Lüpsmine

Lüpsmine

Kui varem lüpsti lehmi ainult kaks korda päevas nende asemetel, siis kaasaegsetes farmides lüpstakse lehmi sageli ka kolm korda päevas ning lüps toimub lüpsiplatsidel. Robotlüpsiga lautades käivad lehmad aga lüpsil 4-5 korda ööpäevas. Lüpsiplatsid on kasutusel peamiselt suuremates karjades, kus peetakse rohkem kui 100 looma, väiksemates karjades kasutatakse põhiliselt torusselüpsi süsteeme.
Lüpsiplatsi puhul liiguvad lehmad kindlatel kellaaegadel lüpsiplatsi ootealale ja ootavad seal oma lüpsikorda. Kasutatakse 3 tüüpi lüpsiplatse: karussell, kalasaba ja paralleelset lüpsiplatsi.
Piimatootjad üritavad tõsta tootmise majanduslikku efektiivsust, hoides kokku kulutusi tööjõule. Loomade ajamiseks kasutatakse mehhaniseeritud väravaid, mis suruvad jõuga loomi liikuma ega jälgi, kas loomad tegelikult ka liikuma mahuvad. Selliste mehhaniseeritud väravate hooletu kasutamine võib märgatavalt tõsta jalaprobleemide esinemise sagedust karjas.
Suurtes karjades aetakse tihti väga palju loomi korraga lüpsiplatside ootealadele, kus nad peavad sageli tunde seisma piiratud alal, saamata seal vett, sööta ega võimalust lamada. Tulemuseks on jalaprobleemide sagenemine.
Eriti stressirohke on selline ootealadel viibimine just laktatsiooni alustanud noortele lehmadele, kes viibivad nende jaoks võõras keskkonnas, tihedas kokkupuutes teiste loomade ja talitajaga.
Karjades, kus kasutatakse lüpsirobotit, meelitatakse loomi lüpsile söödaga. Ühelt poolt annab see loomadele küll võimaluse ise valida aega, kui neid lüpstakse. Teiselt poolt aga saavad sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad lüpsil käija alles siis, kui neist hierarhias kõrgemal paiknevad loomad seda lubavad; tavaliselt öösel, kui loomad peaksid puhkama. See aga mõjutab negatiivselt loomade tervist ja heaolu.
Võrreldes lüpsiplatsil ja robotiga lüpstavaid lehmi, on robotiga lüpstavate lehmade keskmine vere kortisoolitase kõrgem kui lüpsiplatsil lüpstavatel lehmadel, mis näitab, et robotlüps tekitab lehmadele rohkem stressi. Põhjuseks on loomadevaheline konkurents lüpsile pääsemiseks.
Antibiootikumide kasutamine

Piimakarjakasvatajad kasutavad erinevaid ravimeid rutiinselt, et ennetada või ravida lehmade kõrge toodanguga seotud tervisehäireid. Kõige sagedamini kasutatakse penitsiliini, tetratsükliini, neomütsiini ja gentamütsiini. Selliste ravimite kasutamine alandab looma organismi loomulikku vastupanuvõimet ning võivad pideva kasutamise korral kaasa tuua haigustekitajate immuunsuse ja ravile allumatuse. Loomapidaja ja veterinaar peavad väga täpselt kinni pidama antibiootikumide kasutamise eeskirjadest nii ravimi koguste kui piima ja liha realiseerimist piiravast keeluajast.