valgus

Kunstlik valgus

Kunstliku valguse kasutamisega pannakse lehmadele lisakoormus, kuigi nad on niigi stressis ebaloomuliku ratsiooni ning sagedase lüpsmise tõttu.
Lautade kunstlikku valgustust kasutatakse selleks, et mõjutada loomade normaalset söömise ja puhkeaega. Piimatootjad peavad normaalse valguspäeva pikendamist odavaks, ohutuks ja efektiivseks toodangu tõstmise abinõuks. Valguspäeva pikendamine 16 tunnini annab 2 kilogrammi lisapiima päevas. Samas on võimalik kinnisperioodil 8 tunnist valguspäeva kasutades suurendada lehma piimatoodangut järgmisel laktatsioonil kuni 3 kilogrammi päevas.
Sigivus

Piimalehmadelt soovitakse saada vasikat nii sageli kui võimalik, et saada neilt maksimaalselt piima ja järglasi. Loomapidajad manipuleerivad lehmade sigimistsükliga nii, et lehmad poegiksid ja saavutaksid laktatsiooni tipu just loomapidajale sobival ajal. Mullikate seemendamisega alustatakse juba looma 15 kuuseks saamisel eesmärgiga saavutada karja keskmiseks esimese poegimise vanuseks 24-25 kuud. Pärast poegimist üritatakse lehm tiinestada uuesti 3 kuu jooksul ning normaalseks kinnisperioodi pikkuseks loetakse 60 päeva. Nii suure intensiivsusega lehmade kasutamine põhjustab neile tugevat stressi, terviseprobleeme ja enneaegset karjast prakeerimist.
Tänapäeval kasutab suurem enamus piimakarjaksvatajaid loomade tiinestamiseks kunstlikku seemendust. Alles siis, kui see ka 3-4 katsel ei õnnestu, kasutatakse lehma tiinestamiseks pulli. Paljud farmerid kasutavad oma karjas pulli ka lehmade indlemise kontrollimiseks ja mullikate tiinestamiseks.
Kuna enamasti eraldatakse seemendamist vajavad loomad muust karjast näiteks eraldi nende sulgu paigutamisega, tekitab selline harjumatu keskkond ja ülejäänud loomadega kontakti puudumine loomale stressi ja kõrvalekaldeid normaalsest käitumisest.
Geneetika ja aretus

Aretuseks valitakse piimalehmi peamiselt nende piimatoodangu järgi. Et lehm oleks võimeline tootma palju piima, peab ta olema võimeline ka palju sööma, järelikult olema suur. Suurtel loomadel aga esineb sagedamini terviseprobleeme, nagu jalahädad ja mastiit. Lisaks sellele ei mahu suured lehmad 10-20 aastat tagasi ehitatud lautade oluliselt väiksemakasvuliste loomade jaoks projekteeritud asemetele. Nii peavad nad lamama osaliselt sõnnikukäigus või jalutusalal, mis on kaetud virtsaga ja kus teised loomad võivad neile peale astuda.
Saksamaal läbi viidud uuringud näitasid, et lehmade kõrge piimatoodanguga on tihedalt seotud selliste probleemide märgatav sagenemine, nagu poegimishalvatus, päramiste peetus, ketoos, munasarja tsüstid ja sõrahaigused.