Haiged lehmad

Haiged lehmad


Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Vasikate võõrutamine

Piimakarjakasvatuse üks vastuolulisemaid aspekte on erinev suhtumine eri soost vasikatesse ja nende kohtlemine. Enamik lehmvasikaid kasutatakse karjast haiguse, ahtruse või madala toodangu tõttu prakeeritud lehmade asendamiseks ja enamasti kasvatatakse nad üles selles karjas, kus nad sündisid.
Pullvasikad on piimakarjakasvatuses vaid mittesoovitav kõrvalsaadus ja seepärast saavad nad sageli hooletu või kohati isegi julma kohtlemise osaliseks.
Põhilised aspektid, mis vasikate võõrutamisel looma heaolu seisukohast on tähtsad, puudutavad vasika võõrutamise aega ehk vasika vanust, mida ja kuidas vasikale pärast emast eraldamist söödetaks ning kus ja kuidas emast eraldatud vasikaid peetakse.
Emasloomast eraldamine

Vasika emast eraldamisel ei ole loomapidajal võimalik järgida mõlema looma heaolust tulenevaid vajadusi. Loomulikus keskkonnas imeks vasikas emapiima 3-4 kuud. Majanduslikust seisukohast lähtuvalt ei saa loomapidaja nii pikka imetamisperioodi lubada ja vasikas eraldatakse emasloomast märgatavalt varem. Võõrutatud vasikat söödetakse algul vedela piimaasendajaga või teiste lehmade praagitud piimaga ning hiljem minnakse järk-järgult üle tahketele vasikatele mõeldud söödasegudele ning koresöödale.
Sõltumata vasika emast eraldamise ajast on see stressi tekitav protsess mõlemale.
Varane võõrutus ehk vasika emast eraldamine kohe pärast vasika kuivamist annab looma hooldajale võimaluse kontrollida ternespiima kogust, mille vasikas sünnijärgselt saab. Kuna vastsündinud vasika immuunsüsteem on veel välja arenemata, on varase võõrutuse eeliseks asjaolu, et nii on vasika kokkupuude keskkonnast pärinevate haigustekitajatega minimaalne. USAs korraldatud uuring näitas, et 2002. aastal eraldas 52% USA farmereid vasika emast kohe pärast sündi. Kümme aastat varem oli see protsent vaid 28. 2002. aastal oli vaid 9% neid farmereid, kes eraldasid vasika emast hiljem kui 24 tundi pärast sündi.
Kuigi vasika võõrutamine on igal juhul stressi tekitav, eelistavad paljud spetsialistid siiski varast võõrutust, sest sellisel juhul on stress ja vasikate karjast väljalangemine väiksem.
Hilise võõrutuse eelisteks tuleks pidada vasikate kiiremat kasvamist ja sotsiaalse käitumise väljakujunemist.
Kaasaegsetes tootmisfarmides tuleks ideaalseks pidada vasika emast eraldamist pärst 3 päeva kestnud imetusperioodi, kui vasikas on saanud imeda piisavas koguses ternespiima. Selline võõrutus mõjub positiivselt nii vasika ja ema käitumisele, vasika kasvule kui ka ema toodangule.
Vasikate söötmine

Vastsündinud vasikas peaks saama umbes 1 liitri lüpsisooja ternespiima kohe pärast imemisrefleksi tekkimist ehk 30 minutit kuni 1 tund pärast sündi.
Vasikate söötmiseks kasutatakse pudelit või pange ja tavaliselt söödetakse neile limiteeritud kogus piima 2 korda päevas. Ema juures imeks vasikas nisast piima 7-10 korda päevas ja söödud piimakogus oleks märgatavalt suurem kui pangest või pudelist söötmisel. Kunstliku nisa kasutamine aitab vasikal loomupärast imemisharjumust rahuldada ja nii söövad vasikad suuremas koguses piima ning neil on märgatavalt väiksem kõhulahtisuse tekkimise oht. Kunstliku nisa kasutamine vähendab ka vasikate üksteise imemist, mis soodustab haigustekitajate levikut vasikalt vasikale. Kasutades kunstnisa, on vasikaid võimalik pidada ka grupisulgudes. Ämbrist söötmisel tuleks eelistada vasikate pidamist individuaalboksides.
Paljud loomapidajad piiravad vasikatele antavat piimakogust, põhjendades seda kõhulahtisuse tekkimise ohu ja väiksema võõrutusjärgse kasvukiirusega. Lisaks sellele on vasikate kindlatel kellaaegadel söötmine loomade hooldajale mugavam. Siiski soovitab enamus eksperte sööta vasikaid isu järgi, sest sellisel juhul saavad vasikad ise kontrollida söödakogust ja söömise sagedust nagu nad teeksid seda ema juures. Sellised vasikad söövad kuni 80% rohkem ja kasvavad kuni 65% kiiremini kui vasikad, keda söödetakse limiteeritult. Ka ei esine isu järgi söövate vasikate seas sagedamini kõhulahtisust ja ei vähene nende võime süüa hiljem ka tahket sööta.
Et vasika magu areneks normaalselt, tuleb talle hakata varakult ka kergestiomastatavat koresööta ja kontsentraate pakkuma.
Vasikate pidamine

Sageli eraldatakse vasikad üksteisest nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Loomapidajad peavad oluliseks, et vasikad ei ulatuks üksteist puudutama esimese viie nädala jooksul. Kuigi vasikate eraldi pidamist peetakse oluliseks haiguste leviku seisukohast, ei ole sellealaseid uuringuid väga palju tehtud ja puudub ka teadlaste ühine seisukoht, kas selline vasikate pidamine on põhjendatud.
Seevastu on grupisulgudes pidamise eelistena nimetatud kiiremat vasikate sotsiaalse käitumise ja suhtlemise väljakujunemist, mis vähendab hilisemat stressi, mis on tingitud loomade grupisulgudesse paigutamisest. Ka ei esine grupis peetud loomade võõrutusjärgset juurdekasvu pidurdumist.
Individuaalselt kasvatatavaid vasikaid peetakse peamiselt kas laudas üksiksulgudes või õues spetsiaalsetes vasikakuutides. Kui vasikaid peetakse väljas kuutides, peab neile olema tagatud piisavas koguses kuiva allapanu ja on soovitav, et nad saaksid liikuda ka kuudist väljaspool. Selleks peaks kuudi ette olema ehitatud aedik.
Ka üksiksulgude suurus avaldab mõju vasika heaolule. Suuremates sulgudes peetavad loomad veedavad rohkem aega puhates ja sulgu “avastades”. Seevastu väiksemates sulgudes on loomad rahutumad ja otsivad sageli süüa. Lisaks sellele on väiksemates sulgudes peetavate vasikate vere lümfotsüütide sisaldus madalam. See aga viitab vasikate keskkonnast tulenevale stressile.