mastiit

Sanitaarne seisukord ja mastiit

Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).

Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.

Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.

Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.

Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus

Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.

Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.

Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine

Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.

Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.

Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.

Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine

Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
Haiged lehmad


Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.
Mastiiti ehk udarapõletiku esinemissagedus on üks peamistest looma tervise ja heaolu näitajatest karjas. Eesti Jõudluskontrolli Keskuse andmetel praagiti 2005. aastal Eestis 25,4% lehmadest udarahaiguste tõttu ja udarahaigused olid kõige sagedasem karjast väljaviimise põhjus (tõlkija märkus).

Mastiiti põhjustavad haigustekitajad, mis jagunevad keskkondlikeks ja nakkuslikeks.
Peamised keskkondlikud mastiiditekitajad on streptokokid ja staphylokokid ning loomade nakatumine nendega toimub peamiselt lüpsiseadmete ja lüpsjate käte kaudu.
Peamised mastiiditekitajad on coli-bakterid ja keskkondlik streptokok. Nendega nakatuvad loomad kokkupuutel saastunud allapanuga või nakatunud loomaga. Nakkuse levik loomalt loomale on tõenäolisem kohtades, kus loomad on tihedalt koos, nagu lüpsiplatsi ootealal, ja ka juhul kui laut on liiga tihedalt asustatud.
Kui lehma udar ja nisad saavad märjaks või sõnnikuseks, avaneb bakteritel soodne võimalus moodustada udara pinnal kolooniaid ja tungida ka udarasse ning põhjustada seal põletikku.

Kulgemise põhjal jagunevad mastiidid kliinilisteks ja subkliinilisteks ehk kroonilisteks. Kliinilisi mastiite on lihtsam ära tunda, sest nende kulg on ägedam, neid iseloomustavad nähtavad põletikutunnused, nagu veri, helbed või tükid piimas. Nakatunud udaraveerand võib olla kuum, paistes, punetav ja valutundlik. Mastiidi kliiniline vorm esineb tavaliselt karjas üksikutel lehmadel, see kulgeb kiiresti ja allub suhteliselt hästi ravile.

Kui kliiniline mastiit jätta ravimata, muutub ta suure tõenäosusega subkliiniliseks. Selline mastiit on varjatum, tema levikut on raske märgata, sest piim tundub normaalne. Subkliiniline mastiit on ohtlik, sest “toodab” hulgaliselt haigustekitajaid, mis nakatavad ka teisi loomi. Lisaks sellele allub subkliiniline mastiit väga halvasti ravile.

Mastiidi kontrolli all hoidmiseks tuleb laudas kasutada piisavas koguses puhast ja kuiva allapanu, eemaldada sõnnikut vähemalt kaks korda päevas, rangelt jälgida, et haigeid loomi lüpstaks viimastena ja et lüpsjad desinfitseeriksid lüpsi ajal regulaarselt oma käsi. Et noorloomi mitte nakatada, ei tohi vasikatele joota mastiidihaigete lehmade piima ja mullikaid ei tohi pidada koos täiskasvanud kinnislehmadega.
Kuna ka lendavad putukad, nagu kärbsed, levitavad mastiiditekitajaid, tuleks laudas teha regulaarselt kärbsetõrjet.
Õhu temperatuur ja –niiskus

Niiske ja kuum õhk on lehmadele kekkonnast tulenev stressiallikas, sest nad ei suuda vabaneda organismi poolt toodetud kehasoojusest. Kõrge temperatuur vähendab loomade isu, suurendab nende veetarvet, aeglustab ainevahetust ning muudab organismi hormonaalset tasakaalu. Loomade kehatemperatuur tõuseb ja hingamine muutub kiiremaks. Kuumusest tingitud stressi suhtes on tundlikumad kõrgetoodangulised ja 1-2 korda poeginud loomad.

Et vähendada kõrge temperatuuri mõju loomadele, tuleb neil võimaldada kasutada karjamaal varjualust. Kindlasti on abiks ka karjamaal kasvavad puud. Lautasid tuleb kuumal ajal ventileerida.

Eriti tähtis on, et kuumal ajal oleks loomadele tagatud juurdepääs puhtale joogiveele.
Loomade nudistamine, märgistamine ja sabade lõikamine

Kõik nimetatud tegevused muudavad looma loomulikku välimust ja sageli ka käitumist ning tekitavad talle valust tingitud pikemat või lühiajalist stressi.

Nudistamine. Kuna sarved võivad loomadele tekitada vigastusi, mis põhjustavad loomade toodangu ja kasvukiiruse vähenemist, eemaldatakse need. Väga sageli viiakse see protseduur läbi ilma tuimestust kasutamata. Sõltuvalt looma vanusest kasutatakse sarvede eemaldamiseks erinevaid meetodeid. Alla 10-nädalastel vasikatel peatatakse sarvede kasv, vigastades sarve alget kas kuuma rauaga või happepulka kasutades. Vanematel loomadel sarved või sarvetipud lihtsalt saetakse maha. Kuna kõik nudistamisviisid kahjustavad kudesid, on tegemist loomale valu põhjustava protseduuriga.
Eri nudistamisviiside võrdlused on näidanud, et kõige vähem tekitab vasikale valu happepulga kasutamine. Sellise nudistamisviisi puuduseks on aga asjaolu, et sarvealge ei pruugi piisavalt rikutud saada ning loomadele kasvavad väärastunud sarved.
Sõltumata nudistamisviisist tuleks kasutada kohaliku tuimestust, sest see vähendab oluliselt loomale tekitatavat valu ja stressi.
Vanemate loomade sarvede eemaldamist tuleks vältida, sest selle protseduuriga kaasneb tugev verejooks ja infektsiooni organismi sattumise oht.
Nudistamist peaks läbi viima kas veterinaar või spetsiaalse koolituse läbinud isik.

Loomade identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid, kuid eelistada tuleks plastikust kõrvamärke, sest nende õige paigaldamise korral kaasneb märgistamisega vaid lühiajaline stress. Ka on plastikust kõrvamärgid eemalt loetavad ja erinevalt elektroonilisest märgistamisest ei nõua märgi lugemine elektroonilisi abivahendeid. Plastikust kõrvamärke kasutades tuleb jälgida, et märgid oleksid õigesti kõrva paigaldatud. Märk tuleb paigaldada kõrva keskele, sedasi on märgi aiapiiretesse, taimedesse ja mujale takerdumine ning kõrva vigastamise oht minimaalne.

Sabade amputeerimise põhjenduseks toovad loomapidajad asjaolu, et see parandab loomade, lüpsiplatside ja lauda hügieenitingimusi. Siiski on sabade lõikamise tegelik põhjus inimeste mugavus. Lõigatud sabadega lehmadele on paralleel- ja karusell-lüpsiplatsidel mugavam lüpsiseadet alla panna.
Viimastel aastatel on lehmade sabade lõikamise juhud märgatavalt sagenenud just tänu eelpool nimetatud lüpsiplatside levikule.
Loomadelt eemaldatakse sabad 1/3 - 2/3 ulatuses ja selleks kasutatakse kas kummist rõngaid või eemaldatakse sabad kirurgilisi instumente kasutades.
Sabade eemaldamine on loomadele valu ja ebamugavust tekitav protseduur, mis muudab loomade loomulikku käitumist. Kuna lehm kasutab saba kärbeste ja teiste putukate peletamiseks, ei saa amputeeritud sabadega loomad käituda oma loomulikest vajadustest lähtuvalt.
Eri maades läbi viidud uuringud näitavad, et lõikamata ja lõigatud sabadega karjades on loomade karjast praakimise põhjused väga sarnased. Seega ei anna lehmade sabade eemaldamine ei loomade tervisliku seisundi (mastiitide sagedus) ega lauda sanitaarse seisundi osas mingeid eelised ja seega ei ole loomade sabade lõikamine põhjendatud.
Seetõttu on lehmade sabade lõikamine juba praegu Euroopa Liidu maades seadusega keelatud.
Loomade kohtlemine

Lehmad on võimelised ära tundma ja meeles pidama oma hooldajaid ning käituma vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse. See, kuidas lehmi koheldakse, mõjutab nii nende tervist kui ka toodangut.
Lehmad on võimelised eristama loomade ajamiseks kisa ja löömist kasutavaid hooldajaid, lisaks häälele ja lõhnale, ka rõivaste värvi järgi. Katsed on näidanud, et kui sellised hooldajad viibisid laudas, tõusis loomade pulss ja nad liikusid laudas rohkem ringi, üritades hooldajast eemale hoida. See asjaolu näitab selgelt, et loomad kannatasid hirmust tingitud stressi all.
Haiged lehmad


Sageli on laudas ka lehmi, kes on haiged või vigastatud ja ei ole võimelised ise ringi liikuma. Oma suuruse ja kaalu tõttu on selliseid loomi äärmiselt raske humaanselt ühest kohast teise liigutada.
Sellised loomad, kes ei ole allutatud ambulatoorsele ravile ja keda plaanitakse prakeerida, kannatavad peaaegu alati põhjendamatult valu ja stressi tõttu, sest selliste loomadega käitutakse hoolimatult, lohistades neid kettide või köitega. Harvad pole ka juhud, kui neid tõstetakse ühest kohast teise lauplaaduri kopaga. Selline loomade kohtlemine põhjustab loomadele lisaks uusi vigastusi (luumurrud, sidemete rebendid, marrastused ja haavad), mis halvendavad veelgi nende olukorda.
Haiged maha jäänud loomad ei ole omal jõul võimelised sööta ega joogivett kätte saama. Sageli lamavad sellised loomad mitmeid tunde või halvemal juhul isegi päevi võimaluseta rahuldada oma põhilisi füsioloogilisi vajadusi nagu söömine ja joomine. Harvad pole juhtumid, kui haiged maha jäänud loomad surevad nälja ja janu, mitte aga haiguse tagajärjel. Ka juhul, kui loomapidajal on plaanis need loomad prakeerida, tuleb tal siiski tagada loomadele sööda ja puhta joogivee kättesaadavus.
Ebahumaanse iseloomu tõttu on haigete maha jäänud loomade transport paljudes riikides keelatud, erandiks on vaid veod, mis on seotud loomale veterinaarse abi osutamisega.