Piima tootmine

Piimatoodang lehma kohta on pidevalt tõusnud ja on üsna tavaline, et lehm toodab laktatsiooni jooksul 10 korda rohkem piima kui ta vasika imetamiseks vajaks. Kuna piimakarjakasvatajate peamine eesmärk on sissetulekute suurendamine, üritatakse toodangut tõsta pideva loomade aretuse ja söötmise parandamisega, tähelepanuta jäetakse aga nende tervis ja heaolu. Kui Euroopas pööratakse tähelepanu ka neile viimastele aspektidele, on kuni viimase ajani USA piimatootjate peamine eesmärk olnud just lehmade toodangutaseme tõstmine. Tulemuseks on lisaks tõusnud toodangutasemele ka ebaloomulikult suurte udaratega, nõrkade jalgadega ning väga lühikest aega karjas püsivad loomad.
Lehmade söötmine

Lehmad on kohanenud kõrge kiudainesisaldusega ja suhteliselt madala toiteväärtusega sööda tarbimiseks ja neil on raske kohaneda söödaga, milles on vähe kiudu, kuid palju teravilja ja proteiini. Et saavutada maksimaalset toodangut, söödavad piimakarjakasvatajad lehmadele suures koguses kõrge valgusisaldusega silo ja jõusööta. Sellised ratsioonid sisaldavad küll palju kergestI seeduvaid süsivesikuid, kuid neis on vähe lehma organismile vajalikku toorkiudu.
Just laktatsiooni alguses ei ole loomad võimelised sööma piisavas koguses sööta, et katta piima tootmiseks vajalik energia- ja toitainetetarve ning nad kõhnuvad märgatavalt. Sellised ratsioonid põhjustavad loomadel ainevahetushäireid, nagu atsidoos, ketoos ja poegimishalvatus, aga ka sigivusprobleeme.
On teada, et laminiit ehk sõranaha põletik ja teised sõrahaigused on seotud lehmade söötmisega, täpsemini aga laktatsiooni alguses tekkida võiva atsidoosiga. Kuna lehm ei ole laktatsiooni alguses võimeline sööma piisavas koguses kuivainet, söödetakse neid kiiremini seeduva energiarohke, kuid kiuvaese ratsiooniga, mille loomad ka kiiremini ära söövad. Nii aga tekib neil suuõõnes vähem sülge ja nad mäletsevad vähem ning nende mao happesus tõuseb. Maost hapete verre imendumise tulemusena langeb vere hapnikusidumisvõime, sõrgade verevarustus halveneb ja laminiidi tekke oht suureneb järsult.
Lüpsmine

Kui varem lüpsti lehmi ainult kaks korda päevas nende asemetel, siis kaasaegsetes farmides lüpstakse lehmi sageli ka kolm korda päevas ning lüps toimub lüpsiplatsidel. Robotlüpsiga lautades käivad lehmad aga lüpsil 4-5 korda ööpäevas. Lüpsiplatsid on kasutusel peamiselt suuremates karjades, kus peetakse rohkem kui 100 looma, väiksemates karjades kasutatakse põhiliselt torusselüpsi süsteeme.
Lüpsiplatsi puhul liiguvad lehmad kindlatel kellaaegadel lüpsiplatsi ootealale ja ootavad seal oma lüpsikorda. Kasutatakse 3 tüüpi lüpsiplatse: karussell, kalasaba ja paralleelset lüpsiplatsi.
Piimatootjad üritavad tõsta tootmise majanduslikku efektiivsust, hoides kokku kulutusi tööjõule. Loomade ajamiseks kasutatakse mehhaniseeritud väravaid, mis suruvad jõuga loomi liikuma ega jälgi, kas loomad tegelikult ka liikuma mahuvad. Selliste mehhaniseeritud väravate hooletu kasutamine võib märgatavalt tõsta jalaprobleemide esinemise sagedust karjas.
Suurtes karjades aetakse tihti väga palju loomi korraga lüpsiplatside ootealadele, kus nad peavad sageli tunde seisma piiratud alal, saamata seal vett, sööta ega võimalust lamada. Tulemuseks on jalaprobleemide sagenemine.
Eriti stressirohke on selline ootealadel viibimine just laktatsiooni alustanud noortele lehmadele, kes viibivad nende jaoks võõras keskkonnas, tihedas kokkupuutes teiste loomade ja talitajaga.
Karjades, kus kasutatakse lüpsirobotit, meelitatakse loomi lüpsile söödaga. Ühelt poolt annab see loomadele küll võimaluse ise valida aega, kui neid lüpstakse. Teiselt poolt aga saavad sotsiaalses hierarhias madalamal paiknevad loomad lüpsil käija alles siis, kui neist hierarhias kõrgemal paiknevad loomad seda lubavad; tavaliselt öösel, kui loomad peaksid puhkama. See aga mõjutab negatiivselt loomade tervist ja heaolu.
Võrreldes lüpsiplatsil ja robotiga lüpstavaid lehmi, on robotiga lüpstavate lehmade keskmine vere kortisoolitase kõrgem kui lüpsiplatsil lüpstavatel lehmadel, mis näitab, et robotlüps tekitab lehmadele rohkem stressi. Põhjuseks on loomadevaheline konkurents lüpsile pääsemiseks.
Antibiootikumide kasutamine

Piimakarjakasvatajad kasutavad erinevaid ravimeid rutiinselt, et ennetada või ravida lehmade kõrge toodanguga seotud tervisehäireid. Kõige sagedamini kasutatakse penitsiliini, tetratsükliini, neomütsiini ja gentamütsiini. Selliste ravimite kasutamine alandab looma organismi loomulikku vastupanuvõimet ning võivad pideva kasutamise korral kaasa tuua haigustekitajate immuunsuse ja ravile allumatuse. Loomapidaja ja veterinaar peavad väga täpselt kinni pidama antibiootikumide kasutamise eeskirjadest nii ravimi koguste kui piima ja liha realiseerimist piiravast keeluajast.