui kuiv betoon. Tulemuseks võib olla ebaühtlaselt kasvanud sõrgade veelgi suurema erinevuse tekkimine ja looma keharaskuse ebaühtlasem jaotumine tema jalgadele. Sõrahaigusi esineb loomade tagumistel jalgadel umbes 90% juhtudest, esijalgadel aga umbes 10% juhtudest.
Lautade jalutusalad

Lehmadele sobib kõndimiseks kõige paremini pind, mis pakub nende jalgadele piisavalt tuge, kuid ei ole liiga teraline. Liiga siledal pinnal võivad lehmad libiseda ja kukkuda, liiga robustselt viimistletud põrandal kuluvad loomade sõrad liiga kiiresti ja tulemuseks võib olla laminiit.

Inglismaal läbi viidud vaatlus näitas, et karjades, kus oli kõrge jalahädadest tingitud praakimise protsent, olid loomade jalutusaladel kas restpõrandad, liiga kare või lihvitud betoon. Kõige vähem aga esines jalahädasid lautades, mille põrand on sooneline või sissevalatud mustriga.

Kui jalutusalad on sõnnikused ja seal esineb kõvasid allapanu (külmunud saepuru ja turvas) kamakaid, sageneb loomade jalahädade tekkimise oht, sest loomade liikumine on raskendatud ja neil tekib ebanormaalne kõndimisviis ning loomadel esineb sagedamini liigeste vigastusi.
Madratsid ja allapanu

Kaasaegsetes farmides veedavad lehmad suurema osa oma elust laudas, nad liiguvad ja puhkavad betoonpindadel ja nende heaolu sõltub sellest, kas ja kui palju allapanu kasutatakse. Puhtal betoonpõrandal on lehmal raske üles tõusta ja lamama heita. Pikk seismine allapanuta betoonpinnal halvendab looma jäsemete verevarustust ja kutsub esile laminiidi. Lautades, kus ei kasutata piisavalt allapanu, võib kuni 75% loomadest kannatada jalahädade käes.

Üheks võimaluseks vähendada stressi loomade jalgadele on katta puhkealad kummist madratsite või mattidega. Kui looma ase on pehme ja kuiv, tunneb ta end sellel mugavamalt ning ka lamab sellel meelsamini. Lehmadele meeldib aga mäletseda just lamades. Lautades, kus kasutatakse asemetel pehmendavaid matte, veedavad loomad lamades umbes 1,5 tundi päevas rohkem kui lautades, kus on betoonist asemed. Kui madrats katta allapanuga, paranevad lehmade lamamisolud veelgi. Kui loomadel on valida palja madratsi või allapanuga kaetud madratsi vahel, valivad nad seismiseks ja lamamiseks madratsi millel on kõige rohkem allapanu.

Lehmade eelistuste väljaselgitamiseks on tehtud mitmeid katseid. Tulemused näitavad, et loomad eelistavad allapanuna liiva, seejärel saepuruga kaetud kummimadratsit ja seejärel puhast kummimadratsit. Ka jalgade heaolu seisukohast on liivaga kaetud asemed parimad.

Sõltumata sellest, millist allapanu kasutatakse, peab see olema puhas ja kuiv ning seda peab olema piisavalt. Nii püsivad loomad puhtad ning tunnevad end hästi.
Jalutusväljakud ja karjateed

Kuigi pinnas on loomade heaolu seisukohast neile ohutum kui lauda betoonpõrandad, võib loom ka karjateedel ja jalutusväljakutel oma jalgu vigastada. Eriti kuival ajal võib maapind muutuda kõvaks ning krobeliseks ning saada loomade jalavigade põhjuseks. Ka kivid karjateedel põhjustavad loomadele vigastusi.

Karjamaal valivad loomad endale kindla raja kas joogikohta või lauta liikumiseks ja võimalusel kasutavad vaid seda. Karjateedel liikudes kividest hoidumiseks jälgivad loomad hoolega, kuhu nad oma esijalgu asetavad. Loomade ajajad, kes on kannatamatud ja kärsitud ning sunnivad loomi kiiresti liikuma või kasutavad nende ajamiseks traktorit või koera, põhjustavad oma tegevusega lehmade jalatraumade märgatava sagenemise. Sellisel juhul halveneb just nende loomade olukord, kes juba kannatavad jalatrauma käes. Haigete jalgadega loomad jäävad karjateedel liikudes tavaliselt karja lõppu. Hooletu ajaja kiirustab neid tagant, loomad koonduvad tihedamalt kokku ning ei näe enam, kuhu astuda ja võivadki kivide ja kuivanud mudakamakate otsa komistada.

Suurte põllumajandusmasinatega tuleks karjateedel sõitmist vältida, sest masinate rattad keeravad pinnasest välja kive ja porisel karjateel pressivad sellesse sügavad roopad, mis kuivades loomade jalgu võivad vigastada.
Laudad

Lüpsikarja pidamiseks kasutatakse mitut eri tüüpi lautasid. Levinumad neist on lõaspidamisega laudad ja vabapidamisega kas sügavallapanuga või vähese allapanuga laudad. Laudas on lehma heaolu näitajaks see, kui sageli loom asemele heidab ja sealt tõuseb, kui kaua loom asemel lamab ning kui kaua ta lihtsalt seisab, hoolimata söödast.

Lõaspidamisega lautades lamavad loomad vähem ja seisavad kauem ning vahetavad sagedamini asendit kui vabapidamisega lautades peetavad loomad. Põhjuseks on ebamugavus, mida põhjustavad liiga lühikesed või liiga kitsad asemed, valesti paigutatud asemepiirded või söödasõime piirded.

Lõaspidamisega lautades kulub loomadel asemele heitmiseks märgatavalt rohkem aega ja 4-5 korda rohkem katseid ühe mahaheitmise kohta kui vabalt peetavatel loomadel.

Loomadel, kelle asemelt tõusmine on piiratud, esineb sagedamini jalgade probleeme, naha ja nisade traumasid ning nende udarad on mustemad.

Lõaspidamine piirab oluliselt lehmade omavahelist suhtlemist. Kui loomad ei saa omavahel vabalt suhelda ning nende asemed ei vasta loomade vajadustele, tekib neil stress.

Lõaspidamisega seostatakse ka paljusid lehmade tervisprobleeme. Võrreldes vabapidamisega esineb seal lisaks jalgade haigustele sagedamini mastiiti, eriti keskkonnast tingitud mastiiti, ja nisatraumasid. Lõaspidamisega lautades on loomade ravikulud ja karjast prakeerimise protsent kõrgemad kui vabapidamisega lautades.
Lõas peetavate loomade olukord paraneb märgatavalt kui neid karjatatakse või lastakse vähemalt paariks tunniks päevas jalutusväljakule.

Vabapidamisega lautades on loomade olukord märgatavalt parem ning nad saavad käituda loomupärasemalt kui lõaspidamisega lautades. Siiski võivad ka vabapidamislautades loomad kannatada stressi tõttu, mis on tingitud valesti projekteeritud ja ehitatud grupisulgudest, liiga tihedast asustusest ning liiga vähestest söögi- ja joogikohtadest ning hügieeninõuetele mittevastavatest pidamistingimustest.
Puhke-, söögi- ja joogikohtade vähesus põhjustab loomade agressiivsust ja muid käitumisharjumuste muutusi. Kuigi kõik loomad korraga puhkealal ei viibi, soovitatakse siiski rajada asemeid rohkem, kui on laudas loomi. Nii saavad ka sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad vabalt endale kohta valida, väheneb vajadus selle pärast pidevalt,võistelda ning pikeneb aeg, mis nad veedavad lamades ja mäletsedes. Kui laudas ei ole piisavalt puhkekohti, lamavad nõrgemad ja vähem agressiivsed loomad sageli sõnnikukäigus ja on seetõttu märgatavalt sagedamini udarapõletikus ning kannatavad jalahädade tõttu.

Valede kalletega ja/või libedad põrandad põhjustavad jalgade vigastusi. Kui sõnniku eemaldamine laudast on puudulik ja loomad on sunnitud pidevalt sõnnikusel põrandal seisma, muutuvad nende sõrad pehmeks ja suureneb sõrahaiguste sagenemise risk. Sageli on loomade jalahädad tingitud ka kõrgetest astmetest sõnnikukäigu ja looma aseme või ooteala ja lüpsiplatsi vahel. Looma tervise huvides ei tohiks need astmed olla kõrgemad kui 15-20 cm.

Asemete pikkus omab looma tervise seisukohast suurt tähtsust. Et lehm saaks normaalselt maha heita, vajab ta 240 cm x 120 cm pinda: tõusmiseks peab see ala olema veel 60 cm pikem. Paljud loomapidajad eelistavad ehitus- ja tööjõukulude kokkuhoidmise huvides lühikesi asemeid. Sellistes lautades on loomade asemed küll puhtamad, sest loomade väljaheited ei satu mitte asemele vaid sõnnikukäiku, kuid seal esineb sagedamini jalgade ja naha vigastusi. Pikemad asemed on loomadele heaolu seisukohast küll paremad, kuid neilgi on omad puudused. Kuna loomade väljaheited satuvad asemele, siis vajavad need sagedasemat puhastamist, sest saastatud allapanu asemel soodustab mastiidi ja sõrahaiguste teket ning levikut.

Sõltumata asemete pikkusest ja loomakohtade arvust tuleb vabapidamislaudas loomade heaolu tagamiseks kasutada piisavas koguses puhast allapanu.

Sügavallapanul pidamist kasutatakse peamiselt väiksemates karjades. Eri maade eksperdid peavad sellist pidamisviisi loomadele parimaks, sest sügavallapanuga lautades on loomadele liikumiseks ja lamamiseks sobiv pind, mis soodustab ka nende omavahelist suhtlemist, nad on inna ajal aktiivsemad ning neis lautades esineb kõige vähem jalahädasid, eriti probleeme sõrgadega.

Mastiitide sagedus sügavallapanuga lautades on mõnevõrra suurem kui lõas- või vabapidamisega lautades. Põhjuseks on loomade pikem lamamisaeg ja sagedasem kontakt saastatud allapanuga.
Karjatamine

Tootmise intensiivsuse kasvuga väheneb pidevalt karjade arv, kus loomi karjatatakse.
Karjatamine annab loomadele võimaluse käituda loomulikult ja vähendab stressi. Karjatamine vähendab loomade agressiivsust ja annab neile võimaluse ise valida oma söögi- ja lamamiskohta.

Karjatatavate loomade jalgade tervis on üldjuhul parem kui loomadel, kes on aastaringselt laudas. Erandiks on farmid, kus karjamaad asuvad laudast kaugel, kus karjamaad on mudased või kivised ja kus karjateid ei hooldata.

Karjatamine vähendab ka selliste probleemide, nagu päramiste peetuse, ketoosi ja mastiidi esinemissagedust. Mitmete katsete tulemused näitavad, et karjatatavatel loomadel esineb mastiiti kuni 1,8 korda harvemini kui loomadel, kes on aastaringselt laudas.
Keskkonnatingimused

Keskkonnatingimustel nii laudas kui sellest väljaspool on lehma tervisliku seisundi ja heaolu