Söötmine

Piimalehmade pidamine
Söötmine

Piimalehmade söötmine, kaasa arvatud söödakohtade hulk, suurus ja paiknemine, omavad loomade tervise ja heaolu seisukohast suurt tähtsust. Loomad saavad sööta kas piiratud koguses või vabalt isu järgi. Mõlemal juhul antakse loomadele sööta ette kindlal ajal üldjuhul kaks korda päevas.

Kõige rohkem on praktikas levinud söötmisviis, kus sööt viiakse sõimedesse või söödaalale siis, kui loomad viibivad lüpsil. Arvatakse, et sellisel juhul ei heida loomad lüpsilt tulles puhkama ning looma nisad ei puutu kokku allapanuga, mis võib olla saastatud haigustekitajatega. Loomad asuvad värske sööda kallale ja nii väheneb nakkusoht, sest lüpsijärgselt ei ole nende nisakanalid veel täielikult sulgunud. Vastavad uuringud on näidanud, et loomad, kellel on lüpsilt tulles ees värske sööt, heidavad puhkama keskmiselt 20 minutit hiljem kui loomad, kellele lüpsijärgselt värsket sööta ei anta. Samas olid loomad, keda söödeti kahe lüpsi vahel, vähem agresiivsed ja ei võidelnud söödafrondi pärast.

Pidamisviisidest on piimakarjalautades levinud vabapidamine ja lõaspidamine. Vabapidamisega lautades on puhkealad paigutatud söötmisalade ja jootjate suhtes ebavõrdselt. See tähendab, et suure asustustihedusega lautades on agressiivsed ja hierarhias kõrgemal paiknevad loomad hõivanud soodsama positsiooni. Loomad, kes on hierarhias madalamal, saavad seetõttu süüa mitte siis, kui nad tahavad, vaid alles siis, kui sööda juurde pääsevad. Nii ei pruugi neil olla piisavalt aega söömiseks ja söödud sööda kogusest võib neile väheks jääda.

Loomapidajad üritavad suuri lautasid ehitades kokku hoida nii ehitus- kui hilisemaid hoolduskulusid. Suurte lautadega aga kaasneb oht, et loomagruppide moodustamisel ei lähtuta enam loomade heaolust vaid majanduslikest näitajatest. Loomi peetakse suurtes gruppides ja nii satuvad ühte gruppi erineva vanuse ja suuruse ning temperamendiga loomad. Erineva suurusega mullikate paigutamisel ühte gruppi kannatavad kasvult väiksemad, kes saavad vähem süüa ja kasvavad aeglasemalt, võidavad aga kasvult suuremad mullikad, kes “varastavad” väiksematelt sööta ja kasvavad seetõttu kiiremini.

Mitmed loomakasvatajad üritavad kokku hoida ka söödafrondi arvelt. Ka sellisel juhul tekib olukord, kus hierarhias kõrgemal paiknevad ja agressiivsemad loomad tõrjuvad teised sööda juurest eemale ja nõrgematele loomadele jääb vähem aega segamatult süüa.

Eri maades kehtivad pisut erinevad nõuded / soovitused lehmale vajaliku söödafrondi osas. Rootsi loomakaitseseaduse järgi ei tohi loomade arv sulus olla suurem kui kolm looma ühe söömiskoha kohta. USAs arvestatakse loomale 60-75 cm söödafronti